Minemas, minemas, minemas...

   Juba mitu nädalat olen pendeldanud mineku ja jäämise mõtete vahel, kuid nüüd on minemiseks põhjust juba rohkem kui tarvis. Suheterägastik on tihedalt võssakasvanud ja oksad hakkavad teineteist juba kägistama. Õhk on nii paks, et iga hetk võib pomm plahvatada. Elekter, mis inimeste vahele on kogunenud, on juba füüsiliselt tajutav.


   Olen juba tükk aega üritanud seda sissekannet publitseerida, jännanud selle materjaliga, mis on kuhjunud ja mis mingil kombel aina muutub, kohati sõlme kasvab. On mitu võimalust, kuidas nüüd tagantjärgi, olukorda vaadata. Tegelikult on see järjekordne juhtum mul avastada, et kogu lugu võib hoopis midagi muud tähendada, kui alguses tundub. Eriti aga sellepärast, et pirukas pole veel küps, muidugi. Aga eriti nõme on see reaalsuses, kus nagu arvad, et nüüd, kui sa seda, teatud-midagit teed, peaks järgnema sellele teatud-mingi tulemus. Aga elus vist pole nii nagu telekamängus, kus teatud arvu kordi ühe koha peal hüpates, saab võluseene, mis kingib tulistamisvõime või umbes nii. Kõik, toimub ikkagi mingil põhjusel.
   Aga õnneks polegi neid lugusid olemas, see kõik toimub ainult minu peas, mis üritab kogu aeg nagu igavlev koer potentsiaalsete põnevate inimestega kaasa joosta, et jälle midagi huvitavat kogeda.


Kõige alguses oli lugu selline:


Paradiisist väljaheitmine.


Olin jumalasta veendunud, et olen teinud pattu. Esiteks ei andestanud ma endale, et ma ei suuda endale antud lubadusi pidada, nagu hoidumine lihast, alkoholist ja veel mõnest halvast kombest, kaotasin järjepidevuse oma harjutuste ja meditatsioonidega ning kui ma siis tagatipuks ka meestenäljale leevendust andsin, olin kindel, et see on see "viga", mis mulle saatuslikuks saab. 
   Esimeseks alarmiks oli peakokk, kelle aju selle peale errorisse keeras, et ma olen kellegi valinud. Ma hakkasin oma suhet tema eest varjama, ja kuni ta seda otseselt ei näinud, oligi kõik korras, aga kuni ma ükskõik kellega koos kööki ilmusin, tundus nagu kogu ta ihuveri tõuseks pähe ja just sellise hooga, et ninasõõrmeist puhises välja kogu hõõrdejõust vabanenud energia ja ta silmad valgusid verd täis. 
   Peakokk on hämmastav tüüp, ta teab absoluutselt kõike, mida sa mõtled ja mis on teoksil, millepärast olen temale võtmeisiku tiitli omistanud. Kui tema reaktsioon polnud minu suhet dolereeriv, siis leidsin julgelt, et olen käitunud valesti. Ma tundsin, et olin kaotanud kogu oma põlevuse oma vaba hinge teel. Tajusin, kuidas emotsioonid tuhast tõusid ja mu elu keeruliseks tahtsid muuta ja kuidas kogu mu aeg kuhugi auku kadus. Tundusin endale ebahuvitavana ja leidsin end taas kusagilt, kuhu ma enam kuuluda ei taha. Nägin, et raskendan oma võimalust elus midagi üldse saavutada.


   Ma manipuleerisin osavalt suhtluses võtmeisikuga, õppisin töösisest kõnelust teadlikult üleval hoidma, kuid kõike seda hirmsa vaevaga, sest sild oli nii habras, et iga asi võis selle pragunemise esile kutsuda. Kogu see koorem hoidis mind pinevalt pinges ja omajagu hirmu all. See on tõsi, mis tõsi, et ma tõepoolest enam süüta ja siirast suhtlust üleval ei saanud hoida. Tegin nägu, et kõik on korras. 


   Peakokk oli küll see, kes pealtnäha justkui ussiks paradiisis osutus, aga tegelikult oli tal ju alati õigus. Osa minust hoidis tema poole ja püüdis teda mõista ja temale järgneda, kuid osa pani mind tema kohta laimu levitama. Ma pidasin teda eriti halvaks tegelaseks, kui ta ühel hommikul Kristienile teatas, et ta võib omale uut tööd otsima hakata, ja võtku ta ka mind kaasa. Kristieni tööstiil on Peakoka omale suhteliselt vastandlik ning kuna peakokk on oma nõudmistes väga range, ei suutnud ta teda enam välja kannatada. Siis hakkasin ka mina Kristieni läbi peakoka silmade vaatama ja leidsin end nüüd veelgi suurema mure otsast, olin patu küpsedes saanud karistuseks kaela selliste vigadega tüübi, kes mind kui ankur, põhja hakkab vedama. 
   Järsku muutusin ma eriti nõmedaks mõmraks, kes aina teise vigadele rõhus ja aina tänitas ja tänitas. Ma ei tahtnud enam seda suhet. 

Pihiisad


   Ühel õhtul siis, kui ma enam Kristieni poole filme vaatama ei läinud, mängisin malet ühe kaevuriga, kes kuidagi hakkas minu kallal urgitsema ja mu võltssuhtluse müür hakkas langema. Avastasin, et jube hea oli tema seltskonnas olla ja rääkida just sellest, mis oli minuga toimunud just nii nagu seda siis arvasin olevat juhtunud. Järgmisel õhtul kutsus mind siin üks legendarsemaid ja isikupärasemaid puurijaid Roscow endaga kaasa, teise laagrisse veini jooma ja ma otsustasin talle juba ise kõik ära rääkida. Siis tema ütles sellepääle, et kõik teevad vigu ja mina olin sellega väga rahul. 


