Sa mu Veenus, Sa mu tuli, Sa minu arm!

Tervitused kõigile!

   Mis ma siis ikka räägin nüüd..hmmm, rutiinselt veedan oma päevi. Uuemaks nähtuseks on hommikune külm, millega võidelda, end paksult riidesse toppides ja siis päevane kuum, mis peast lolliks teeb. Vahetan keskhommiku paiku köögi kostüümi koristaja lohvakama kostüümi vastu välja. Enne, kui päike tõuseb on meil köögis juba vahetus lõppenud ja pärast hommikusööki algab koristustöö. Miskit teravat pole juhtunud. Väikesed niipsakad siia-sinna. 

   Kokaga oli eelmine nädal selline juhus, et ta koostas graafiku nii, et mina olin terve nädala köögis, mispeale kohe aimasin, et tal on tahtmine mul silm peal hoida. Tal on muidu endal pulmad tulemas, kuid pruut on piiri taga kinni, ei saa kuidagi viisat kätte ja mehepoega on üksiku võitu. Ega ta endale midagi lubada ei või aga tahtmine ikka on. Kuna mul on siin aga hommikusöögi kokaga rohkem pistmist olnud, siis oli ta kohe endast väga väljas. Andis umbkaudselt märku, nii mulle kui Kristienile, et võibolla peaksime uut tööd otsima. Ja kõik sellepärast, et ta on lihtsalt jube kade ja ka armukade tüüp. Kui ma toitu tahan juurde võtta siis ma pean seda koera kombel paluma. Enamasti ta siis ei anna ka veel. Oh, eile öösel oli selline tunne, et ma ei suuda teda ja siinset situatsiooni enam välja kannatada. Isegi malet mängides kiirustab ta mind takka, "common Anna!". Terve eelmise nädala varjasime oma kohtumisi Kristieniga ja õhtuti käisin Ianiga joomas, et välja selgitada, mida põrgut ta siis mõtleb, mis tal viga on, mida ma saan teha, et see lõppeks. Lõppkokkuvõtteks on siis nüüd Ian maha rahunenud. Iseasi, kui kauaks! Aga praegu aktsepteerib ta olukorda. Ta on endas võibolla väheke pettunud, et ta minust nii sissevõetud oli. Alguses kui ma seda täheldama hakkasin, siis kohe-kohe hakkas ta rääkima mulle, kuivõrd palju on armastus teda muutnud, et ta on nii-nii armunud jne. Muidugi ta on ka, tema silmist helgib rõõm ja rahulolu, kindlus ja miski, mida võiks ikka küll armastuseks pidada. 

   Ta oli minu vastu ikka päris karm. Kontrollis isegi veel täna hommikul, kas mul sokid on jalas. Paar päeva tagasi, enne tööd panin omale juuksevõrku pähe ja siis kui põlle kohendasin aga kell juba pool oli, sain kohe riielda, et miks ma valmis pole, kas ma ikka olen nüüd valmis. Michelle oskab teda väga kavalalt üle mängida, kuid üldiselt peavad kõik tüdrukud enadast ikka kõik välja panema, et talle meelejärele olla. Teda tuleb aina lõbustada ja vaimukustega üle küllata, aga samal ajal tuleb ka tööd rügada, mis jaksad, siis on ta kenam. See nädal on ta esmakordselt hommikusöögi vahetuses ja kas vahelduse või hommikuse energia tõttu on ta palju meeldivam inimene. 

   Tuli ka välja, et Ian on koera aastal sündinud. Truu koerana on ta ustav alam oma perenaisele, kes koeri silmnähtavalt rohkem armastab, kui inimesi. Eelmisel nädalal, pärast seda, kui ta mind taas nagu halba koera oli kõnetanud, libastus ta õlisel põrandal ja kukkus nagu multifilmis ristseliti maha, mille peale Ian naeru tagasi hoides haukuma hakkas. Pärast seda on perenaine kuidagi lahkemaks muutunud. Eile naeratas ta mulle isegi päris sõbralikult. 

   Kogu aeg on selline väheke ebameeldiv tunne, et sinu siinviibimine peab olema löögi all. Naljad, mida rutiinselt iga päev tehakse, kõlavad umbes nii: " Te kuradi logardis istute alati siin ja sööte!" või "Kes selleks ajaks valmis pole, on vallandatud!" ja siis veel mitmeid lauseid, mis lõppevad, et hoia alt, muidu vallandame. Hahahhahaaa! Pererahvaga pole võimalik millestki rääkida, olen teinud paaril korral katset, aga neil pole vähimatki huvi meie käekäigu, mõtete või tausta suhtes. Perepoeg on muidu päris heasüdamlik ja kena. 

