Igatsus levika järele.

   Siin on oldud nüüd täpselt kuus nädalat!
Kuulan vihmasajus lindistatud klaveripala ja kohe meenub Euroopa. Eesti, ja vähe puudub, et ka Levikas, nüüdsest suure tähega! Vahel on nagu sissekodeeritud, et peab sinnapoole liikuma hakkama ja imelik on, kui sinna minna ei saa. Nagu elevandid, kes külastavad kohti, kus nende suured juhid on hinge heitnud, pean mina käima Levikas, vist sellepärast, et meil pole surnuaedade külastamise kommet, aga kuskil ju peab hinge puhkama.


   Täna on jällegi üks vaba päev, töövaba päev, minu päev, kus ma veedan oma aja virtuaalses levikas. Vrsti hakkan youtubest diskot kuulama ja loen ehk Sirpi. 
   Kuidagi on nii kujunenud, et just laupäevad on mul vabad, mis on päris hea, sest paljudel on laupäevad vabad, ja siis on, kellega nt baari minna. Eelmisel nädalavahetusel saigi karjaga 40 km kaugusele lähimasse baari mindud, mis aga algas juba halvasti. Mul oli kõhus veider tunne, et midagi juhtub, ja juhtuski. Ma kohe üldse ei tahtnud minna, kuid minemata ka jätta ei saanud.
   
   Laupäeval hakksid poisid ägedalt kärakat panema ja kuna me juba Kristieniga eelmisel öösel olime baaris käinud, siis taheti kohe hommikul sinna uuesti minna, eesotsas Kristianiga, kes juba teist päeva pudeliga alustas. 


   Reede öösel sõitsin mina Kristieni madala jüütiga, või mis ta õige kirjapilt ongi, mööda kruusateid üles alla, pidin sügavates aukudes diagonaale võtma ja kogu aeg käike vahetama, mis siis tegevuse käigus ka selgeks sai;D Siin on üldse tore, teed, mida tahad!


   Järgmine päev mindi kohe hommikul baari tagasi, kuid sedapuhku sõitsime kõik seitsmeistelises, mille salongi oli Bastion omale magamistoa ehitanud. Viiekesti lebotasime voodil ja õlu vahutas uljalt künklikul teel. Alguses olime plaaninud minna kahe autoga, kuid juba teekonna alguses osutus Kristian ikkagi sõiduvõimetuks, tallas oma jüüti siduri kärssama ja paari tonnine laks saigi kohe kirja. Mnjahh, oligi muretum, et ta ei sõitnud rohkem. 
   
   Baaris töötab üks Lõuna-Eesti tüdruk Kadri, kes on päris noor aga juba selle koha manager. Leidsime sealt veel mõned tuttavad näod eest, kes Bonney Downsile töötavad, kuid praegu Nullagineis elavad. Kõik, mille eest vähegi raha on võimalik küsida on tasustatud. Joogid on kõik 7, 8 dollarit lask. Musa pala maksab dollari. Eriti ülbe ja nooruke baaridaam sebib mööda baari ja kohati letil turnides purupurjus kaevandusetööliste vahel ringi ja on väljavihastamise äärel. Ta ei oska end veel õigesti kehtestada ja püüab kõigile meeldida kuid on ka asjatult tige. Ta on Ches ühe essiga. Muidu on baar eredalt valgustatud nagu koolisöökla, mõned piljardilauad, mõni õllevaat, musamasin, suvaline ruumilahendus, meenutab Venemaa kolkaid. Hädapärane. Siseõues on veel kohvikulaudu söögiaegade jaoks ja päris õues on vagunid, kus kaevurid elavad. Üks öö siinkandis maksab 250 dollarit.
   
   Tantsisin üle pika aja ja võtsin ka mõned õlled. Mingi hetk läksime Nullaginei vahele Kristieniga jalutama, kuna Kadri viskas ta baarist välja, ronisime või õigupoolest mina ronisin ühe mäe otsa, mille tõus oli nii järsk, et Kristien juba jalamil aina alla veerema hakkas. Mängisin ka väikeste lastega alevi vahel palli ja tundsin neile kaasa, sest nad vaid purjus inimesi enda ümber siiberdamas ja okkalistesse põõsastesse kukkumas näevad. 


