Friday, 30 March 2012

Kuulsa maletaja ja elukunstniku õpilane;D

  Ma sõin töölt Bangladeshi Mita välja. Vähemasti mulle tundub nii, sest boss on minust väheke pimestatud ja kuna Mita tekitas errorit nagunii, tegi boss ühe suht julge ja ennatliku sammu, lasi oma kogenud töötaja lahti. Täna oli köögis minu asemel üks iraani leidi, kes siis reedese kiire pärast suht ähmis oli ja mina olin in front- ees! Lõikusin liha- õli pritsib, riisi lendab- ja nautisin kamandamist. Ma olen aga kohe-kohe ükskõik kuhu mujale minemas, sest ma vajan täistööajaga kohta. Pühapäeval selgub, kas saan ühte farmi kokaks. Mis tähendab seda, et ma ei teagi, mis siis saab, sest nii otsemaid minema põrutada pole ka viisakas. Ja see uus nö tööandja ei ole siiani helistanud kah. Olen ometigi saanud ju päris hea kogemuse ja nüüd tundub mulle, et mu töökohal pole viga midagi, sest Perth on kolme aastaga nii palju elanikke juurde saanud, et minu päevapalga eest on mõned nõus töötama terve nädalavahetuse. No elame näeme. Praegu oleks juba kahju minema minna, olen linnaelusse sisse elanud ja mingid head pidepunktid leidnud. Mulle tundub, et ma veel ei lähe.

    Ma olen käinud nüüd terve nädala peale tööd malet mängimas. Jugoslaavlastest ja enamasti sealtkandi vanameestest koosnev seltskond veedab igat jumala päeva ühe söögisaali välilaua taga ja toksib maletada. Mõnikord tulevad noormehed vanadega jõudu katsuma ja nüüd mina käin seal harjutamas. Nädalaga on progressi tunda küll. Aga esimesed korrad olid eriti ajukad, või siiski vastupidi ajutud. Nüüd tundub, et olen mingid trikid omandanud, kuid suudan mõtlemise veel vaid mängu esimeses viiendikus selge hoida. Aga siis toob keegi kanget teed või kohvi lauda ja ajab mula ja tehakse nalja Katarinast ja Nikolaist või astub mööduja ligi ja uurib Alexanderi, kes on siis kogu selle ettevõtmise vaim, papakoid, kelle nimi on Cookie. Nad on lahutamatu paar. 
    
Add caption
     Aga see tütarlaps siin on Duan, kellega ma just tutvusin ja homme koos tai-chisse lähen. Tundub normaalne inimene ja vaadake, mismoodi ta alustab, pole sellist värki veel näind, diagonaalsed paralleelsed read!

   Oh ja siis oli meil veel hüper-super nädalavahetus koos Piia-Liisi ja Tambetiga, kes on mu vanad tuttavad. Ja kui kunagi Tambet ajaski mu kettase (nagu ta ise siinjuures väljenduks), siis nüüd on ta oma patud heastanud;) Käisime Margaret Riveris, kus parasjagu toimusid maailmameistri võistlused surfis ja oi neid randu! Külastasime ühte veinimõisa ja elasime ainult paremates motellides ja isegi hotellides, sõime kuninglikult vaid restoranides ja peežitasime niisama.

   Aga las pildid kõnelevad minu eest.






















Thursday, 22 March 2012

Nippe naha hoidmiseks!

   Olen juba kaua otsinud motivatsiooni, tõuget hakkamaks taimetoitlaseks. Nüüd on see tund tulnud. Hoidun lihast juba nädalakes, kuid eile sain piisava põhjenduse, et lihast täielikult loobuda. Piisas sellest ainsamast kilokesest, mille ma juurde võtsin, kui peeglist vaatas vastu  keegi teine. See oli pärast kahenädalast igapäevast lihatoitumist, ja mulle tundus, et ma hakkan meenutama lammast, ainult, et ülesöönud sea kombel. Kitsega on mul mingeid sarnaseid näojooni ennegi täheldatud, kuid nüüd ehmusin väheke ära ja jätsin liha menüüst välja. Aga nüüd, kus ma tean, et liha söömine teeb naha rutem vanaks ja tekitab kortse, pole mul põhjust enam loomtoidule. Loomade eluiga on lühem, mis väge ma sealt otsin? Otsustasin kalaga esialgu jätkata, sest Sanjeev, kes taaskord mu suur mõjutaja on, ütles, et kala söömine on nahale hea, et katsugu ma hiinlaste või jaapanlaste nahku, pidavat väga siidised olema. Oled, mis sööd! 
   Oluline on ka iga päev natuke pead alaspidi hoida, see tegevat jällegi näonaha nooruslikuks.  Veri voolab pähe ja elustab näonahka. Ja muidugi on kasu masaažist. Siis tuleb veel hoiduda päikesest, ja oledki ka veel neljakümneselt hot. Dr Sanjeev soovitas mul ka külje ja singilihaseid natuke vormida, parim harjutus esimeseks on ujumine ja teiseks poolistakus seismine. Igaljuhul võitlus vanaduse vastu on lahti läinud;D 
   No ega ma nüüd siin vanunemisest ka kogu aeg ei mõtle, ma rohkem ikka enese kasvatuse peal, täna alko poes, kui teised veini ostsid, jäin odavatele hindadele vaatamata täiesti tuimaks. Ma siin olen väga tubli olnud, loobun järk järgult ebaolulistest asjadest.
   