   Iga päev toob firmale siisse 25.000 dollarit ja kohe-kohe tõuseb see summa veelgi, sest saabusid uued dongad, kuhu majutub veel 32 inimest. Tööjõuks on aga valdavalt alamakstud päkkarid ja ainult paar proffi kokka, kes teenivad sama tundide arvu kohta kolm korda suuremat palka ja siis veel mõned hästitasustatud treilamehed, kelle päevatasu on 700 dollarit. Minu jaoks on see ikka müstika küll. Mina saan nädalas ca 400 kätte. Kuid ei maksa seeeest mingit majutust ja söön palju Ian lubab. 

   Söön ja joon jällegi kõike, mis ette juhtub. Ei hakka enam üritama taimetoitlaseks hakata ega mingeid muid piiranguid pidada. Lasen end hoovusel kaasa haarata ja kui verine loomaliha lõik ikka kutsub, siis annan hammastele valu. Hammastest rääkides, siis peaks kuidagi hambaarstile minema. Aga selle kiire asjaga on juba aastaid venitatud. Mõtlesin juba, et kohalik arst on niikuinii väga kallis, äkki tasub kuskile Aasiasse vahepeal puhkusele minna ja siis ka arste külastada. Sanjeev on kuskil augusti kuust kodumaal ja kutsub lahkesti külla. Indiasse võiks ju vahelduse mõttes minna küll. Väike mõte käis peast ka läbi, et kui saaks kuskile Taisse või Indoneeiasse tätoveerimist õppima minna.

   Tätoveerin siin siis vabal ajal kohalikke töölisi ja tellimusi on pikk jada juba ees. Kes tahab seljale silmamune ja kes jinni ja janni. Tähekesed on populaarsed ja muidugi draakonid ja lilled, leegid. Olen juba ära õppinud, mis vahe on varjutamise ja piirjoonte nõeltel, mis nendega teha annab ja milliseid, kus kasutada;D Mul on olemas kõik, et töö ära teha nagu päris salongis. Kristieni tuba ongi nagu väike salong juba. Ta tellis ka printeri ja skänneri. Meil on kõik! Tulemas on tattoo ajastu!

   Ükspää oli veider sabin katusel, kahtlemata tunnen ma ära vihmplädina ja isegi läbi une, segasena, enne päiksetõusu, kargasin voodist välja nagu püssipaugust, et seda imet näha. Ime oli aga veelgi suurem, kui oodata oskasin: esimestest päiksekiirtest väljajoonistuv topeltvikerkaar laius üle kuldvihmas lõkendava taeva. Ma pole nii täiuslikku vaatepilti veel näinud! Ma läksin sügavat pohmaund magava Iani ukse taha ja karjusin, et ta peab kohe välja vaatama tulema, sest Veenus möödub maast. Ian ühmas midagi vastuseks ja keeras teise külje. Hiljem selgitas, et ta juba oli Veenust telekast näinud ja ei teinud ka suurt numbrit sellest, et ta Vikerkaart ei näinud. Me olime just eelmine öö kahekesi napsitanud ja isegi karaoket laulnud, nii et tundus loogiline just teda kaema kutsuda. Ta elab ka minu läheduses. Ta on hingelt suur ja väga loominguline ning terane tüüp muidu, respect! Lihtsalt, miski saeb teda seest poolt. Ma arvan, et see on seesama sundolukor siin ja rutiin, rutiin, rutiin.

   Suhtlusega on siin jah veidi omamoodi, miski nagu ängistab kogu seda üritust ja inimesed ei avaldu oma parimast küljest. Mingi võltslus ja valenoot kõlab lakkamatult läbi ja lukustab südameid. Aga välja paistab päris kobe- umbes nagu perenaise pinguldatud näonahk.

   Vihma aga tibutas terve päeva ja oli pilves, justkui Eestis jaanipäeval. Ka inglannadel oli äratundmist. Keegi väitis, et see vihm on väga haruldan praegu ja mina kohe arvasin, et see peab olema Veenuse mõjudest tingitud, aga siis hiljem sadas jälle ja jälle ja siis tuli välja, et siin ikka talve jooksul sajabki, lihtsalt see vihmaperiood, kus lakkamatult sajab on läbi. Loodus on küll oma rohelise kollakama värvi vastu vahetanud. 

   Ega siin eriti teistmoodi ei tundugi enam, kõik on nagu harjumuspärane juba: vaatan siin telekast oma teatud seriaale, elan kaasa Austraalia Talentidele ja Iidolitele. Inglisekeel kõlab koduselt ja inimesed on nagu inimesed ikka oma murede ja rõõmudega. 

Konnad ja putukad on jaheduse saabudes tagasi tõmbunud, mõni üksik annab näole.