   Juba saabudes olid mehed vähe äksi täis ja meie Andy ja keegi Kadri sõber hakkasid juba tutvudes naaklema. Andy ja Michelle hoidsid baarist edaspidi eemale ja Ruth, Bastion ja Joel mängisid piljardit, mina tantsisin ja kõik jõid. Hakkasime siis kodu poole minema, kui Shaine hakkas ägedalt Bastioni peale karjuma, et võtku too hoog maha, lasku tal jala minna ja nii edasi ja edasi, kuni kõik karjusid läbisegi. Mingi hetk tuli välja, et Shaine ei salli Bastionit. Ta oli terve nädala pidanud B-le siinset olukorda tutvustama, kuid oli seda päris närviliselt ja bossilikult teinud. Bastion oli igal õhtul endast väljas, sest asja eest teist taga oli pidanud ta ootama, jooksma, selgitusteta passima jne. Shaine ei teinud talle kohanemist kuigi kergeks. Ma üritasin B-le oma kogemusi jagada, kuid see meesliini hierarhia on isegi hullem. Shaine tahab jubedasti ülemusele meeldida ja on hirmul iga liigutuse ees, mille Bastion tegi.
   Mul oli tõeliselt kahju, kui ta pühapäeva hommikul otsustas lahkuda. Ta õpetas mulle võitluskunste ja oli niisama elav ja kena inimene, millist teist siit ei leia. Tegime paaril korral ka proovi koos improviseerida oma lemmikpillidel, tema dijeridoo ja mina parmuka peal. Ka tema oli siia tulnud haigena, tal olid mingid jamad jalgadega, proovisin tema peal ühte assiste'i, mille läbiviimine osutus päris pikaks protseduuriks, kuid andis pärsi hea tulemuse. Nüüd on ta siit juba kaugel, loodan, et ta leiab parema koha. Siin on palju, millega mitte rahul olla, kuid saab ka teisiti.
    Shainil oli ka päris raske ketk, kus ta õde ja lapsed autoavarii tõttu haiglas. Sellest hoolimata ei peaks ta oma probleeme tööle kaasa võtma ja teiste vastu vastik olema. Kuid Shaine võitis, ta oskas end bossi ees õigustada ja mis maksab ausus siin metsikus läänes! Kõik tajusid, et Bastion pole milleski süüdi. Ma arvan, et ta ei näinud olukorda piisavalt palju kõrvalt, oli haavatav.  
   
   Olin terve nädala hommikuses vahetuses köögis tööl. Minu ülesanne oli teha kõik ettevalmistused koka kõrvalt hommikusöögiks ja pärast hommikusööki järgmiseks hommikuks 70-80 võileiba ja 40 karpi puuviljasalatit. Aitasin tüdrukuid mõni päev ka pesumajas, sest mingi õnne läbi oli neil 7-8 tuba näkku iga päev vaja ära teha. Ma loodan, et edaspidi nii hullu koormat pole, mis on aga ebatõenäoline, sest siin tekib neid dongasid aina juurde ja juurde. Rauamaagi kaevandused aina kasvavad ja siin äri õitseb. 
   
   Tõusmine oli iga päev juba pool neli aga selle eest poole kaheteistkümnest alates terve päev vaba. Vaatasin mõnusalt oma toas filme ja harjutasin Kristieni peal tätoveerimist. Ta- hull- tahab mulle seanahaks olla. Kahjuks on see pill made in china ja eile ilmnesid järjekordselt mingid rikked. Nõel ei käi korralikult üles alla ja kui tindi sisse kasta, jääb sootuks vakka. Proovisin kõike, suuremaid ja väiksemaid otsikuid, kolme ja nelja kummi ja kruttisin kõiki nuppe ja monteerisin kinni ja lahti. Ma loodan, et keegi oskab head nõu anda! Loodan, et masinaid juba tuksi ei keeranud!
   