   Käisime teisipäeval Sanjeeviga Hip-e Clubis tantsimas, olime õhtu vedraim paar, sest isegi selles päkkarite klubis on kõik naised minides ja kontsadel tibid ja mehed igavesti ägedad djuudid. Mina olin ikka nii nagu tavaliselt pärast tööd levikas, papud, teksad, maika ja siis minust peajagu lühem indu, kes kargab oma väheke veidrat bollywoodi tantsu. Vihtusime nagu pöörased. Tutvusin seal ühe maroko poisi Mimiga, kes oli väga noore Demis Roussose moodi ja kelle silmad olid meeldejäävalt targad. Ta oli seal ehk ainus, kellega juttu puhuda, sest teised tundusid kuidagi noored-noored. Vaimu on vähevõitu, väikekodanlus lokkab. Kuulan juhuslikult praegu vennaskonda ja mõtlen, et kui mina noor-noor olin, siis sai ikka vaimselt aega veedetud;) Heh, siit distantsilt tundub mulle Tallinn vaimseim linn üldse. Siinsed plussid on mulle juba tuttavad, kuid miski veel takistab mul seda sõnastamast. Ja need plussid on nii tugevad, et tahaks siia kohe pikemaks jääda. 
   Päris huvitav otsus EKA kinni panna, ei tea, mismoodi siis kunstielu sündima hakkab. Miks mitte!? Ma ei hakka rääkima oma pettumusest EKA suunas, kuid keraamika lõpetajana olen küll õnnelik, et saan nüüd siin nt keraamikuna tööd otsida. Samas on see nii selge peegeldus ühiskonnast, mis on küllastunud. Ma näen küll, et sellisel kunstitegemise viisil, mida ma MA kraadi omandades kunstist teada sain, pole kellelegi mingit tolku. Miks hoida midagi kunstlikult elus? Inimesed tajuvad seda ja miks oma jonni edasi ajada. Kes tahab kultuuri teha see teeb kultuuri, mitte ei võitle. Ega koolid siis kuhugi kao, kui on vajadus, siis tekib ka see koht, kus seda täidetakse ja võibolla palju kaasaegsemal viisil. Minu arvates on see julge otsus surnu maha matta. Ja on põnev oodata, millal uus elu sünnib. Halloo, me siseneme uude ajastusse, kui me praegu oma surnuid maha ei mata, siis millal veel? 
   Jep, kui kuskil on nõudlus keraamika järele, siis on seal ka keegi, kes seda teeb ja kes seda õpetab ja võibolla pole selleks vaja käia ülikoolis. Minu meelest on meil EKAs samamoodi laia ja kitsa silmaringiga inimesi, teevad seal samuti ninni ja nänni, vormitaju ei saa õpetada ja kompositsioonitaju on ka suht tunde küsimus. Meistrilt õpipoisile on igati tehokam: meistril on kindel nõudlus ja õpipoisil kindel tulevik. Ei teki töötute armeed jne. 


   Minu uus nimi on Free Spirit! Selle pani mulle Mimi ja ma arvan, et see on mu hellitusnimi. Mida enamat võiks üks inimene tahta, kui olla VABA HING!


   Kes pole veel näinud, siis vaadake "Kerge Rõõm"youtubest. Minu seltskond! 

Thursday, 15 March 2012

Eesti on mind juba unustanud.

   Keegi ei kirjuta mulle. Mis toimub? Kas siis kedagi ei huvita, kuidas mul läheb? Siin kõik küsivad iga päev, kuidas sul läheb! Tundub, et ma ise ka just erilist huvi ei ilmuta koduste suhtes, kuid mõtlen ikka vahel neile. Lihtsalt igapäeva uudised nende kohta langevad mu elust välja. Olen nagu teises elus, teises maailmas. Ma sõitsin ära, muutsin oma elu. Kui ma tahan, siis võin siia igaveseks jääda. Kui tahan, lähen ükskõik kuhu, Hiina, Eestisse või Peruusse. Aga seni pean päevikut, kuniks jälle kodus olen. Siis pole ma täielikult kadunud.


   Mul läheb hästi, võtsin juba kilo juurde, kuid teen iga päev harjutusi, nii et kõik jaotub võrdselt üle keha laiali;D Aga paras nuumamine käib, mitte et ma rohkem süüa teeks, söök tuleb siin ise inimeste juurde;D Tegelt on mu elu lihtsalt tunduvalt korrastatum, kolm korda süüa, kell 7, 8, 9 üles, 10, 11, 12 magama, iga päev. Ja see mõjub hästi, aga mulle ei meeldi, et hommikul kui ärkan olen väsinud ja õhtul olen väsinud, ei jaksa hommikuni tantsida. See tuleb vast palavusest. Aga iga muutus ja suurem šokk teeb inimest ka märgatavalt vanemaks. Mäletan oma kooliõpetaja sõnu, kui ta ütles, et halb uudis teeb kohe juuksed halliks. Ja nii see on, mured ja õnnetused panevad vanust õlgadele. Ma tunnen seda esimest korda elus, et vananen. Ja esimest korda tunnen, et protesteerin vananemise ja juurdevõtmise suhtes. Lisamure kohe juures;D Georgina ütles mulle, et ela, aga ära saa vanaks, ka mu oma vanaema korrutab, et vananemine pole rõõm. Ja mis välja tuli, mu vanaemal ja Georginal on samal päeval sünnipäevad, aind, et Georgina on sündinud 27.04. 1930 ja Nelly 27. 04. 1940. Aga Georgina muidugi ütleb kõigile, et on 21 ja ta käitub ka nii nagu oleks 21. Ükspäev kui ma ütlesin, kui vana ta on, siis ta väheke solvus, sest ta ei aktsepteeri oma vanust ja ta ei taha eakohaselt käituda. Hakkas  siis mulle vanurit mängima, tegi suu lahti, lasi selja küüru ja lonkas ühte jalga ja küsis, kas ta nüüd näeb eakohane välja. Ja tuli välja, et Ian on tast siiski 7 aastat noorem, mitte 83 nagu ma varem märkisin. 


