Kuu saab täis.

Esimene siin oldud kuu saab 8. märtsil täis. Teen väikese kokkuvõtte. Täna on siin riiklikud pühad: Labour Day, ehk päev, kui keegi ei tööta. Ja hea ongi, sest täna on ligi 40 kraadi kuuma. Kui ma siiapoole maakera tulin, siis sain esimese kuumahoobi Singapore'is kätte ja tulin sellega pärsi hästi toime, sest olin Eestis selle tarbeks teadlikult külma kontidesse kogunud. Esimese nädala veetsin kohaliku eestlanna juures Fremantle'is, mis on vanem linn või linnaosa Perthi lähedal. Fremantle on boheemlaslikum ja võibolla kuidagi Nõmme moodi. Seal on ka tähtis sadam, mille kail on suurtel tahvlitel välja toodud, kes, kunas, millise laevaga siin maabus. Tamm ja veel mõni eesti nimi olid nende seas. Olin esimesel nädalal peaaegu eranditult vaguralt kodus ja üritasin oma päevi hommikusse saada- ajavahe on 6 tundi. Ühel päeval viis Kärt mu Perthi ja käskis telefoninumbri teha. Ma pabistasin isegi selle väiksese ettevõtmise eel, sest kõik on väga väga erinev sellest, millega ma kokku puutunud olen. Lisaks teadmine veel kohalike mitte just kõige sõbralikumast suhtumisest sisserändajatesse. Teema on hetkel väga kuum, sest austraallased on just oma identiteedi kätte saanud ja meedia on üles puhunud probleemi siisekolisevatest hiinlastest, kes kohe kohe ostavad ära kõik firmad ja maad ja kohe kohe on siin Suur Hiinamaa. Isegi kohalikus seebikas oli üks päkkarist valelik kuju, kes söögitaldriku eest oma lapse pärast mures olevale mehele kägu ajas. Päkkarid teevad siin kõige kehvemat tööd miinimum tasu eest. Seal, kus mina nüüd olen tööd otsimas käinud: "Aussi Jobsis", pakutakse ka vastavaid töid, mida teevadki need rännuhimulised noored. Kahjuks pole mul ei juhilube ega emakeelena inglise keelt, mis võimaldaks mul maal ealda ja baaritööd teha. Pean otsima omal käel kust iganes, mida iganes. Selle asjaga on nüüdseks aga joones. Ühe järjekordselt ärapassitud päeva järel selles ohvisis, astusin näljasena sisse ohvisi kõrval asuvast uksest, mille kohal seisis silt "Lebanese Cuisine", ehk siis Liibüa köök. Vaatasin selle ainukest mitte just kõige ahvatlevamat taimetoidu pakkumist ja otsustasin edasi lonkida, kui boss Sultan, küsis, kust ma pärinen ja vastuse peale ütles, et tal töötab üks eesti tüdruk juba pool aastat köögis, kes nüüd lahkub ja kui ma ütlesin, et otsin tööd, siis pikemalt mõtlemata viipas ta pöidlaga ruumi sügavuse suunas, ning lausus: "Räägime!" Homme lähen teist korda sinna, töö on lihtne, kuid peab olema väga töökas; hetkekski ei või lihtsalt seista, kui midagi teha pole, siis tuleb midagi teha leida. Ma pesen 4 tundi päevas nõusid ja saan selle eest 60 dollarit iga päeva lõpus kätte. Viis päeva nädalas, nooh, kuni parema leian, on see parem kui mitte midagi. 


Ma olen elnud juba kuues erinevas kohas. Esiteks CouchSurfisin, siis elasin Indiast tuttava tüübi pool, kelle juurest kolisin järgmise indu juurde, kellega sealsamas majas kohtusin, sest    indud elavad ju kõik koos ja nüüd ongi mul palju indudest sõpru. Kuid sinna ma kauaks jääda ei saanud, sest Sanjeev elab koos kohaliku austraallasega, kes oli väheke ebastabiilne ja sealne õhkkond polnud just kõige meeldivam. Siis meenus mulle ema antud number, ühe kohaliku inimese kontakt, ta on mu sugulase peika;) Helistasin talle ja kuna teda ennast linnas polnud, komandeeris ta mu esiotsa oma venna pere juurde, kus elasin nagu kuninga kass, parimas linnaosas otse ookeani kaldal. Kui Gary tagasi tuli, ehkki üheks päevaks, toimetati mind nende ema ja kasuisa juurde. Siin Gary vanemate juures saan olla veel natuke, kuni leian töö kas väljaspool Perthi ja kolin koos täiega siit minema või leian parema töö siin ja üürin toa, kuskil ligemal keskusele. Praegu võtab bussiga minnes tunni ja tulles tunni, st pole mõtet ka piletiraha kulutada nii palju. See pere on väga tore muidu. Ma pole tundnud vähimatki nooti, et minu siinolemine nendele kuidagi vastumeelne on. Nad on padukristlased ja väga elutargad. Ma saan rääkida kõigesst ja mulle seletatakse kõike ja vanade inimstega on kuidagi parem suhelda, kui noortega, kes ei häälda sõnu nii puhtalt ja aeglaselt välja. Gary on muidugi the best! Ta on palju reisinud ja ka Eestis viibinud ja avara silmaringiga ja hea südamega inimene. Täna tuleb ta taas koju ja toob mulle uudiseid. 