   Alice Imedemaal oli tõeliselt heaks filmielamuseks. Arhetüüpiline lugu. Vaatasin ka aborigeenide lugu "Kümme Kanuud", mis meeldis heade näitlejatööde tõttu, meenutas väheke "Jumalad on vist hulluks läinud", kuid seal polnud mingeid tänapäeva elemente. Lihtsalt sain kinnitust, et aborigeenid on laias laastus inimesed nagu kõik teised. Ehkki neile nagu ka paljudele aafriklastele on omane, et mehel on mitu naist ja nt kui mees sureb, siis tema noorem vend saab tema naised endale ja igast muid vaimu asju. Kristien teadis rääkida, et nende teadjameestel on selline võime, et kui nad su luudele osutavad, siis kärvad varsti maha. Arstid on nõia poolt katsutud patsiente uurinud ja terveteks tunnistanud, kuid peadne surm on siiski vältimatu. 


   Ma isegi leian, et väga normaalne oleks, kui inimesed elaksid ka praegu nõnda kommuunides nagu aborigeenid ennemuiste. Üksikute meeste elamu oli päris naljakas ilmutis. Kommuuni teema on õhus. Praegu elan ka siin tegelt ju nagu kommuunis. Mulle meeldib! Koos, koos, koos!


Olevik ja tulevik vahetasid kohad 
ja minevik hakkas kummitama. 
Ma tahtsin joosta, 
ära, 
pikali, 
hingetuks
tühjaks.
Ma sain tühjaks. 

Emale

Ja nüüd lühendatud versioonis:


Pühendan oma kaunimatest kauneimale emala ühe kohaliku hiti: Wagon wheel.

http://www.youtube.com/watch?v=1gX1EP6mG-E&feature=related

järgmine kord, kui kohtume, laulan seda ise!

    

Aua tööle!

   Nädala alguses olin oma kolleegidele nuhtluseks kaelas, nad pidid peale oma korterite koristamist veel ka mind aitama, sest ma ei saanud ega saanud kuidagi võrdväärseks partneriks. Mul kulus arvatavasti osalt tänu palavikule nädal rohkem, kui teistel tavaliselt, et töötemposse sisse elada. Sellele järgnes tõsine, kuid lühike jutuajamine perenaisega, kes ütles mulle, et hakka uut tööd otsima, kui sa sellega hakkama ei saa, sest tema on kätest jalust rabatud ja teistele pole ka kedagi koormaks vaja. 

   Asi sai alguse kõik mingist suhtlusbarjäärist. Tüdrukud ja kohalikud võõrastasid mind ja mina vajasin võibolla liiga palju juhatust. Tundsin end mingil hetkel pisut kõrvalejäetuna ka keelelise barjääri tõttu. Ja ega nad ei peagi mind kohe oma perre lahkelt vastu võtma, mida ma küll väheke nagu eeldasin, kuid ega ma ei kujuta ette, mis inimestega nad siin kokku on pidanud kõik puutuma, sest kolm kuud on tegelikult lühike aeg ja kuus tüdrukut, kes kogu aeg vahelduvad, võib väga tuimaks teha.  

   Olin ennist ka ainukesena tõstatanud teema interneti kasutusaegade üle, sest võime kõike, mis pole lihtsalt maili vaatamine, teha alles pärast kümmet õhtul, aga kui kell neli hommikul tõusmine on, siis on sama hea, kui võimatu oma skype'i minutid kätte saada. Ja suhtluse piiramine tundus mulle kõige hullem kuritegu minu isiku suunas.

   Aga, mul oli raske vajadus lihtsa suhtluse järgi. Iga õhtu selgitasin oma sõbrale Perthis, kuidas kohanen ja kes siis mind aina kuulas ja hea sõnaga üleval hoidis; saatis isegi DVD saientoloogia lahendustega minu küsimustele. Kuid pererahvale jäi mulje, et olen internetisõltlasest nõrga närvikavaga veidi tahumatu preilikene.

    Ma käisin officis peremeestele oma muret kurtmas, tõin välja neile oma õigused, sest  töökuulutuses oli märgitud, et internett on üks pakutavatest hüvedest, sest nad ei tahtnud kuuldagi, et ma tingimustega rahul ei ole. Ma hakkasin nutma, sest ma tundsin, et mulle oli tehtud ülekohut ja see läks juba eraelu alla, mida ma teatavast pingeolukorrast tingituna ei valitsenud. Kui ma palaviku tõttu ei suutnud ka tööle kontsentreeruda, siis tehti mulle juba teine märkus. Ka köök oli kuulutanud, et ma olen aeglane. Ühesõnaga oli stressirohke olukord, mis tekkis justkui iseenesest ja keegi mulle midagi kinkida ei tahtnud. Töömaailmas ei hoolita sinu isiklikest probleemidest, kõigil omad jamad ja eluraskused. Tõeline võitlus ellujäämise nimel. 