   Veider, ma olen küll teises maailmas, kuid siiski tunnen, et kõik, mida ma tean kodus ja üldse, kõik on mul sees alles, isegi Saksamaal veedetud 5 kuud on mul alles, ja sõbrad on mu sõbrad ikka edasi. Ainus, mis meelde ei jää on alkoholi või millegi muu uimastava all veedetud aeg, millest ei õpi nagu midagi. B. Lievegoed sõnastas selle tõe ja ma hakkasin sellesse kinni. Kogemused rikastavad, kuid mingi mõju all kogetud sündmus ei talletu. Täna isegi nõudepesijana õpin rohkem, eriti töö kätega teeb targaks. 
   Veider on ka see, et ma ei mäleta, et ma oleks kunagi sündinud või surnud, ma oleks justkui alati olnud.


Armastan!

Wednesday, 14 March 2012

Töö on kõige tähtsam;)

   Eile läksin pärast tööd Piia ja Sanjeeviga randa ja õhtustasime lambaga. Lambast on mul juba mürgitus, liha ei taha näha ka. Iga päev õline liha, paistan juba täidlasem kui kunagi varem. Eile tööl lammas, rannas lammas, täna tööl lammas. Maks ragiseb. Homme võtan taimetoidu, ma usun, see on praegu mu tervisele vajalik. Läksin pärast tööd huvi pärast hiina poodi, kus pidi ka ravimeid olema ja kui ma küsisin, et kuidas ma siis nüüd seletan, mis mul viga on, osutas poepidajanna poe tagaseina suunas ja ütles, et seleta arstile. Ja nii ma siis olingi järsku hiina arsti vastuvõtul. Ta katsus mu pulssi ja vaatas keelt, leidis, et mul on liiga palju kuumust ja, et ma peaks rohkem jooma, sain ka ravimid. Uskumatu, tava arsti visiidi tasu maksab siin muidu 90 audi, aga hiina arst on poes tasuta. Ma ei tea, mis edasi saama hakkab, kuid ta kutsus mu laupäevaks tagasi, igal juhul on põnev jälgida, kuidas suur hiina meditsiin mind nüüd aitama hakkab. Olen kolm aastat juba lääne arstidele alakõhuvalu kurtnud, ja ei essugi, kõik ütlevad eria asju ja üldiselt ei leie midagi. Pähh, ega ma sellest nüüd kirjutada ei tahtnud. 


   Mul on tööl isevärki suhted bossi ja teiste töötajatega, olen iga päevaga rohkem oma ja see on nii põnev, kuidasmoodu suhted kujunevad. Üldiselt juhatab kogu arengut Sultan, kes on meie boss. 22 aastat lendurina leiba teeninud ja nüüd 28 aastat restorani pidanud. Esialgu olin tema suhtes väga umbuskli, kuna ta on ikkagi liibanonlane ja ta pidavat ka väga koledasti karjuma. Teisel päeval juhtuski, et ta mu peale väga tõsiselt käratas, kuna ma ei teadnud üht väikest detaili. Pärast seda ma temaga ei rääkinud ja hoidsin end temast eemale. Olin endast tookord suht väljas. Ta ütles mulle aga üleeile, et oled jah selline muskils tüdruk, (tõstis käpad üles ja tegi gorillat või midagi maskuliinest järele), palju jõudu jah, näitad muskleid, üsna niimoodi mõnitavalt. Kuid tegelt on tal terav silm, sest ma tõesti demostreerisin end kuidagi mehelikult too päev. Siis eile ütles ta mulle, et ma olen hull, skisofreenik ja täna nimetas oma vennaks. Ta muudkui võtab mu kallal, ütles, et vaene see õnnelik mees, kellega ma kunagi abiellun, et too kestab ainult tunni ja siis on kutu. Ikka nokib ja nokib. Lubas juba ammu kebaabi teha jne. Süüdistab kuuma vee katki tegemises jne. 


   Uhh, täna on tõsine deja vu päev, sest ma ei maganud üle kolme tunni täna öösel, ööbisin linnas hostelis oma sõbra Alisteari juures, kes õpetab mulle väega põnevat asja;) See on tegelt usk, mida ta järgib, rajaneb L. Ron Hubbardi töödel. Scientology. Ma sain käsiraamatu ka. Seal on "assist'e", mis aitavad paraneda haigustest ja tõstavad teadlikkust. Alistear väitis, et see on teadmine sellest, mida sa tead, või umbes nii. Kohtasin Alisteari teisel siinoleku nädalal, kui juhuslikult kohvikus rääkima hakkasime ja siis koos muuseumi näitustele läksime. Too päev oli väga põnev, me käisime veel söömas ja tantsisime Perthi kunstifestivalil ainsate inimestena tühjal laval. Juba siis tutvustas ta mulle ühte harjutust, mis tõepoolest võimsalt mõjus. See seisnes selles, et ta osutas mingitele objektidele linnaruumis ja mina siis pidin ütlema, et jep, I got it. Ja seda pidi niikaua tegema, kuni ma tunnen et midagi muutub. Kui hakkad haigutama ja väsid ära, siis peab tingimata jätkama. Iga kord kui ma kinnitasi, et ma näen seda objekti, millele ta osutab, kiits ta mind: "Väga tubli, suurepärane, sa said selle kätte!" Ja nõnda tomides kaardistad sa ära asukoha, kus sa oled ja sa saad oma energia tagasi, sest väsimus tekib vaid sundolukorras. Tol päeval olin järsku väga väsinud, ja tema väitis, et teised tüdrukud, kellega me koos olime, kuidagi nagu blokkisid mind. Ma olen seda ise ka täheldanud, et kui ma püüan kellegagi tema tasemele astuda, siis see on väga väsitav. Peab ikka alati iseendaks jääma. Igaljuhul eile tõi Alistear mulle veel kingituseks kaks purki vitamiine, talle tundub, et minu valu alakõhus on aju toodetud ja selle vastu aitab B1 vitamiin ja C vitamiin, kusjuures pean ka proteiini sööma. Ka A. leidis, et ma peaks rohkem jooma. No igaljuhul ravi saabus mitmelt poolt. 


