Igatsus levika järele.

   Siin on oldud nüüd täpselt kuus nädalat!
Kuulan vihmasajus lindistatud klaveripala ja kohe meenub Euroopa. Eesti, ja vähe puudub, et ka Levikas, nüüdsest suure tähega! Vahel on nagu sissekodeeritud, et peab sinnapoole liikuma hakkama ja imelik on, kui sinna minna ei saa. Nagu elevandid, kes külastavad kohti, kus nende suured juhid on hinge heitnud, pean mina käima Levikas, vist sellepärast, et meil pole surnuaedade külastamise kommet, aga kuskil ju peab hinge puhkama.


   Täna on jällegi üks vaba päev, töövaba päev, minu päev, kus ma veedan oma aja virtuaalses levikas. Vrsti hakkan youtubest diskot kuulama ja loen ehk Sirpi. 
   Kuidagi on nii kujunenud, et just laupäevad on mul vabad, mis on päris hea, sest paljudel on laupäevad vabad, ja siis on, kellega nt baari minna. Eelmisel nädalavahetusel saigi karjaga 40 km kaugusele lähimasse baari mindud, mis aga algas juba halvasti. Mul oli kõhus veider tunne, et midagi juhtub, ja juhtuski. Ma kohe üldse ei tahtnud minna, kuid minemata ka jätta ei saanud.
   
   Laupäeval hakksid poisid ägedalt kärakat panema ja kuna me juba Kristieniga eelmisel öösel olime baaris käinud, siis taheti kohe hommikul sinna uuesti minna, eesotsas Kristianiga, kes juba teist päeva pudeliga alustas. 


   Reede öösel sõitsin mina Kristieni madala jüütiga, või mis ta õige kirjapilt ongi, mööda kruusateid üles alla, pidin sügavates aukudes diagonaale võtma ja kogu aeg käike vahetama, mis siis tegevuse käigus ka selgeks sai;D Siin on üldse tore, teed, mida tahad!


   Järgmine päev mindi kohe hommikul baari tagasi, kuid sedapuhku sõitsime kõik seitsmeistelises, mille salongi oli Bastion omale magamistoa ehitanud. Viiekesti lebotasime voodil ja õlu vahutas uljalt künklikul teel. Alguses olime plaaninud minna kahe autoga, kuid juba teekonna alguses osutus Kristian ikkagi sõiduvõimetuks, tallas oma jüüti siduri kärssama ja paari tonnine laks saigi kohe kirja. Mnjahh, oligi muretum, et ta ei sõitnud rohkem. 
   
   Baaris töötab üks Lõuna-Eesti tüdruk Kadri, kes on päris noor aga juba selle koha manager. Leidsime sealt veel mõned tuttavad näod eest, kes Bonney Downsile töötavad, kuid praegu Nullagineis elavad. Kõik, mille eest vähegi raha on võimalik küsida on tasustatud. Joogid on kõik 7, 8 dollarit lask. Musa pala maksab dollari. Eriti ülbe ja nooruke baaridaam sebib mööda baari ja kohati letil turnides purupurjus kaevandusetööliste vahel ringi ja on väljavihastamise äärel. Ta ei oska end veel õigesti kehtestada ja püüab kõigile meeldida kuid on ka asjatult tige. Ta on Ches ühe essiga. Muidu on baar eredalt valgustatud nagu koolisöökla, mõned piljardilauad, mõni õllevaat, musamasin, suvaline ruumilahendus, meenutab Venemaa kolkaid. Hädapärane. Siseõues on veel kohvikulaudu söögiaegade jaoks ja päris õues on vagunid, kus kaevurid elavad. Üks öö siinkandis maksab 250 dollarit.
   
   Tantsisin üle pika aja ja võtsin ka mõned õlled. Mingi hetk läksime Nullaginei vahele Kristieniga jalutama, kuna Kadri viskas ta baarist välja, ronisime või õigupoolest mina ronisin ühe mäe otsa, mille tõus oli nii järsk, et Kristien juba jalamil aina alla veerema hakkas. Mängisin ka väikeste lastega alevi vahel palli ja tundsin neile kaasa, sest nad vaid purjus inimesi enda ümber siiberdamas ja okkalistesse põõsastesse kukkumas näevad. 