   Hakkasin siis oma saientoloogist sõbra nõuandeid järgides tegelema selle juhtumiga, kus ma tean, et ma pole aeglane ega motivatsioonitu ega õnnetu ega töövõimetu, vaid miski segav faktor ruulib olukorra üle. Läksin pärast tööd ühte eelnevalt koristatud dongasse ja hakkasin kõiki asju neid nimetades katsuma ning sundisin end kõike seda kordama kuni kõiki asju sai viis kuus korda läbi katsutud. Mõistsin, et ma katsun neid aralt ja ebakindlalt, hakkasin asju kätte võtma ja lahti keerama ja sisse-välja lülitama, kuni mul hirm nende ees kadus. Siis töötasin ruumid kolm korda kuivalt läbi nii, et igale liigutusele pidi järgnema kohe teine, kuni süsteem, kuidas tuba ära teha, oli peas. Hirm oli selleks korraks uue olukorra ees taltsutatud, usaldasin end nüüd täielikult. 

   Järgmisel hommikul ootas meid üllatus, igaüks pidi lühikese ajaga 7 tuba ära kraamima. Olin selleks vaimselt valmis, olles vaid paar-kolm tundi eelneva öö jooksul magada saanud. Minu edasine siinolemine sõltus otseselt järgmisest hommikust. 

   Aga oi, ma olin kiire, toa koristamine oli nagu käkitegu, töö lendas käes, sundisin end veel takka, "done, next!" Ilma pikemalt mõtlemata olin täiesti kontsentreerunud ja esimest korda elus sain aru, mis vahe on töötegemisel ja töötegemisel. Ennist kannatasin sääraste mõttekäikude all, mis ilmnesid eneseõigustuseks, et ma pole vähemalt lohakas ja hoolimatu, kui lihtsalt lappi uurisin ja töö kuidagi ei edenenud. Nüüd aga nautisin töökust ja ärategemist. Kui viimase toa põrandat pesin, siis tuli kolleeg alles oma viimast tuba koristama, ära tegin! 

    Kui Jenny, enne kohvipausile minekut, minu käest erilise tähelepanuga küsis, kas mul ikka kõik toad said tehtud ja kui ma talle jaatavalt vastasin, siis oli tema näol heakskiitev naeratus ja ma pälvisin tema lugupidamise. Täna tõi ta koosolekul välja, et olen tubli olnud ja mulle tehti väike aplaus. Ka teistele oli see võit, sest nii kui midagi korda saadad, mõjub see kõigile ja kõik tahavad sinuga järsku suhelda. Pinged vaibusid hoobilt. 

   

   Mõni päev on nagu sõjaolukord, kus peab olema eriti terane, et asjad positiivselt lõppeksid. Tundub, nagu oleks mingi eriline tähtede seis, sest õhk on pinget aga ka väljakutseid täis.

   Mulle meenub nüüd, kuidas Tambet mulle mitu kuud tagasi rääkis, et ta oli just äsja sõjas. Ma ei saanud kohe üldse aru, mida ta sellega mõtles, kuid nüüd mõistan teda täielikult. 

   Tegin veel ka tähelepaneku, et enne seda, kui pingeline otsustav aeg käima läheb, ilmuvad kella peale valmisolekuks teavitavad numbrid, mis on nt 00:08, 14:44, 22:22 jne, kui asi hakkab lõppema, siis numbrid muutuvad- ei ilmu mitte 12:34 vaid 12:43, miski mis on juba möödas. Ja nüüd, kui kella vaatan, ei ole seal midagi erakordset.

   Huvitav on see, et ka vaenlased ilmuvad, kes teevad oma õõnestava töö, kuid ka liitlased ilmuvad ja teevad oma töö. See on väga põnev katsumus, kus tegevus toimub mingil omaette tasandil ja kui meele erksa hoiad, siis on see nagu seiklusfilm ja sina peategelane selles. Igal juhul selleks korraks on rahu maa peal tagasi.