  Jube veider uni oli seal hostelis, sest ma ei saanud seal kuidagi rahulikult magada, sõber ise läks öösel ära lennuki peale, ja ma teadsin, et ma olen seal nagu ebaseaduslikult, sest iga voodikoht maksab, ja mu sõber oli kaheses toas, seega, nägin need kolm tundi unes, kuidas ma seal samas toas olen ja Alistear on oma asjad sinna jätnud ja ma kuidagi organiseerin neid ja sinna tulevad hotellitöötajad, kes nagu ei pane pahaks mulle, et ma seal olen aga siis ma avasta, et kell on juba veerand kolm ja ma olen tööle mitu tundi hiljaks jäänud, et kuidas ma niikaua magasin jne. Ja siis näen, kuidas ma hostelist väljun, kõik need päkkarid allkorrusel ja linn, täis inimesi, kes mind takistavad, ja siis kõrged kontsad, mis mu kiirustamist segavad ja järsku olen mingi tüübiga autos, kes tahab minuga mingit linnarallit teha ja oh seda paanikat, ärkan rahutult mitu korda üles ja õudus jätkub. Kell 9 otsustan koputuse peale, kas minu või naaberuksele, sealt minema minna. Panen värisedes end riidesse ja lahkun. Longin linna poole, söön kuskil suvalises kohas hoomiskust ja vean end kuhugi parki, et veel mõni tund sõba silmale saada, aga üks koht viib mind teise ja siis istun jällegi lihtsalt niisama, toidan eilsete naani jääkidega kajakaid. Jäin päikese kätte 15 minutiks magama, see on päris hea, siis kui nägu kergelt õhetab, ei saa keegi tööjuures aru, et magamata olen. Päev läks suht kiiresti ja kuna bossil pangas peaaegu tund läks, siis esimest korda pandi uks lukku ja tüdrukud läksid pärsi elevile, hakkasid küsima, millised on eesti rahvatantsud ja kui ma siis kaerajaani keksisin, leidsid nad, et see meenutab aeroobikat. Forsana on too, kes on iraani päritolu, lasin siis tal kah näidata, milline tema tants on ja see oli päris tore, ainukesena ei tantsinud Mita, kes on bangladeshist. Aga ta väitis, et nenede tantsud on samad, mis indudel. Ma ei uskunud oma silmi, kui Forsana tantsis, sest just tema oli mind keelanud, kui ma muusika taktis ükskord õõtsusin: "No singing, no dancing here, boss very angry!" Aga Forsanal oli täna tõesti põhjust rõõmustada, sest läks varem töölt minema, oma uuele passile järele, temast sai nüüd austraalia kodanik. 
   Ma olen selle kohaga väga rahul, sest inimesed on valmis mulle kõike õpetama. Siinani läheb aina paremuse poole. Kuid endiselt ei suuda ma naeru pidada, kui mulle meenuvad vanaisa sõnad: "Õpi hästi, muidu saab sust labane nõudepesija." Nii palju siis sõnamõjust. Mäletan, kui värvikalt vanaisa kirjeldas seda halli naist, kes palavas köögis hallis seebivees musti nõusid peseb. Mul on aga konditsioneer ja sinine nõudepesuvahend ja ma ise olen hoopis roheline;) Siin on kõik inimesed alustanud selliste töödega, kellega ma ka ei räägiks, keegi pole alustanud kohe tipust, ikke samm-sammult. Austraallased on omamoodi lihtsad ja maalähedased inimesed. Kuigi rasikavad palju ja eritit ei tea prügi sorteerimisest ega kilekottidega kokkuhoidmisest, iga asi, mille poest ostad, lendab eraldi kotti. Ja muidugi, igal inimesel on kaks või enem autot. Vahel mulle tundub, et austraallased ei hoolitse oma asjade eest vaid visakavad vanad asjad minema, tänavatel on tohutud hunnikud majade ees toole, laudu, kappe, telekaid, arvuteid, mida iganes!      

Sunday, 11 March 2012

Increasing/Kasvav/Tõusev/Suurenev

   Mu silmanägemine pole täna kiita, seetõttu vabandan võimalike näpukate pärast. Põhjus on väga lihtne, liiga lihtne, et teile lihtsalt öelda, miks. Lihtne! 
   Mu uued vanavanemad, 82 aastane Gerorgina ja 83 aastane Ian, võtsid mu hommikul endaga kirikusse kaasa. Aitasin neil viinamarjamahla ja näkileibasid välja panna, nad vastutavad auväärselt armulaua toimetamise eest. Sain tagatoas vastutasuks ohtralt Kristuse verd juua. Ma olin juba enne jumalateenistuse algust "õrnas" meeleolus; kui avalaulud kõlasid, pritsisin juba ohtralt pisaraid. Kuid saatsin kogu aeg enesehaletsejat ja nõrgameelset Annat uksest välja, tundsin, kuidas Kristus teeb mind täiskasvanuks.
   Kirikus polnud ühtegi Kristuse pilti ega skulptuuri, mainisin seda Georginale, kes kohe kõigile edasi kaebas, et tõepoolest, miks siin ühtegi pilti pole, kuni üks kena inglanna selgitas, et nende usu järgi ei ole jumalat keegi näinud ja ei tea, milline ta välja näeb, ja et Jumal on su sees, mitte pildi peal. Ok, ma juba kujutelsin, kuidas kirik hakkab mult maali "Kristus ristil" tellima ja kuidas ma oma isa jälgedes lähen ja kirikute kunstitellimusi täitma hakkan; ja siis kui ma ülistuslaule kaasa laulsin, siis juba kujutesin, kuidas ma nüüd siit sünnin kuulsa kospellauljana. Aga sündimisega on see kirik seotud küll, ehk ümbersündimisega, Kristusesse sündimisega. Lausin ja rahunesin maha, siis aga paluti kõiki, kellel mingid mured/ haigused, minna ette, ja nede eest loeti palvus. Hakkasin jälle töinama ja pärast palvet läksin restroomi, kuhu tuli mulle järgi Georgina ja pani oma käed mu peale ja palvetas, et ma saaks terveks ja palus jumalat mu ellu. See toimus sellel ajal, kui kirikus korjati annetust; ma veel pärast Ianilt küsisin, et imelik, et raha ei korjatud, aga tuli välja, et see läks must mööda, olin selletarbeks isegi hõbedat tasku pistnud, ei tea, kas nüüd saan ikka lunastuse;) Jumalateenistus ise rääkis lõikusest, millest ma kunagi midagi kuskil varem kuulnud olen, toodi välja täpne number tõelisi usklikke kristlasi, kes on seemne kasvama pannud, oeh, niipaljut ma aru sain;D
   Pärast aga oli "Kaevu kohvikus" teejoomine ja küpsiste söömine. Paljud tundsid huvi, kes ma siuke olen ja tulid uudistama, tegid nii öelda ohutuks. Peamine küsimus oli, kas ma olen Kristusega tuttav. Peter, üks vanem meesteravas, kes käib põhjas aborigeenidele jutlustams, pani ka mulle käe peale ja palvetas minu eet, et ma leiaksin suuna ja jumala tee, sest ma olen kaotsis. See läks mulle hinge, et kuidas ta sain mu paika panna, mina just olin end leidnud tugevamana ja kasvanud. Ikkagi oli tore, et inimesed püüavad olla paremad ja kristlased on väga püüdlikud. Aga hea kontakti tegin ka, Monique ühest farmist kutsus kokaks, kuid peab veel oma mehega läbi rääkima. Igatahes aprillist alates on mul 6 nädalat ehk olemas. 
   Kirikul oli pärsi lahmaks maatükk ja majad ümbruses, kuhu võisid kristlased elama minna, välja osta või rentida, suur aed ja hädaolukorraks alternatiivne välikoosviibimisplats, mis meenutas mingit ürgset miitingukohta: trepiastmed murukünkal, mille ees liivakivist lava. Latele oli oma mänguväljak ja -tuba, suur parkla ja oma kohvik, nagu juba mainitud. 
   
