Tere pere ja külanaised!
Lähemalt siis elust-olust. Tahan siia kohe kindlasti kõigiks kolmeks kuuks jääda- Bonney Downs Station on saanud minu turvaliseks koduks. Kes siit minemas on, mõtleb, et peab kellegi endaga tsivilisatsiooni kaasa võtma, et oleks kellega rääkida.
Vesi maitseb siin magus, sest joome vihmavett, mida kogutakse vihmaperioodil suurtesse mahutitesse, ja sellest jätkub järgmiseks kaheksaks põuakuuks.
Perthi vesi oli nagu väikelaste basseinivesi nõrgema klooriga, kuid olenes ka linnaosast, sest kloori lisatakse veele torustiku bakteriaalsust arvestades ja kaugemad punktid said juba täitsa kõlbulikku joogivett. Siinne kaevuvesi on ka veidi nagu merevee või mingi sooda-laadse maitsega. Kes teab, võiolla on pikapeale kloor enne talutav kui originaal. Vihmavees pole aga teatavasti üldse mineraale, mis võib ka lõpuks ei tea, kuidas mõjuda. Igatahes närvi ajab, kui puhast vett ei saa, sest pooleliitrine allikavesi maksab kioskis 3 dollarit.
Siin olen veega rahul ja õhk on ka mõnus. Põõsad on veel rohelised ja taimekesed õitsevad, kannavad seemneid, palju igasuguseid kuumakindlaid roboteid roomab ja lendab ringi ja konnad on niisked. Eile nägin mingit dinosauruse moodi looma, aind et kuskil vaksa pikkust, too oli nii väle, et võisin vaid ta hüppavast liikumisest aimata, et tegemist polnud tavalise sisalikuga. Siinsed loomad on kas väga aeglased või üli kiired. Rohutirtse on palju erinevaid liike, kuid rohi ise on siin väga kuiv, terav ja eemaletõukav. Selleks, et põõsaste vahele jalutama minna, tuleb end korralikult kinni mässida, pole ime, et osad tirtsud pigem raudtirtse meenutavad. Ma ei mõista, kuidas aborigeenid palja jalu selles looduses hakkama saavad, viimane kui kõrs kannab eriti tigedaid okkaid, täielik ohaka meri!
Õhtuti, kui kokk kuumlaua välisööklas ette valmistab, ilmuvad sajad kärbsed, kedas peab hoolega tihlavossitama. Põua ajal ilmub massiliselt kärbseid, sest lehmad surevad kuumusest kaugetel karjamaadel.
Mõneks-paariks tunniks nii hommiku kui õhtul ilmub muidu vaikse peamaja ümber sadakond inimest, kes oma hommiku- ja õhtusöögi siin luusse lasevad ja siis kas tööle või magama kebivad. Osad kaevanduse töötajad on alati öises vahetuses ja seetõttu tuleb ka dongade (elamud) vahel vaikselt toimetada. Töölistele on ette nähtud ka vabaajaveetmise ruum, kus on telekas ja telefon, diivanid, dušš ja kööginurk. Kõik muud ruumid peale minu majakese ja peamaja, mis koosneb vanemast- võibolla 100 aastasest palkmajast ja uuemast, kuid ka üsna vanast kivimajast, mis on ühendatud varjualusega, kus toimub siis toitlustus, on vagunisarnased plastmassist karbid. Palkmaja on puhtalt kohaliku pere päralt, seal on ka office ja kivimajas asub köök ja elab staff. Mina elan praegu endiselt peakompleksist kaugemal betoonist majakeses, kus on 6 väikest ruumikest.
Peamaja lähedal on veel mitu varjualust, mis lõppevad laoruumidega, kuhu iga nädal saabub 1 tõstukialusetäis kuivaineid, 1 tõstukialus puu- ja juurvilju ja 1 tõstukialus liha, kala. Ma arvan, euroalus on sellest poole väiksem. Natuke veider on mõelda, et nädalaga süüakse ära siin umbes ruum liha.
Hommikul ärkan kas kell neli ja töö hakkab viis, siis olen hommikusöögil abiks või kell kuus ja töö hakkab seitse, siis pühin kõik põrandad ja läheme tüdrukutega oma merekonteinerisse mäe otsas, kust haarame oma tööämbrid kõige keemia ja erinevate lappidega ning korvid voodipesuga. Tavaliselt on keegi juba tubadest linad ja rätikud pesumajja viinud, kus pärast koristamist puhta pesu kokku voldime ja merekonteinerisse tagasi viime. Meil on oma tööauto, millega kõike seda kola veame ja vaikselt saan ka praktiseerida autosõitu, kuigi sõita pole tavaliselt üle 100 meetri vaja.
Iga kord on kuni neli tuba teha olnud ja iga toa peale peaks kuluma maks. 20 minutit. Mul on alati kõvasti rohkem läinud ja kuna viimastel päevadel olen ka kerges palavikus olnud, kukub asi suht vaevaliselt välja. Nüüd pean juba sisseelamise tundemärke ilmutama ja sama kiireks muutuma kui vanad olijad. Jenny tegi mulle teise kiire koolituse, kuidas töö süsteemselt ära teha. Ma analüüsisin ka enda tegevust ja tuvastasin, et ma kulutan liialt palju aega ühele asjale, et mul pole edasiminekut, jään ühte liigutusse kinni: pesen lappi, teen ühte kohta mitun korda üle jne. Kuid nüüd juba tegin kaks tuba tunniga ja mingid uued nipid on käpas. Töötame kauemalt poole üheni ja siis algab siesta; õhtul aitan mõnikord kolm tundi õhtusöögi juures. Kokku töötan 38 tundi nädalas.