   

   Siia tuli just lisatööjõuks üks Berliini poiss Bastian, kes on ju peaaegu samast kandist ja kombemaailmast; plus ka perepoja tüdruksõber Helene saabus tagasi, kes on Venemaa sakslanna ja mul hakkas kuidagi julgem ja kodusem kohe. Lisaks olen ka kokkade Iani ja Kristieniga sina peale saanud.

   Ja lisaks! Te ei arva ealeski ära! Hommikusöögi kokk Kristien on meil nimelt tattoo huviline ja kui ma talle ka oma tattood näitasin, milleks on üks täpike väikesel sõrmel, mis sinna tattoo kursuse ajal õnnetusena ilmus, siis otsustas ta, et ma pean talle draakoni tegema ja tellis neti kaudu masina, tindid ja isegi harjutamiseks "värvi ise!" pildid kunstnahal. Kui masin saabub, hakkan kohe käppa valgeks tegema, või siis sinisemaks! See teadmine innustas mind veelgi siiajäämise nimel pingutama. Hakkan aga kohe joonistama! See on uskumatu, millised võimalused mulle siia mittekuhugi kätte tulevad! Täitsa põnev väljavaade tulevikuks! Ja ma ehk tõesti lähengi isa jälgedes, sest sõjaväes just seda ta tegi! Mine sa tea, äkki tuleb ka juhus kellelegi Kristus südamesse kritseldada.

   Meie tüdrukud läksid täna aga lähemasse linna karja kokkuajamise avapeole. Olid väga elevil ja kenad. Võtsid magamiskotid kaasa ja ööbivad esimest korda väljaspool Bonney Downs'i. Tehti nalja, et lähevad omale mehi otsima, õlut võeti minu arvates küll kaasa selle arvestusega;D

    

Joon vihmavett ja võin ka magnetiga kive korjata kui tahan!

Tere pere ja külanaised!


   Lähemalt siis elust-olust. Tahan siia kohe kindlasti kõigiks kolmeks kuuks jääda- Bonney Downs Station on saanud minu turvaliseks koduks. Kes siit minemas on, mõtleb, et peab kellegi endaga tsivilisatsiooni kaasa võtma, et oleks kellega rääkida.


   Vesi maitseb siin magus, sest joome vihmavett, mida kogutakse vihmaperioodil suurtesse mahutitesse, ja sellest jätkub järgmiseks kaheksaks põuakuuks. 
   Perthi vesi oli nagu väikelaste basseinivesi nõrgema klooriga, kuid olenes ka linnaosast, sest kloori lisatakse veele torustiku bakteriaalsust arvestades ja kaugemad punktid said juba täitsa kõlbulikku joogivett. Siinne kaevuvesi on ka veidi nagu merevee või mingi sooda-laadse maitsega. Kes teab, võiolla on pikapeale kloor enne talutav kui originaal. Vihmavees pole aga teatavasti üldse mineraale, mis võib ka lõpuks ei tea, kuidas mõjuda. Igatahes närvi ajab, kui puhast vett ei saa, sest pooleliitrine allikavesi maksab kioskis 3 dollarit.
    Siin olen veega rahul ja õhk on ka mõnus. Põõsad on veel rohelised ja taimekesed õitsevad, kannavad seemneid, palju igasuguseid kuumakindlaid roboteid roomab ja lendab ringi ja konnad on niisked. Eile nägin mingit dinosauruse moodi looma, aind et kuskil vaksa pikkust, too oli nii väle, et võisin vaid ta hüppavast liikumisest aimata, et tegemist polnud tavalise sisalikuga. Siinsed loomad on kas väga aeglased või üli kiired. Rohutirtse on palju erinevaid liike, kuid rohi ise on siin väga kuiv, terav ja eemaletõukav. Selleks, et põõsaste vahele jalutama minna, tuleb end korralikult kinni mässida, pole ime, et osad tirtsud pigem raudtirtse meenutavad. Ma ei mõista, kuidas aborigeenid palja jalu selles looduses hakkama saavad, viimane kui kõrs kannab eriti tigedaid okkaid, täielik ohaka meri! 