   Pärast kirikus käimist läksime Red Roosterist läbi ja Ian ostis meile burksi, wrappi jne, rämpstoitu. Siis sõime kodus, puhkasime, oli 41 kraadi, siis otsustasin minna jalutama, kuid Ian väitis, et Rosegarden (Roosiaed) on liiga kaugel, et lähme autoga ja kui sinna jõudsime, siis selgus, et park on suletud. Siis sõidutas Ian meid lihtsalt mägedes ringi ja näitas järve, kust tuleb sellekandi joogivesi. Oli ilus koht; selline kuiv põualine kidur loodus, kuid lõhnab hästi, sest enamus puudest on mingid eukalüptid. Paljud puuviljaaiad ja viinamarjaistandused mägede vahel ja hobused, lambad, kes närivad kolletand rohtu.  Nälg hakkas jällegi näpistama ja vanakesed kippusid jälle hiina restorani. Jälle ostsime praetud riisi ja sidruni kana. Ühest portsust jätkus meile kolmele ja nüüd olen oma punnis kõhuga voodis. Vanakesed on väga naljakad, sõidavad oma bemmiga ringi, kuhu iganes tahavad ja ostavad rämpstoitu nagu teismelised ja kisuvad omavahel ka nagu kaks haavatavat teismelist. Mõni päev aina võtavad üksteise kalla. Ma hoidun kuidagi poole valimisest. Kuid Ian on väga tundlik ja isegi hellik, kuid väga hea südamega tüüp, Georgy on aga ülinaiselik ja tugev tüüp, kes on saanud hea vanaaegse kristliku kasvatuse. Siin on mehed ja naised juba ammust aega võrdsed olnud, tundub mulle, sest Georgy on väga iseseisev ja kaasaegne. Ta paneb aegajalt häid kilde- ükskord, kui nad jälle Ianiga teineteise kallal võtsid, leidis ta, et soovitab kõigil naistel lesbideks hakata. Nad on mind nii palju aidanud ja ära kuulanud ja väga täiskasvanulikku nõu andnud, võtnud mind tõsiselt ja igati toetanud, tõstnud. Eriti täna, kui kõik minu mured välja paiskusid. Ma sain aru, et Jumal on see, kes mind täiskasvanuks teeb, kes mu minu lapsepõlvetragöödiast välja toob. Kõigil on oma tragöödia, nii Ianil kui Georginal. Iani ema ja isa olid alkohoolikud ja kui nad Ianit pärast 13. aastat nägid, kuna Ian elas vanavanemate juures, siis ainult selleks, et viinaraha küsida. Georgina esimene ja suur armastus purunes samuti alkoholismi tagajärjel, kui meest ei saanud enam päästa. 


Aga nüüd tuttu, homme jälle tööle.   
   

Wednesday, 7 March 2012

Muide siin on juba naistepäev: 8 märts!

Kultuuri kammitsetud naised.

   Tänane päev algas 6:13, võimlesin, hommikusöök, buss, ummik 1,5 h, järsku vaatan bussi aknast välja, läbi bussipaviljoni klaasist seina paistab naine, asiaat, kellel on peas kollane rätik, nagu türklannadel, ei, see pole rätik, see on lihtsalt reklaami peegeldus klaasil, reklaamplakatil on kollane auto, mille mingi osa istus naisele pähe täpselt nagu rätik, nii, et nägu ainsana välja paistis, järsku vaatan bussijuhti, kes on ka naine, aga valge, ta paistab mulle läbi tagasivaate peegli, mille katab juhti kaitsev kong, trellid. Järgmine pilk viib mu naisele päikese käes, kes on käega varjanud oma näo. Kolm naist, kõik on kuidagi vangistatud, kaetud, peidetud, alla surutud. Mõtlen, mida see küll tähendab. Kas ma peaks end kuidagi kaitsma, kas mul on mingi kate peal, mis mu vabadust piirab, sest seostan kõike kohe endaga. Lähen tööle, mu kolleegid, naisterahvas Iraanist ja naisterahvas Bangladeshist, mõlemad on esmaselt julmad ja järsud ja kalgid. Suhestuvad läbi võimupositsiooni. Järsult sirutavad käe välja ja osutavad riisiterale põrandal ja käsivad kõigi nähes üles korjata, sõnades: Rabbish!!! Iraanlanna viskab prahti prügikastist mööda ja nügib mööda minnes. Ma ei taha väga rassistlikult kõlada, kuid mul on väga raske mõista, kas see on kultuur või on see sitt osis inimesest, mis harimatusest välja lööb.

