Töö on kõige tähtsam;)

   Eile läksin pärast tööd Piia ja Sanjeeviga randa ja õhtustasime lambaga. Lambast on mul juba mürgitus, liha ei taha näha ka. Iga päev õline liha, paistan juba täidlasem kui kunagi varem. Eile tööl lammas, rannas lammas, täna tööl lammas. Maks ragiseb. Homme võtan taimetoidu, ma usun, see on praegu mu tervisele vajalik. Läksin pärast tööd huvi pärast hiina poodi, kus pidi ka ravimeid olema ja kui ma küsisin, et kuidas ma siis nüüd seletan, mis mul viga on, osutas poepidajanna poe tagaseina suunas ja ütles, et seleta arstile. Ja nii ma siis olingi järsku hiina arsti vastuvõtul. Ta katsus mu pulssi ja vaatas keelt, leidis, et mul on liiga palju kuumust ja, et ma peaks rohkem jooma, sain ka ravimid. Uskumatu, tava arsti visiidi tasu maksab siin muidu 90 audi, aga hiina arst on poes tasuta. Ma ei tea, mis edasi saama hakkab, kuid ta kutsus mu laupäevaks tagasi, igal juhul on põnev jälgida, kuidas suur hiina meditsiin mind nüüd aitama hakkab. Olen kolm aastat juba lääne arstidele alakõhuvalu kurtnud, ja ei essugi, kõik ütlevad eria asju ja üldiselt ei leie midagi. Pähh, ega ma sellest nüüd kirjutada ei tahtnud. 


   Mul on tööl isevärki suhted bossi ja teiste töötajatega, olen iga päevaga rohkem oma ja see on nii põnev, kuidasmoodu suhted kujunevad. Üldiselt juhatab kogu arengut Sultan, kes on meie boss. 22 aastat lendurina leiba teeninud ja nüüd 28 aastat restorani pidanud. Esialgu olin tema suhtes väga umbuskli, kuna ta on ikkagi liibanonlane ja ta pidavat ka väga koledasti karjuma. Teisel päeval juhtuski, et ta mu peale väga tõsiselt käratas, kuna ma ei teadnud üht väikest detaili. Pärast seda ma temaga ei rääkinud ja hoidsin end temast eemale. Olin endast tookord suht väljas. Ta ütles mulle aga üleeile, et oled jah selline muskils tüdruk, (tõstis käpad üles ja tegi gorillat või midagi maskuliinest järele), palju jõudu jah, näitad muskleid, üsna niimoodi mõnitavalt. Kuid tegelt on tal terav silm, sest ma tõesti demostreerisin end kuidagi mehelikult too päev. Siis eile ütles ta mulle, et ma olen hull, skisofreenik ja täna nimetas oma vennaks. Ta muudkui võtab mu kallal, ütles, et vaene see õnnelik mees, kellega ma kunagi abiellun, et too kestab ainult tunni ja siis on kutu. Ikka nokib ja nokib. Lubas juba ammu kebaabi teha jne. Süüdistab kuuma vee katki tegemises jne. 


   Uhh, täna on tõsine deja vu päev, sest ma ei maganud üle kolme tunni täna öösel, ööbisin linnas hostelis oma sõbra Alisteari juures, kes õpetab mulle väega põnevat asja;) See on tegelt usk, mida ta järgib, rajaneb L. Ron Hubbardi töödel. Scientology. Ma sain käsiraamatu ka. Seal on "assist'e", mis aitavad paraneda haigustest ja tõstavad teadlikkust. Alistear väitis, et see on teadmine sellest, mida sa tead, või umbes nii. Kohtasin Alisteari teisel siinoleku nädalal, kui juhuslikult kohvikus rääkima hakkasime ja siis koos muuseumi näitustele läksime. Too päev oli väga põnev, me käisime veel söömas ja tantsisime Perthi kunstifestivalil ainsate inimestena tühjal laval. Juba siis tutvustas ta mulle ühte harjutust, mis tõepoolest võimsalt mõjus. See seisnes selles, et ta osutas mingitele objektidele linnaruumis ja mina siis pidin ütlema, et jep, I got it. Ja seda pidi niikaua tegema, kuni ma tunnen et midagi muutub. Kui hakkad haigutama ja väsid ära, siis peab tingimata jätkama. Iga kord kui ma kinnitasi, et ma näen seda objekti, millele ta osutab, kiits ta mind: "Väga tubli, suurepärane, sa said selle kätte!" Ja nõnda tomides kaardistad sa ära asukoha, kus sa oled ja sa saad oma energia tagasi, sest väsimus tekib vaid sundolukorras. Tol päeval olin järsku väga väsinud, ja tema väitis, et teised tüdrukud, kellega me koos olime, kuidagi nagu blokkisid mind. Ma olen seda ise ka täheldanud, et kui ma püüan kellegagi tema tasemele astuda, siis see on väga väsitav. Peab ikka alati iseendaks jääma. Igaljuhul eile tõi Alistear mulle veel kingituseks kaks purki vitamiine, talle tundub, et minu valu alakõhus on aju toodetud ja selle vastu aitab B1 vitamiin ja C vitamiin, kusjuures pean ka proteiini sööma. Ka A. leidis, et ma peaks rohkem jooma. No igaljuhul ravi saabus mitmelt poolt. 