Mul on nüüd juba nädalakene see tore netipulk milleta iseseisvus väga keeruline on. Siin on veel iseseisvus seotud autojuhilubadega, milled ma arvatavasti esimesel võimalusel endale hangin. Raha on esimesel kohal muidugi mõista. Aga siiani on mul väga õnneks läinud, mul on kõik! Alguses olin iga penni pärast nii mures, kuni indud mulle õpetasid, et muretsemine toob muret, eriti oluline on, et ei muretseks, sest nagu nad ütlevad, kui Jumal on sulle kõhu andnud, siis annab ta sulle ka selle, millega seda täita. Ja sellest ajast peale ma enam ei muretse ja ma tunnen, et oskan nautida üha rohkem ja rohkem. Ka Gary ütles, et see kodu on siin minu tagala, kus võin olla muretult, kuni leian oma koha. Selliseid inimesi ei kohta iga päev! Paljudel on sulle mingid tingimused ja ootused ja omad imelikud mõtted sinust, kuid nemad siin musitavad mind ja kutsuvad hellitusnimedega ja see on nii parandav, lõdvestav, innustav, kõrgendav. 


Mu sõber Sanjeev, kes on omale võtud minu eest vastutuse nagu isa, kutsub end minu vanemateks;) "I am your parents", lihtsalt hoiab mu silmad avatud ja mõtted selged. Ma tunnen kuidas ta mind tõstab, meenutab mulle minu eesmärki. Sest, kogu aeg tunnen, et miski viib, tahab mind aina kõrvale kiskuda. Täna ütles Georgina, kes on Gary ema, et sinu õed ja vennad hoiavad sind ja Jumal juhatab. Sellist kokkuhoidmist ja teineteise tõstmise kunsti võiks rohkem eksisteerida. Ma olen heades kätes praegu, ja ma tean, et varsti suudan juba ise...Ja mul on ka eestis oma powerijaam muide, ma ei tea, millega ma selle ära teeninud olen.


Aborigeenidega on mul mingi tõmme, ma olen neist huvitatud ja nad tahavad minuga suhelda. Üks veidramaid kokkupuutumisi oli laupäeva õhtul bussis, kui sõitsin linna, et minna klubbi tantsima. Tulevad isa ja kaks poega, demonstratiivselt ignoreerivad piletiostmist, purjus, karjuvad, poeg loobib uksest taaslaetava kaardi välja, jõuliselt sammudes ja kõikidesse ülbelt suhtudes, kuulen sõnu, meie maa jne. Ma istun suht tagumistel istetel, pojad lähevad bussi lõppu, vaatan neid korralekutsuvalt jäiselt, isa tuleb ja jääb mu silmadesse kinni, istub mu ette pingile ja hakkab naerma ja end nagu väike laps leeni taha peitma, hakkab minu nime küsima ja tahab minu kõrvale istuda, ma olen temaga lahke, küsin, kas ta tahab ehk arvata mu nime, ja ta pakub hoobilt: Anna! Ma näitan talle dokumenti, kui ta ei usu, et olengi Anna, me hakkame rääkima, kust ma tulen jne. Muide kõik nad teavad Eestit ja kus see on, vastupidiselt paljudele valgetele siin. Ma küsisin, kuidas ta teab ja ta ütles, et koolis õppis, ega ta loll ole, ja nad on tõesti väga terava mõistusega. Plus neil on alles südametunnistus. Clive oli selle mehe nimi, ta laulis mulle oma laulu, tal oli kitarr kaasas ja puha, pojad saatis joogi järele ja hakkas liini ajama, kuid selle vahel sain ta laulma. Laulud räägivad kõik suurest kannatusest ja mulle sai selgeks miks iga aborigeen igal kellaajal täis on, nad vaigistavad seda tohutu valu, mis neil selle pimeda vaimu ja ragaahnuse kütkes maailma surmahoobil sünnib. Ta kavatses mulle juba liiga palju külge lööma hakata, pudenesin ta haardest, kui kuulsin sõnu: "Ei keegi teine, kui mina, oska seda paremini..", sest nägin tema telefoni ekraanilt vastsündinud lapselast ja olin öelnud, et ta on minu jaoks juba väheke vana. Siiski olime vahetanud numbreid, ehk õnnestub mul kunagi nende muusikat lindistada. Üks teine öö olin töölt koju minemas, kui minu ümber tekkis järsku elav seltskond veits lehkavaid, õlleseid aborigeene. Nad tulid väga kiirelt ja kuna ma olin ainus selles bussipeatuses, siis võtsid nad julgelt selle üle võimust. Käratsev röövlijõuk väikese lapsega, keda igati välja õpetatakse. Ma ulatasin lapsele banaani ja isa või keegi vanem hõimu liige küsis kohe, kas ma arvan, et nende laps on ahv või?! Nad lendasid peagi edasi, kuid kiirel sammul lähenes minuealine aborigeeni mees, kes vist minu (nende) vaatamise peale otsustas end natuke lõbustada ja istus mulle õige ligi. Ma jäin täiesti rahulikuks ja asusin temaga suhtlema, palju küsimusi minult, sest ta kandis oma tossusid otse lõua all, ma ei tea, mida ta sealt nuusutas, igal juhul see polnud meeldiv lehk, mingi juustuka ja eeteri või teab, mis keemia segu. Siis küsisin miks ta hambaid kiristab ja õhku rüüpab ja siis veel palju selgitavaid küsimusi, sest nende jabadaba- ja inglise keele segust ei saa eriti sotti. Siis mingi hetk ta röövis mult musi ja nad raisk on nii kiired, see õllevahune habe oli juba mu huultel. Ma pommisin ka temalt mingit muusikat aga ta tundus natuke labasem tegelane olevat, sest ta huvi oli pigem rahakoti röövimisega seotud. Aga neil on võimed, nad teavad mingeid asju, nagu oleks kontaktis kõigega, nagu näeksid asjade sisse ja taha ja ette ja järgi.


no sedapuhku teen väikses pausi.