   Täna viis Sanjeev mu pärast tööd koos oma sõpradega- abielupaariga Indiast- randa õhtusöögile. Nii Sanjeev, kui abielunaine olid mõlemad india hõrgutisi valmistanud ja me einestasime selleks ettenähtud kohas, valgete inimeste kombel: laua ja pinkide taga. Rannas liiva sees pole mõtet pikniku pidada, sest tuul on ookeani kaldal ikkagi nii kõva, et kui käed maapinnale lähemale panna, siis laseb nagu liivapritsiga. Küsisin, tutvuse tegemise mõttes, naiselt, mis ta teeb, millest ta huvitatud on ja mees vastas kohe, iseenesestmõistetavalt, et ta tahab, et naine kohalikku kooli läheks ja midagi kasulikku õpiks. Ta rääkis ka edaspidi oma naise eest. Ta oli naise jaoks juba kõik ette ära mõelnud, naise elu oli paigas. Tajusin, et naisel oli minu suhtes mingi elevaks tegev huvi ja ta aegajalt küsis vaikselt oma mehe käest, et kas ta küsiks minu kohta, kui vana ma olen ja miks ma abielus pole jne. Ma hakkasin nimme rääkima, kui oluline on, et ka naine oleks suhtes iseseisev, et suhte teevad kaks inimest, kui nad on võrdsed, siis on neil teineteisele midagi anda. Ähvardasin, et naine kaotab oma isikupära, kui ta end mehe projektile ohverdab. Olin söönud ka shokolaadi, mis mind eriti lennukaks teeb, hihii, jätsin neile kindlasti hullumeelse mulje, sest pärast sööki jooksime Sanjeeviga mööda randa ringi ja kiikusime ja ronisime puude otsa ja tagatipuks ratsutasin Sanjeevi oma seljas, sest mina olen tema hobune ja tema minu eesel;D Sanjeev tegi mulle niiöelda maad ette, sest abielupaar otsib kedagi, kellega koos maja üürida ja ma meeldisin neile, nad kutsusid mind isegi enda juurde ööbima. Aga ütlesin ära, sest ma pean saama oma mulli tagasi, oma maailma, kus ma ei pea midagi kellelegi selgitama, ära sõnastama, kus kõik on iseenesestmõistetav. Aga muidu tunduvad mulle sisserändajad, kuidagi omamad, kui kohalikud. Meil on võrdsem positsioon ja ilma selle kohalikuks olemise pingeta, vabad inimesed.

   Naised ja kultuur. Mismoodi, siis valge naine on? Vaatan neid indu mehi, kellega siin suhtlen ja leian, et ma olen sama teema ees. Peab saama iseseisvaks, enne kui peret soetada võib, pole mul kaitsvat, katvat ega paikapanevat kultuuri. Kuigi pigem tunnen end metslooma kui mehena, kes peab oma lastele ise söögi lauale tooma. Ok toon lastele söögi lauale, kuid mis roll siis mehel on? Millega siis mehed tegelevad, kui naised on iseseisvad? Looduses isased kisklevad emaste pärast; kas on mõni mees, kes oma sarved sirgu ajaks ja püüaks mu südant võita? Või polegi see naine oluline, ja südame võitmine; ehk on oluline lihtsalt sugu jätkata? Ellu jääda, kohaneda?
   Inimesed vajavad mingit sügavamat kontakti, mille põhjal partner valitakse, võibolla loomadel on see ka. Kuid Sanjeev otsib juba aastaid, vastava netilehe kaudu naist, kellega lihtsalt pere luua, ja see on Indais täiesti normaalne nähtus. Kõigile ei jätku naisi ja armastatud naised pannakse rikastele meestele ja abielusid sõlmitakse lihtsalt selle eesmärgiga, et oleks materiaalne tugi, oleks järeltulijaid, kes vanade eest hoolitseks. Sanjeev tuli siia tööle, et osta oma vanematele kodu ja, et oleks raha, et abielluda. Säärases abielus on omamood väljakutseid, pead õppima teise inimesega arvestama ja kokku elama, sallima õppima. Reegel on aga, et see isane peab kuidagi huvi suutma äratada, antud juhul majanduslikult. Võibolla enamike naiste jaoks ongi majanduslik külg kõige veenvam, võibolla mõnele meeldib, kui mees on võimukas, heh, mõnele, kui mees on lihtsalt hea südamega. Ma tean üht naist, kes on õnnelik, et tema mees teda ei löö, tean üht naist, kellele piisab mehe andekusest, ja on täielik katastroof ja läbikukkumine, kui mees oma annet ei kasuta. Terve pere kannatab selle pärast, kui mees ei sära. Valesära ja häbelikkus esindavad järjekordset fiaskot. Too indust abielumees küll ruulis oma naise üle, kuid nad olid siiski loonud selle kooselu ja võtnud vastutuse koos kasvada. Esialgu võisid nad jätta väikekodanliku mulje, kuid see kõik võib muutuda ja sellest tuleb elule mõte. Peaasi, et teineteist väänama ei hakata. Igaljuhul täna hommikul ei suutnud ma vagusi jääda, kui mind taheti võimuga väänata, ja ei nähtud, seda mida ma teen, mis ma olen. Ma küsisin bangladeshlannalt, kas ta võiks rääkida minuga nagu sõbraga, mitte nagu alluvaga, aga ta on kasvanud käskivas kõneviisis ja minu küsimuse peale nähvas ta, et ma temaga enam üldse ei räägiks. Kui ta tahab mulle midagi öelda, siis ta teeb seda nii: väga kõrge ja iniseva häälega: "Excuse me, this is not clean, you go and make it clean, and all the time you finish your work here, you go and clean." Ühesõnaga, tänane päev oli täis kultuuri all kannatavaid naisi, kellele ma kuidagi selgitada püüdsin oma arusaamu. Ma ei leia, et peaksin kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskma. Ma tahan natuke sellest osa ka saada.
Pikk jutt si** jutt.