  Jube veider uni oli seal hostelis, sest ma ei saanud seal kuidagi rahulikult magada, sõber ise läks öösel ära lennuki peale, ja ma teadsin, et ma olen seal nagu ebaseaduslikult, sest iga voodikoht maksab, ja mu sõber oli kaheses toas, seega, nägin need kolm tundi unes, kuidas ma seal samas toas olen ja Alistear on oma asjad sinna jätnud ja ma kuidagi organiseerin neid ja sinna tulevad hotellitöötajad, kes nagu ei pane pahaks mulle, et ma seal olen aga siis ma avasta, et kell on juba veerand kolm ja ma olen tööle mitu tundi hiljaks jäänud, et kuidas ma niikaua magasin jne. Ja siis näen, kuidas ma hostelist väljun, kõik need päkkarid allkorrusel ja linn, täis inimesi, kes mind takistavad, ja siis kõrged kontsad, mis mu kiirustamist segavad ja järsku olen mingi tüübiga autos, kes tahab minuga mingit linnarallit teha ja oh seda paanikat, ärkan rahutult mitu korda üles ja õudus jätkub. Kell 9 otsustan koputuse peale, kas minu või naaberuksele, sealt minema minna. Panen värisedes end riidesse ja lahkun. Longin linna poole, söön kuskil suvalises kohas hoomiskust ja vean end kuhugi parki, et veel mõni tund sõba silmale saada, aga üks koht viib mind teise ja siis istun jällegi lihtsalt niisama, toidan eilsete naani jääkidega kajakaid. Jäin päikese kätte 15 minutiks magama, see on päris hea, siis kui nägu kergelt õhetab, ei saa keegi tööjuures aru, et magamata olen. Päev läks suht kiiresti ja kuna bossil pangas peaaegu tund läks, siis esimest korda pandi uks lukku ja tüdrukud läksid pärsi elevile, hakkasid küsima, millised on eesti rahvatantsud ja kui ma siis kaerajaani keksisin, leidsid nad, et see meenutab aeroobikat. Forsana on too, kes on iraani päritolu, lasin siis tal kah näidata, milline tema tants on ja see oli päris tore, ainukesena ei tantsinud Mita, kes on bangladeshist. Aga ta väitis, et nenede tantsud on samad, mis indudel. Ma ei uskunud oma silmi, kui Forsana tantsis, sest just tema oli mind keelanud, kui ma muusika taktis ükskord õõtsusin: "No singing, no dancing here, boss very angry!" Aga Forsanal oli täna tõesti põhjust rõõmustada, sest läks varem töölt minema, oma uuele passile järele, temast sai nüüd austraalia kodanik. 
   Ma olen selle kohaga väga rahul, sest inimesed on valmis mulle kõike õpetama. Siinani läheb aina paremuse poole. Kuid endiselt ei suuda ma naeru pidada, kui mulle meenuvad vanaisa sõnad: "Õpi hästi, muidu saab sust labane nõudepesija." Nii palju siis sõnamõjust. Mäletan, kui värvikalt vanaisa kirjeldas seda halli naist, kes palavas köögis hallis seebivees musti nõusid peseb. Mul on aga konditsioneer ja sinine nõudepesuvahend ja ma ise olen hoopis roheline;) Siin on kõik inimesed alustanud selliste töödega, kellega ma ka ei räägiks, keegi pole alustanud kohe tipust, ikke samm-sammult. Austraallased on omamoodi lihtsad ja maalähedased inimesed. Kuigi rasikavad palju ja eritit ei tea prügi sorteerimisest ega kilekottidega kokkuhoidmisest, iga asi, mille poest ostad, lendab eraldi kotti. Ja muidugi, igal inimesel on kaks või enem autot. Vahel mulle tundub, et austraallased ei hoolitse oma asjade eest vaid visakavad vanad asjad minema, tänavatel on tohutud hunnikud majade ees toole, laudu, kappe, telekaid, arvuteid, mida iganes!