Päris palju on vaba aega, millest osa kulutan alati väljamagamise peale, sest siin võtab ka kuumus powerit maha, isegi, kui päris hästi puhatud saab. Töögraafikuga olen ühesõnaga väga rahu. Ja palju annab aega see, et ma ei pea tööle ja koju sõitma. Perthis kulus mul 2 tundi päevas vähemalt sõidu peale.
Viimase nädala olen taas malet saanud mängida. Ja esimest korda olen ka võitnud. Mul olid Perthis kaks väga rasket nädalat, kus ma üldse aru ei saanud, et ma võin selles mängus kunagi hea olla, kuid tegin ikkagi piisavalt tähelepanekuid ja nüüd on järsku see mäng end mulle avanud. Ja ma olevat siin hea mängija. Mehed saavad pähe nagu mühiseb. Mõni ei julgegi minuga üldse mängida, kuulsus käib kaugele ette;D Muidu olid isa ja õde peres päris kõvad malekäpad ja mina arvasin, et mul puudub selleks ajupotensiaal, kuid harjutamine teeb taaskord imet. Mul on males veel pikk tee minna. Peamine on ikka iga asja juures, et esimese hooga käega ei lööks.
Siin oli just üks väheke ebamugav vahejuhtum ühe uue treilamehega, kes oli väheke ebameeldiv tegelane, kuigi hea males. Ta oli selline rahuliku ja meeldiva kuid väheke libeda hääle ja olekuga keskealine tüüp. Üks õhtu ta tuli ja istus mulle liiga ligidale ja hakkas juttu puhuma endal kurk haige ja palavik üleval. Haistsin tema ebameeldivat hingeõhku ja lootsin, et ma haigeks ei jää. Kannatasin selle sisutühja vestluse välja ja järgmine päev tunnen, et mu kurk on haige. Järjekordselt kannatasin enda viisakuse ja lepplikkuse pärast, oleksin kohe eemale pidanud tõmbama. Tema oli järgmine päev terve, kuid mina olen nüüd juba terve nädala haige olnud, arvatavasti äsja söödud antibiootikumid on mind nõrgestanud, sest teistele pole see viirus eriti külge hakanud, kuigi aevastavad siin aegajalt.
See tüüp ilmus ikka mulle ligi ja üks õhtu kui ma oma pesu riputasin, tuli ta ka sinnajuurde passima. Siis komplimendid ja hakkas kutsuma oma tuppa, et vaatame koos telekat jne. Õõõeeäääh! Kuna mul oli eile ülesandeks kõikides tubades vedelseebi pudelid ilusa roosa seebiga täita, siis pidin ka tema toas seda tegema ja päeval on nad ju kõik tööl, avastasin ma, et ta on sees suitsu teinud ja tuhka kraanikaussi raputanud. Ta tuba nägi ka väga ilge välja ja siis sai lõplikult selgeks, millise tüübiga tegemist on. Mainisin seda Jennyle. Õhtul näen seda tüüpi jälle ja küsin, et miks ta nii hilja veel üleval on, sest tavaliselt lähevad nad varakult voodi, ja ta hakkab mulle süütul häälel rääkima, et teda vallandati, sest ta olevat autos suitsu teinud aga tema ei tee kunagi sees suits. Ma tundsin end süüdi, sest arvasin, et minu pärast on ta nüüd töö kaotanud ja samas imestasin, et ta valetab ka mulle otse näkku. Kuid mul on hea meel, et teda nüüd siin pole ja tuli välja, et tema tööautost oldi suitsukonisid leitud ja minu lugu polnudki edasi läinud. Tal ja tema sõbral, kes mingil põhjusel veel alles jäeti, kuigi ka tema tuba koni järgi lehkas, puudus mingi teatav eetika ja lugupidamine sellesse kohta ja seda märkasid ka teised. Too teine tüüp tuli siia ja tappis kohe ühe surre ämbliku, kes oli selles toas juba ammu elanud ja nagu koduloomaks saanud.
Eile oli laupäeva puhul Michelli tungival soovil pidulike rõivaste kandmise õhtu ja õhtusöök sai sootuks teise ilme, lõpuks aplodeeriti kokale, kes sellepeale punastas. Kokk on väga hästi organiseerunud tüüp, kes on salamisi perenaise ideaalmehe kujundiks nagu selgus eilse õlleringi ümber. Perenaine ja peremees on juba 12 aastat lahutatud, elavad erinevates tubades, kuid peavad seda äri siin koos ja neil on neljast lapsest noorim ka palagaliseks tööliseks. Peale selle koha, on veel lähedalolevas Nulliganis neil mingi päris suur äri ajamisel ja selleks on siin veel üks töödejuhataja palgal, kes koos kokaga jagavad tervet vagunit, mis on kaheks lukskorteriks ehitatud. Eile sain siis ka sinna sisse piiluda ja minu jaoks avanes siin täiesti uus dimensioon: modernne kantri, valgetes toonides ja kandiliste vormide, avarate ruumilahendustega, plasma telerite ja espressomasinatega, kuid kõik see nahksaabaste ja kaabude, teksade ja ruuduliste särkidega üle kuhjatud.
Niipalju siis praeguseks. Kahjuks ei õnnestunud pilte üles laadida. Proovin teine päev.
No comments:
Post a Comment