Monday, 5 March 2012

Kuu saab täis.

Esimene siin oldud kuu saab 8. märtsil täis. Teen väikese kokkuvõtte. Täna on siin riiklikud pühad: Labour Day, ehk päev, kui keegi ei tööta. Ja hea ongi, sest täna on ligi 40 kraadi kuuma. Kui ma siiapoole maakera tulin, siis sain esimese kuumahoobi Singapore'is kätte ja tulin sellega pärsi hästi toime, sest olin Eestis selle tarbeks teadlikult külma kontidesse kogunud. Esimese nädala veetsin kohaliku eestlanna juures Fremantle'is, mis on vanem linn või linnaosa Perthi lähedal. Fremantle on boheemlaslikum ja võibolla kuidagi Nõmme moodi. Seal on ka tähtis sadam, mille kail on suurtel tahvlitel välja toodud, kes, kunas, millise laevaga siin maabus. Tamm ja veel mõni eesti nimi olid nende seas. Olin esimesel nädalal peaaegu eranditult vaguralt kodus ja üritasin oma päevi hommikusse saada- ajavahe on 6 tundi. Ühel päeval viis Kärt mu Perthi ja käskis telefoninumbri teha. Ma pabistasin isegi selle väiksese ettevõtmise eel, sest kõik on väga väga erinev sellest, millega ma kokku puutunud olen. Lisaks teadmine veel kohalike mitte just kõige sõbralikumast suhtumisest sisserändajatesse. Teema on hetkel väga kuum, sest austraallased on just oma identiteedi kätte saanud ja meedia on üles puhunud probleemi siisekolisevatest hiinlastest, kes kohe kohe ostavad ära kõik firmad ja maad ja kohe kohe on siin Suur Hiinamaa. Isegi kohalikus seebikas oli üks päkkarist valelik kuju, kes söögitaldriku eest oma lapse pärast mures olevale mehele kägu ajas. Päkkarid teevad siin kõige kehvemat tööd miinimum tasu eest. Seal, kus mina nüüd olen tööd otsimas käinud: "Aussi Jobsis", pakutakse ka vastavaid töid, mida teevadki need rännuhimulised noored. Kahjuks pole mul ei juhilube ega emakeelena inglise keelt, mis võimaldaks mul maal ealda ja baaritööd teha. Pean otsima omal käel kust iganes, mida iganes. Selle asjaga on nüüdseks aga joones. Ühe järjekordselt ärapassitud päeva järel selles ohvisis, astusin näljasena sisse ohvisi kõrval asuvast uksest, mille kohal seisis silt "Lebanese Cuisine", ehk siis Liibüa köök. Vaatasin selle ainukest mitte just kõige ahvatlevamat taimetoidu pakkumist ja otsustasin edasi lonkida, kui boss Sultan, küsis, kust ma pärinen ja vastuse peale ütles, et tal töötab üks eesti tüdruk juba pool aastat köögis, kes nüüd lahkub ja kui ma ütlesin, et otsin tööd, siis pikemalt mõtlemata viipas ta pöidlaga ruumi sügavuse suunas, ning lausus: "Räägime!" Homme lähen teist korda sinna, töö on lihtne, kuid peab olema väga töökas; hetkekski ei või lihtsalt seista, kui midagi teha pole, siis tuleb midagi teha leida. Ma pesen 4 tundi päevas nõusid ja saan selle eest 60 dollarit iga päeva lõpus kätte. Viis päeva nädalas, nooh, kuni parema leian, on see parem kui mitte midagi. 


Ma olen elnud juba kuues erinevas kohas. Esiteks CouchSurfisin, siis elasin Indiast tuttava tüübi pool, kelle juurest kolisin järgmise indu juurde, kellega sealsamas majas kohtusin, sest    indud elavad ju kõik koos ja nüüd ongi mul palju indudest sõpru. Kuid sinna ma kauaks jääda ei saanud, sest Sanjeev elab koos kohaliku austraallasega, kes oli väheke ebastabiilne ja sealne õhkkond polnud just kõige meeldivam. Siis meenus mulle ema antud number, ühe kohaliku inimese kontakt, ta on mu sugulase peika;) Helistasin talle ja kuna teda ennast linnas polnud, komandeeris ta mu esiotsa oma venna pere juurde, kus elasin nagu kuninga kass, parimas linnaosas otse ookeani kaldal. Kui Gary tagasi tuli, ehkki üheks päevaks, toimetati mind nende ema ja kasuisa juurde. Siin Gary vanemate juures saan olla veel natuke, kuni leian töö kas väljaspool Perthi ja kolin koos täiega siit minema või leian parema töö siin ja üürin toa, kuskil ligemal keskusele. Praegu võtab bussiga minnes tunni ja tulles tunni, st pole mõtet ka piletiraha kulutada nii palju. See pere on väga tore muidu. Ma pole tundnud vähimatki nooti, et minu siinolemine nendele kuidagi vastumeelne on. Nad on padukristlased ja väga elutargad. Ma saan rääkida kõigesst ja mulle seletatakse kõike ja vanade inimstega on kuidagi parem suhelda, kui noortega, kes ei häälda sõnu nii puhtalt ja aeglaselt välja. Gary on muidugi the best! Ta on palju reisinud ja ka Eestis viibinud ja avara silmaringiga ja hea südamega inimene. Täna tuleb ta taas koju ja toob mulle uudiseid. 


