Tänane päev algas 6:13, võimlesin, hommikusöök, buss, ummik 1,5 h, järsku vaatan bussi aknast välja, läbi bussipaviljoni klaasist seina paistab naine, asiaat, kellel on peas kollane rätik, nagu türklannadel, ei, see pole rätik, see on lihtsalt reklaami peegeldus klaasil, reklaamplakatil on kollane auto, mille mingi osa istus naisele pähe täpselt nagu rätik, nii, et nägu ainsana välja paistis, järsku vaatan bussijuhti, kes on ka naine, aga valge, ta paistab mulle läbi tagasivaate peegli, mille katab juhti kaitsev kong, trellid. Järgmine pilk viib mu naisele päikese käes, kes on käega varjanud oma näo. Kolm naist, kõik on kuidagi vangistatud, kaetud, peidetud, alla surutud. Mõtlen, mida see küll tähendab. Kas ma peaks end kuidagi kaitsma, kas mul on mingi kate peal, mis mu vabadust piirab, sest seostan kõike kohe endaga. Lähen tööle, mu kolleegid, naisterahvas Iraanist ja naisterahvas Bangladeshist, mõlemad on esmaselt julmad ja järsud ja kalgid. Suhestuvad läbi võimupositsiooni. Järsult sirutavad käe välja ja osutavad riisiterale põrandal ja käsivad kõigi nähes üles korjata, sõnades: Rabbish!!! Iraanlanna viskab prahti prügikastist mööda ja nügib mööda minnes. Ma ei taha väga rassistlikult kõlada, kuid mul on väga raske mõista, kas see on kultuur või on see sitt osis inimesest, mis harimatusest välja lööb.
Täna viis Sanjeev mu pärast tööd koos oma sõpradega- abielupaariga Indiast- randa õhtusöögile. Nii Sanjeev, kui abielunaine olid mõlemad india hõrgutisi valmistanud ja me einestasime selleks ettenähtud kohas, valgete inimeste kombel: laua ja pinkide taga. Rannas liiva sees pole mõtet pikniku pidada, sest tuul on ookeani kaldal ikkagi nii kõva, et kui käed maapinnale lähemale panna, siis laseb nagu liivapritsiga. Küsisin, tutvuse tegemise mõttes, naiselt, mis ta teeb, millest ta huvitatud on ja mees vastas kohe, iseenesestmõistetavalt, et ta tahab, et naine kohalikku kooli läheks ja midagi kasulikku õpiks. Ta rääkis ka edaspidi oma naise eest. Ta oli naise jaoks juba kõik ette ära mõelnud, naise elu oli paigas. Tajusin, et naisel oli minu suhtes mingi elevaks tegev huvi ja ta aegajalt küsis vaikselt oma mehe käest, et kas ta küsiks minu kohta, kui vana ma olen ja miks ma abielus pole jne. Ma hakkasin nimme rääkima, kui oluline on, et ka naine oleks suhtes iseseisev, et suhte teevad kaks inimest, kui nad on võrdsed, siis on neil teineteisele midagi anda. Ähvardasin, et naine kaotab oma isikupära, kui ta end mehe projektile ohverdab. Olin söönud ka shokolaadi, mis mind eriti lennukaks teeb, hihii, jätsin neile kindlasti hullumeelse mulje, sest pärast sööki jooksime Sanjeeviga mööda randa ringi ja kiikusime ja ronisime puude otsa ja tagatipuks ratsutasin Sanjeevi oma seljas, sest mina olen tema hobune ja tema minu eesel;D Sanjeev tegi mulle niiöelda maad ette, sest abielupaar otsib kedagi, kellega koos maja üürida ja ma meeldisin neile, nad kutsusid mind isegi enda juurde ööbima. Aga ütlesin ära, sest ma pean saama oma mulli tagasi, oma maailma, kus ma ei pea midagi kellelegi selgitama, ära sõnastama, kus kõik on iseenesestmõistetav. Aga muidu tunduvad mulle sisserändajad, kuidagi omamad, kui kohalikud. Meil on võrdsem positsioon ja ilma selle kohalikuks olemise pingeta, vabad inimesed.
Naised ja kultuur. Mismoodi, siis valge naine on? Vaatan neid indu mehi, kellega siin suhtlen ja leian, et ma olen sama teema ees. Peab saama iseseisvaks, enne kui peret soetada võib, pole mul kaitsvat, katvat ega paikapanevat kultuuri. Kuigi pigem tunnen end metslooma kui mehena, kes peab oma lastele ise söögi lauale tooma. Ok toon lastele söögi lauale, kuid mis roll siis mehel on? Millega siis mehed tegelevad, kui naised on iseseisvad? Looduses isased kisklevad emaste pärast; kas on mõni mees, kes oma sarved sirgu ajaks ja püüaks mu südant võita? Või polegi see naine oluline, ja südame võitmine; ehk on oluline lihtsalt sugu jätkata? Ellu jääda, kohaneda?
Inimesed vajavad mingit sügavamat kontakti, mille põhjal partner valitakse, võibolla loomadel on see ka. Kuid Sanjeev otsib juba aastaid, vastava netilehe kaudu naist, kellega lihtsalt pere luua, ja see on Indais täiesti normaalne nähtus. Kõigile ei jätku naisi ja armastatud naised pannakse rikastele meestele ja abielusid sõlmitakse lihtsalt selle eesmärgiga, et oleks materiaalne tugi, oleks järeltulijaid, kes vanade eest hoolitseks. Sanjeev tuli siia tööle, et osta oma vanematele kodu ja, et oleks raha, et abielluda. Säärases abielus on omamood väljakutseid, pead õppima teise inimesega arvestama ja kokku elama, sallima õppima. Reegel on aga, et see isane peab kuidagi huvi suutma äratada, antud juhul majanduslikult. Võibolla enamike naiste jaoks ongi majanduslik külg kõige veenvam, võibolla mõnele meeldib, kui mees on võimukas, heh, mõnele, kui mees on lihtsalt hea südamega. Ma tean üht naist, kes on õnnelik, et tema mees teda ei löö, tean üht naist, kellele piisab mehe andekusest, ja on täielik katastroof ja läbikukkumine, kui mees oma annet ei kasuta. Terve pere kannatab selle pärast, kui mees ei sära. Valesära ja häbelikkus esindavad järjekordset fiaskot. Too indust abielumees küll ruulis oma naise üle, kuid nad olid siiski loonud selle kooselu ja võtnud vastutuse koos kasvada. Esialgu võisid nad jätta väikekodanliku mulje, kuid see kõik võib muutuda ja sellest tuleb elule mõte. Peaasi, et teineteist väänama ei hakata. Igaljuhul täna hommikul ei suutnud ma vagusi jääda, kui mind taheti võimuga väänata, ja ei nähtud, seda mida ma teen, mis ma olen. Ma küsisin bangladeshlannalt, kas ta võiks rääkida minuga nagu sõbraga, mitte nagu alluvaga, aga ta on kasvanud käskivas kõneviisis ja minu küsimuse peale nähvas ta, et ma temaga enam üldse ei räägiks. Kui ta tahab mulle midagi öelda, siis ta teeb seda nii: väga kõrge ja iniseva häälega: "Excuse me, this is not clean, you go and make it clean, and all the time you finish your work here, you go and clean." Ühesõnaga, tänane päev oli täis kultuuri all kannatavaid naisi, kellele ma kuidagi selgitada püüdsin oma arusaamu. Ma ei leia, et peaksin kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskma. Ma tahan natuke sellest osa ka saada.
Pikk jutt si** jutt.
No comments:
Post a Comment