   Juba saabudes olid mehed vähe äksi täis ja meie Andy ja keegi Kadri sõber hakkasid juba tutvudes naaklema. Andy ja Michelle hoidsid baarist edaspidi eemale ja Ruth, Bastion ja Joel mängisid piljardit, mina tantsisin ja kõik jõid. Hakkasime siis kodu poole minema, kui Shaine hakkas ägedalt Bastioni peale karjuma, et võtku too hoog maha, lasku tal jala minna ja nii edasi ja edasi, kuni kõik karjusid läbisegi. Mingi hetk tuli välja, et Shaine ei salli Bastionit. Ta oli terve nädala pidanud B-le siinset olukorda tutvustama, kuid oli seda päris närviliselt ja bossilikult teinud. Bastion oli igal õhtul endast väljas, sest asja eest teist taga oli pidanud ta ootama, jooksma, selgitusteta passima jne. Shaine ei teinud talle kohanemist kuigi kergeks. Ma üritasin B-le oma kogemusi jagada, kuid see meesliini hierarhia on isegi hullem. Shaine tahab jubedasti ülemusele meeldida ja on hirmul iga liigutuse ees, mille Bastion tegi.
   Mul oli tõeliselt kahju, kui ta pühapäeva hommikul otsustas lahkuda. Ta õpetas mulle võitluskunste ja oli niisama elav ja kena inimene, millist teist siit ei leia. Tegime paaril korral ka proovi koos improviseerida oma lemmikpillidel, tema dijeridoo ja mina parmuka peal. Ka tema oli siia tulnud haigena, tal olid mingid jamad jalgadega, proovisin tema peal ühte assiste'i, mille läbiviimine osutus päris pikaks protseduuriks, kuid andis pärsi hea tulemuse. Nüüd on ta siit juba kaugel, loodan, et ta leiab parema koha. Siin on palju, millega mitte rahul olla, kuid saab ka teisiti.
    Shainil oli ka päris raske ketk, kus ta õde ja lapsed autoavarii tõttu haiglas. Sellest hoolimata ei peaks ta oma probleeme tööle kaasa võtma ja teiste vastu vastik olema. Kuid Shaine võitis, ta oskas end bossi ees õigustada ja mis maksab ausus siin metsikus läänes! Kõik tajusid, et Bastion pole milleski süüdi. Ma arvan, et ta ei näinud olukorda piisavalt palju kõrvalt, oli haavatav.  
   
   Olin terve nädala hommikuses vahetuses köögis tööl. Minu ülesanne oli teha kõik ettevalmistused koka kõrvalt hommikusöögiks ja pärast hommikusööki järgmiseks hommikuks 70-80 võileiba ja 40 karpi puuviljasalatit. Aitasin tüdrukuid mõni päev ka pesumajas, sest mingi õnne läbi oli neil 7-8 tuba näkku iga päev vaja ära teha. Ma loodan, et edaspidi nii hullu koormat pole, mis on aga ebatõenäoline, sest siin tekib neid dongasid aina juurde ja juurde. Rauamaagi kaevandused aina kasvavad ja siin äri õitseb. 
   
   Tõusmine oli iga päev juba pool neli aga selle eest poole kaheteistkümnest alates terve päev vaba. Vaatasin mõnusalt oma toas filme ja harjutasin Kristieni peal tätoveerimist. Ta- hull- tahab mulle seanahaks olla. Kahjuks on see pill made in china ja eile ilmnesid järjekordselt mingid rikked. Nõel ei käi korralikult üles alla ja kui tindi sisse kasta, jääb sootuks vakka. Proovisin kõike, suuremaid ja väiksemaid otsikuid, kolme ja nelja kummi ja kruttisin kõiki nuppe ja monteerisin kinni ja lahti. Ma loodan, et keegi oskab head nõu anda! Loodan, et masinaid juba tuksi ei keeranud!
   
   Alice Imedemaal oli tõeliselt heaks filmielamuseks. Arhetüüpiline lugu. Vaatasin ka aborigeenide lugu "Kümme Kanuud", mis meeldis heade näitlejatööde tõttu, meenutas väheke "Jumalad on vist hulluks läinud", kuid seal polnud mingeid tänapäeva elemente. Lihtsalt sain kinnitust, et aborigeenid on laias laastus inimesed nagu kõik teised. Ehkki neile nagu ka paljudele aafriklastele on omane, et mehel on mitu naist ja nt kui mees sureb, siis tema noorem vend saab tema naised endale ja igast muid vaimu asju. Kristien teadis rääkida, et nende teadjameestel on selline võime, et kui nad su luudele osutavad, siis kärvad varsti maha. Arstid on nõia poolt katsutud patsiente uurinud ja terveteks tunnistanud, kuid peadne surm on siiski vältimatu. 


   Ma isegi leian, et väga normaalne oleks, kui inimesed elaksid ka praegu nõnda kommuunides nagu aborigeenid ennemuiste. Üksikute meeste elamu oli päris naljakas ilmutis. Kommuuni teema on õhus. Praegu elan ka siin tegelt ju nagu kommuunis. Mulle meeldib! Koos, koos, koos!


Olevik ja tulevik vahetasid kohad 
ja minevik hakkas kummitama. 
Ma tahtsin joosta, 
ära, 
pikali, 
hingetuks
tühjaks.
Ma sain tühjaks.