Mul on nüüd juba nädalakene see tore netipulk milleta iseseisvus väga keeruline on. Siin on veel iseseisvus seotud autojuhilubadega, milled ma arvatavasti esimesel võimalusel endale hangin. Raha on esimesel kohal muidugi mõista. Aga siiani on mul väga õnneks läinud, mul on kõik! Alguses olin iga penni pärast nii mures, kuni indud mulle õpetasid, et muretsemine toob muret, eriti oluline on, et ei muretseks, sest nagu nad ütlevad, kui Jumal on sulle kõhu andnud, siis annab ta sulle ka selle, millega seda täita. Ja sellest ajast peale ma enam ei muretse ja ma tunnen, et oskan nautida üha rohkem ja rohkem. Ka Gary ütles, et see kodu on siin minu tagala, kus võin olla muretult, kuni leian oma koha. Selliseid inimesi ei kohta iga päev! Paljudel on sulle mingid tingimused ja ootused ja omad imelikud mõttes sinut, kuid nemad siin musitavad mind ka kutsuvad hellitusnimedega ja see on nii parandav, lõdvestav, innustav, kõrgendav. 


Mu sõber Sanjeev, kes on omale võtud minu eest vastutuse nagu isa, kutsub end minu vanemateks;) "I am your parents", lihtsalt hoiab mu silmad avatud ja mõtted selged. Ma tunnen kuidas ta mind tõstab, meenutab mulle minu eesmärki. Sest, kogu aeg tunnen, et miski viib, tahab mind aina kõrvale kiskuda. Täna ütles Georgina, kes on Gary ema, et sinu õed ja vennad hoiavad sind ja Jumal juhatab. Sellist kokkuhoidmist ja teineteise tõstmise kunsti võiks rohkem eksisteerida. Ma olen heades kätes praegu, ja ma tean, et varsti suudan juba ise...Ja mul on ka eestis oma powerijaam muide, ma ei tea, millega ma selle ära teeninud olen.


Aborigeenidega on mul mingi tõmme, ma olen neist huvitatud ja nad tahavad minuga suhelda. Üks veidramaid kokkupuutumisi oli laupäeva õhtul bussis, kui sõitsin linna, et minna klubbi tantsima. Tulevad isa ja kaks poega, demonstratiivselt ignoreerivad piletiostmist, purjus, karjuvad, poeg loobib uksest taaslaetava kaardi välja, jõuliselt sammudes ja kõikidesse ülbelt suhtudes, kuulen sõnu, meie maa jne. Ma istun suht tagumistel istetel, pojad lähevad bussi lõppu, vaatan neid korralekutsuvalt jäiselt, isa tuleb ja jääb mu silmadesse kinni, istub mu ette pingile ja hakkab naerma ja end nagu väike laps leeni taha peitma, hakkab minu nime küsima ja tahab minu kõrvale istuda, ma olen temaga lahke, küsin, kas ta tahab ehk arvata mu nime, ja ta pakub hoobilt: Anna! Ma näitan talle dokumenti, kui ta ei usu, et olengi Anna, me hakkame rääkima, kust ma tulen jne. Muide kõik nad teavad Eestit ja kus see on, vastupidiselt paljudele valgetele siin. Ma küsisin, kuidas ta teab ja ta ütles, et koolis õppis, ega ta loll ole, ja nad on tõesti väga terava mõistusega. Plus neil on alles südametunnistus. Clive oli selle mehe nimi, ta laulis mulle oma laulu, tal oli kitarr kaasas ja puha, pojad saatis joogi järele ja hakkas liini ajama, kuid selle vahel sain ta laulma. Laulud räägivad kõik suurest kannatusest ja mulle sai selgeks miks iga aborigeen igal kellaajal täis on, nad vaigistavad seda tohutu valu, mis neil selle pimeda vaimu ja ragaahnuse kütkes maailma surmahoobil sünnib. Ta kavatses mulle juba liiga palju külge lööma hakata, pudenesin ta haardest, kui kuulsin sõnu: "Ei keegi teine, kui mina, oska seda paremini..", sest nägin tema telefoni ekraanilt vastsündinud lapselast ja olin öelnud, et ta on minu jaoks juba väheke vana. Siiski olime vahetanud numbreid, ehk õnnestub mul kunagi nende muusikat lindistada. Üks teine öö olin töölt koju minemas, kui minu ümber tekkis järsku elav seltskond veits lehkavaid õlleseid aborigeene. Nad tulid väga kiirelt ja kuna ma olin ainus selles bussipeatuses, siis võtsid nad julgelt võimust. Käratsev röövlijõuk väikese lapsega, keda igati välja õpetatakse. Ma ulatasin lapsele banaani ja isa, või keegi vanem hõimu liige küsis kohe, kas ma arvan, et nende laps on ahv või?! Nad lendasid peagi edasi, kuid kiirel sammul lähenes minuealine aborigeeni mees, kes vist minu vaatamise peale otsustas end natuke lõbustada ja istus mulle õige ligi. Ma jäin täiesti rahulikuks ja asusin temaga suhtlema, palju küsimusi minult, sest ta kandis oma tossusid otse lõua all, ma ei tea, mida ta sealt nuusutas, igal juhul see polnud meeldiv lehk, mingi juustuka ja eeteri või teab, mis keemia segu. Siis küsisin miks ta hambaid kiristab ja õhku rüüpab ja siis veel palju selgitavaid küsimusi, sest nende jabadaba- ja inglise keele segust ei saa eriti sotti. Siis mingi hetk ta röövis mult musi ja nad raisk on nii kiired, see õllevahune habe oli juba mu huultel. Ma pommisin ka temalt mingit muusikat aga ta tundus natuke labasem tegelane olevat, sest ta huvi oli pigem rahakoti röövimisega seotud. Aga neil on võimed, nad teavad mingeid asju kohe, nagu oleks kontaktis kõigega, nagu näeksid asjade sisse ja taha ja ette ja järgi.


no sedapuhku teen väikses pausi.