Eesti on mind juba unustanud.

   Keegi ei kirjuta mulle. Mis toimub? Kas siis kedagi ei huvita, kuidas mul läheb? Siin kõik küsivad iga päev, kuidas sul läheb! Tundub, et ma ise ka just erilist huvi ei ilmuta koduste suhtes, kuid mõtlen ikka vahel neile. Lihtsalt igapäeva uudised nende kohta langevad mu elust välja. Olen nagu teises elus, teises maailmas. Ma sõitsin ära, muutsin oma elu. Kui ma tahan, siis võin siia igaveseks jääda. Kui tahan, lähen ükskõik kuhu, Hiina, Eestisse või Peruusse. Aga seni pean päevikut, kuniks jälle kodus olen. Siis pole ma täielikult kadunud.


   Mul läheb hästi, võtsin juba kilo juurde, kuid teen iga päev harjutusi, nii et kõik jaotub võrdselt üle keha laiali;D Aga paras nuumamine käib, mitte et ma rohkem süüa teeks, söök tuleb siin ise inimeste juurde;D Tegelt on mu elu lihtsalt tunduvalt korrastatum, kolm korda süüa, kell 7, 8, 9 üles, 10, 11, 12 magama, iga päev. Ja see mõjub hästi, aga mulle ei meeldi, et hommikul kui ärkan olen väsinud ja õhtul olen väsinud, ei jaksa hommikuni tantsida. See tuleb vast palavusest. Aga iga muutus ja suurem šokk teeb inimest ka märgatavalt vanemaks. Mäletan oma kooliõpetaja sõnu, kui ta ütles, et halb uudis teeb kohe juuksed halliks. Ja nii see on, mured ja õnnetused panevad vanust õlgadele. Ma tunnen seda esimest korda elus, et vananen. Ja esimest korda tunnen, et protesteerin vananemise ja juurdevõtmise suhtes. Lisamure kohe juures;D Georgina ütles mulle, et ela, aga ära saa vanaks, ka mu oma vanaema korrutab, et vananemine pole rõõm. Ja mis välja tuli, mu vanaemal ja Georginal on samal päeval sünnipäevad, aind, et Georgina on sündinud 27.04. 1930 ja Nelly 27. 04. 1940. Aga Georgina muidugi ütleb kõigile, et on 21 ja ta käitub ka nii nagu oleks 21. Ükspäev kui ma ütlesin, kui vana ta on, siis ta väheke solvus, sest ta ei aktsepteeri oma vanust ja ta ei taha eakohaselt käituda. Hakkas  siis mulle vanurit mängima, tegi suu lahti, lasi selja küüru ja lonkas ühte jalga ja küsis, kas ta nüüd näeb eakohane välja. Ja tuli välja, et Ian on tast siiski 7 aastat noorem, mitte 83 nagu ma varem märkisin. 


   Veider, ma olen küll teises maailmas, kuid siiski tunnen, et kõik, mida ma tean kodus ja üldse, kõik on mul sees alles, isegi Saksamaal veedetud 5 kuud on mul alles, ja sõbrad on mu sõbrad ikka edasi. Ainus, mis meelde ei jää on alkoholi või millegi muu uimastava all veedetud aeg, millest ei õpi nagu midagi. B. Lievegoed sõnastas selle tõe ja ma hakkasin sellesse kinni. Kogemused rikastavad, kuid mingi mõju all kogetud sündmus ei talletu. Täna isegi nõudepesijana õpin rohkem, eriti töö kätega teeb targaks. 
   Veider on ka see, et ma ei mäleta, et ma oleks kunagi sündinud või surnud, ma oleks justkui alati olnud.


Armastan!