   Õhtuti, kui kokk kuumlaua välisööklas ette valmistab, ilmuvad sajad kärbsed, kedas peab hoolega tihlavossitama. Põua ajal ilmub massiliselt kärbseid, sest lehmad surevad kuumusest kaugetel karjamaadel. 
   Mõneks-paariks tunniks nii hommiku kui õhtul ilmub muidu vaikse peamaja ümber sadakond inimest, kes oma hommiku- ja õhtusöögi siin luusse lasevad  ja siis kas tööle või magama kebivad. Osad kaevanduse töötajad on alati öises vahetuses ja seetõttu tuleb ka dongade (elamud) vahel vaikselt toimetada. Töölistele on ette nähtud ka vabaajaveetmise ruum, kus on telekas ja telefon, diivanid, dušš ja kööginurk. Kõik muud ruumid peale minu majakese ja peamaja, mis koosneb vanemast- võibolla 100 aastasest palkmajast ja uuemast, kuid ka üsna vanast kivimajast, mis on ühendatud varjualusega, kus toimub siis toitlustus, on vagunisarnased plastmassist karbid. Palkmaja on puhtalt kohaliku pere päralt, seal on ka office ja kivimajas asub köök ja elab staff. Mina elan praegu endiselt peakompleksist kaugemal betoonist majakeses, kus on 6 väikest ruumikest. 
   Peamaja lähedal on veel mitu varjualust, mis lõppevad laoruumidega, kuhu iga nädal saabub 1 tõstukialusetäis kuivaineid, 1 tõstukialus puu- ja juurvilju ja 1 tõstukialus liha, kala. Ma arvan, euroalus on sellest poole väiksem. Natuke veider on mõelda, et nädalaga süüakse ära siin umbes ruum liha. 


   Hommikul ärkan kas kell neli ja töö hakkab viis, siis olen hommikusöögil abiks või kell kuus ja töö hakkab seitse, siis pühin kõik põrandad ja läheme tüdrukutega oma merekonteinerisse mäe otsas, kust haarame oma tööämbrid kõige keemia ja erinevate lappidega ning korvid voodipesuga. Tavaliselt on keegi juba tubadest linad ja rätikud pesumajja viinud, kus pärast koristamist puhta pesu kokku voldime ja merekonteinerisse tagasi viime. Meil on oma tööauto, millega kõike seda kola veame ja vaikselt saan ka praktiseerida autosõitu, kuigi sõita pole tavaliselt üle 100 meetri vaja.
    Iga kord on kuni neli tuba teha olnud ja iga toa peale peaks kuluma maks. 20 minutit. Mul on alati kõvasti rohkem läinud ja kuna viimastel päevadel olen ka kerges palavikus olnud, kukub asi suht vaevaliselt välja. Nüüd pean juba sisseelamise tundemärke ilmutama ja sama kiireks muutuma kui vanad olijad. Jenny tegi mulle teise kiire koolituse, kuidas töö süsteemselt ära teha. Ma analüüsisin ka enda tegevust ja tuvastasin, et ma kulutan liialt palju aega ühele asjale, et mul pole edasiminekut, jään ühte liigutusse kinni: pesen lappi, teen ühte kohta mitun korda üle jne. Kuid nüüd juba tegin kaks tuba tunniga ja mingid uued nipid on käpas. Töötame kauemalt poole üheni ja siis algab siesta; õhtul aitan mõnikord kolm tundi õhtusöögi juures. Kokku töötan 38 tundi nädalas. 


   Päris palju on vaba aega, millest osa kulutan alati väljamagamise peale, sest siin võtab ka kuumus powerit maha, isegi, kui päris hästi puhatud saab. Töögraafikuga olen ühesõnaga väga rahu. Ja palju annab aega see, et ma ei pea tööle ja koju sõitma. Perthis kulus mul 2 tundi päevas vähemalt sõidu peale. 


   Viimase nädala olen taas malet saanud mängida. Ja esimest korda olen ka võitnud. Mul olid Perthis kaks väga rasket nädalat, kus ma üldse aru ei saanud, et ma võin selles mängus kunagi hea olla, kuid tegin ikkagi piisavalt tähelepanekuid ja nüüd on järsku see mäng end mulle avanud. Ja ma olevat siin hea mängija. Mehed saavad pähe nagu mühiseb. Mõni ei julgegi minuga üldse mängida, kuulsus käib kaugele ette;D Muidu olid isa ja õde peres päris kõvad malekäpad ja mina arvasin, et mul puudub selleks ajupotensiaal, kuid harjutamine teeb taaskord imet. Mul on males veel pikk tee minna. Peamine on ikka iga asja juures, et esimese hooga käega ei lööks.