   Läksin siis järgmisel õhtul jälle malet mängima ja nüüd käis kaevur Ken mulle juba peale, et ma kindlasti Kristieniga räägiksin, sellest, mis meist edasi saab. Ja läksingi juba samal ööl ja küsisin, mis siis saab meist, sest pidime ju koos ära minema ja koos edasi reisima ja koos tema ema Sydneisse vaatama minema jne jne jne. Ja tema oli otsustanud, et ta ei taha minuga enam koos olla. Ma olin nii õnnelik, et ma jälle vaba olin, kuid ma ei mõistnud kohe, et ma olin vaba, sest ma sain jälle vabalt rääkida ja mitte, et ma pean üksi olema, et vaba olla. 
       
   Ma küsisin Perenaiselt, kas võiksin siia edasi jääda, sest ma hakkasin kartma, et mul pole järgmist tööotsa välja vaadatud ja kogu see mõte tundus päris kohtuav jälle kõike seda kohanemisejampsi kuskil uuesti läbi elada. Perenaine teatas mulle, et on kellegi juba minu asenduseks tellinud ja nüüd peab ta üle küsima, kas too inimene on ikka tulemas ja kui ei, siis võiksin jääda. 
   Pinge õhus aga ei vaibunud, vaid läks sellest teadmisest ikka hullemaks ja hullemaks. Isegi inglannad, kes muidu nagu minu vastu midagi eriti ei kobisenud, olid järsku nagu pettunud, et siia tahan jääda. Kõik olid tõredad ja ma hakkasin hulluks minema. Pidin nüüd pingutama, et siiajäämist garanteerida. 
   Tegin väikese aktsiooni, protestimaks selle vastu, et kõik ikka ei või minu vastu nii tõredad olla ja kõike välja öelda ja minust nii häiritud olla. Peakokk noris iga pisima asja kallal, lausa otsis põhjust mulle nähvata. Kuulsin, et ta olla minu kohta öelnud, et fucking Anna on täna õhtul jälle tööl. Tupeerisin oma juuksed üles, värvisin kulmud ja silmaalused mustaks ja läksin üsna tusasena tööle. Kui peakokk või ükskõik, kes küsis, kuidas ma end tunnen, siis ütlesin, et fucking crazy'na ja muuseas sõimasin ka ühe lollaka kaevuri avalikult söögilauas täis, kes mulle pesumajas kraanikaussi peotäie naelu poetas, selle asemel, et need prügikasti panna. Mu meetod mõikas päris hästi ja järgmisel päeval sain seda ka ühe uue tüdruku peal katsetada, kes ju kõike ise teadis, kuidas teha ja kellele ilmvõimatu näis, midagi selgitada. Tema hüüdnimi minu jaoks on nüüd: Jes, I know, but...! (Jah, ma tean, aga..) sest ta leidis iga märkuse peale mingi täiesti idiootse õigustuse. Kui ta linu pesumaja punasetolmusel põrandal vedeldades kokku käkerdas, sest voltimiseks seda nimetada ei saanud, siis minu nõuannete peale leidis ta, et tal on käed liiga lühikesed. On ikka tarkperse! Täna hommikul tuli ta minu tööasju organiseerima ja vähe puudus, et kukuks õpetama, mida teha. Kui ta aga järjekordselt ei suvatsenud kuulata minu juhtnööre, kust mida leida, loobusin ma tema peale oma aja raiskamisest, mis siis, et ta siis poole oma tööajast moppe taga otsis. Hiljem parkisin meelega auto ninaga geneka lähedale, et ta, kes ta siis siin ise üksi autoga sõita tahab, ja enne mitte kunagi autot juhtinud pole, väheke mõtleks, enne kui ta kõike teab. Hehe, ta tuligi pea minu juurde, et kas ma tuleksin ja aitaksin tal tagurdada. Hehehe!  


   Samal crazyl õhtul tuli perenaise email, mis ütles, et uus tüdruk on kindlapeale tulemas. Läksin otsemaid Kristieni juurde, sest tundsin, et ta on ikkagi nii väga open minded, kõigi nende tegelaste keskel siin ja miski ikkagi tõmbab mind tema juurde. Meie vahele tekkis pärast seda vabanemist mingi sügavam side. 


   Tundub, et teist lugu ei tulegi, seda teist vaadet asjadele, sest nüüd on kõik selge. Minu eesmärk on saavutatud, pidasin siin kolm kuud vastu, tegin oma teise aasta viisa ja sain olulisi tutvusi, nägin elu lähemalt, avastasin end ja mis kõige parem, näen ka juba uue loo algust. Olen juba mõnda aega päris huvitavaid unesid näinud ja uued tuuled on üleval.
   Patud on mind alati elule lähemale viinud ja naiivsetest hõljumistest välja toonud. Kiusatus on kõige suurem õpetaja, sest patt antakse andeks. Oma viimased tööpäevad olen jällegi kõik õhtuses vahetuses, tundub, et peakokk tahab minust veel heas mõttes viimast võtta, ta on minu vastu taas kena ja pinged kogukonnas on vaibunud. Isegi kahte kiivi poissi (newzealandlased), kes öösel purjus peaga eksikombel bossi ukse taga karjumas käisid ja sealt kohe malakaga voodi aeti, otsustati mitte vallandada. Mann, sina nägid neid tollel õhtul skype'st. Siin pole nede poistega eriti hästi läinud, sest kuidagi on juba kolm paari poisse mingi jama läbi minema saadetud. 


   Tahaksin veel teha ühe Bonney Downs fotosissekande, mis selgitab natuke minu väikseid vaatlusi ümbritsevas looduses. Kuid seda ehk järgmisel võimalusel.