   Siin oli just üks väheke ebamugav vahejuhtum ühe uue treilamehega, kes oli väheke ebameeldiv tegelane, kuigi hea males. Ta oli selline rahuliku ja meeldiva kuid väheke libeda hääle ja olekuga keskealine tüüp. Üks õhtu ta tuli ja istus mulle liiga ligidale ja hakkas juttu puhuma endal kurk haige ja palavik üleval. Haistsin tema ebameeldivat hingeõhku ja lootsin, et ma haigeks ei jää. Kannatasin selle sisutühja vestluse välja ja järgmine päev tunnen, et mu kurk on haige. Järjekordselt kannatasin enda viisakuse ja lepplikkuse pärast, oleksin kohe eemale pidanud tõmbama. Tema oli järgmine päev terve, kuid mina olen nüüd juba terve nädala haige olnud, arvatavasti äsja söödud antibiootikumid on mind nõrgestanud, sest teistele pole see viirus eriti külge hakanud, kuigi aevastavad siin aegajalt.
   See tüüp ilmus ikka mulle ligi ja üks õhtu kui ma oma pesu riputasin, tuli ta ka sinnajuurde  passima. Siis komplimendid ja hakkas kutsuma oma tuppa, et vaatame koos telekat jne. Õõõeeäääh! Kuna mul oli eile ülesandeks kõikides tubades vedelseebi pudelid ilusa roosa seebiga täita, siis pidin ka tema toas  seda tegema ja päeval on nad ju kõik tööl, avastasin ma, et ta on sees suitsu teinud ja tuhka kraanikaussi raputanud. Ta tuba nägi ka väga ilge välja ja siis sai lõplikult selgeks, millise tüübiga tegemist on. Mainisin seda Jennyle. Õhtul näen seda tüüpi jälle ja küsin, et miks ta nii hilja veel üleval on, sest tavaliselt lähevad nad varakult voodi, ja ta hakkab mulle süütul häälel rääkima, et teda vallandati, sest ta olevat autos suitsu teinud aga tema ei tee kunagi sees suits. Ma tundsin end süüdi, sest arvasin, et minu pärast on ta nüüd töö kaotanud ja samas imestasin, et ta valetab ka mulle otse näkku. Kuid mul on hea meel, et teda nüüd siin pole ja tuli välja, et tema tööautost oldi suitsukonisid leitud ja minu lugu polnudki edasi läinud. Tal ja tema sõbral, kes mingil põhjusel veel alles jäeti, kuigi ka tema tuba koni järgi lehkas, puudus mingi teatav eetika ja lugupidamine sellesse kohta ja seda märkasid ka teised. Too teine tüüp tuli siia ja tappis kohe ühe surre ämbliku, kes oli selles toas juba ammu elanud ja nagu koduloomaks  saanud. 


   Eile oli laupäeva puhul Michelli tungival soovil pidulike rõivaste kandmise õhtu ja õhtusöök sai sootuks teise ilme, lõpuks aplodeeriti kokale, kes sellepeale punastas. Kokk on väga hästi organiseerunud tüüp, kes on salamisi perenaise ideaalmehe kujundiks nagu selgus eilse õlleringi ümber. Perenaine ja peremees on juba 12 aastat lahutatud, elavad erinevates tubades, kuid peavad seda äri siin koos ja neil on neljast lapsest noorim ka palagaliseks tööliseks. Peale selle koha, on veel lähedalolevas Nulliganis neil mingi päris suur äri ajamisel ja selleks on siin veel üks töödejuhataja palgal, kes koos kokaga jagavad tervet vagunit, mis on kaheks lukskorteriks ehitatud. Eile sain siis ka sinna sisse piiluda ja minu jaoks avanes siin täiesti uus dimensioon: modernne kantri, valgetes toonides ja kandiliste vormide, avarate ruumilahendustega, plasma telerite ja espressomasinatega, kuid kõik see nahksaabaste ja kaabude, teksade ja ruuduliste särkidega üle kuhjatud. 


   Niipalju siis praeguseks. Kahjuks ei õnnestunud pilte üles laadida. Proovin teine päev.