Asi sai alguse kõik mingist suhtlusbarjäärist. Tüdrukud ja kohalikud võõrastasid mind ja mina vajasin võibolla liiga palju juhatust. Tundsin end mingil hetkel pisut kõrvalejäetuna ka keelelise barjääri tõttu. Ja ega nad ei peagi mind kohe oma perre lahkelt vastu võtma, mida ma küll väheke nagu eeldasin, kuid ega ma ei kujuta ette, mis inimestega nad siin kokku on pidanud kõik puutuma, sest kolm kuud on tegelikult lühike aeg ja kuus tüdrukut, kes kogu aeg vahelduvad, võib väga tuimaks teha.
Olin ennist ka ainukesena tõstatanud teema interneti kasutusaegade üle, sest võime kõike, mis pole lihtsalt maili vaatamine, teha alles pärast kümmet õhtul, aga kui kell neli hommikul tõusmine on, siis on sama hea, kui võimatu oma skype'i minutid kätte saada. Ja suhtluse piiramine tundus mulle kõige hullem kuritegu minu isiku suunas.
Aga, mul oli raske vajadus lihtsa suhtluse järgi. Iga õhtu selgitasin oma sõbrale Perthis, kuidas kohanen ja kes siis mind aina kuulas ja hea sõnaga üleval hoidis; saatis isegi DVD saientoloogia lahendustega minu küsimustele. Kuid pererahvale jäi mulje, et olen internetisõltlasest nõrga närvikavaga veidi tahumatu preilikene.
Ma käisin officis peremeestele oma muret kurtmas, tõin välja neile oma õigused, sest töökuulutuses oli märgitud, et internett on üks pakutavatest hüvedest, sest nad ei tahtnud kuuldagi, et ma tingimustega rahul ei ole. Ma hakkasin nutma, sest ma tundsin, et mulle oli tehtud ülekohut ja see läks juba eraelu alla, mida ma teatavast pingeolukorrast tingituna ei valitsenud. Kui ma palaviku tõttu ei suutnud ka tööle kontsentreeruda, siis tehti mulle juba teine märkus. Ka köök oli kuulutanud, et ma olen aeglane. Ühesõnaga oli stressirohke olukord, mis tekkis justkui iseenesest ja keegi mulle midagi kinkida ei tahtnud. Töömaailmas ei hoolita sinu isiklikest probleemidest, kõigil omad jamad ja eluraskused. Tõeline võitlus ellujäämise nimel.
Hakkasin siis oma saientoloogist sõbra nõuandeid järgides tegelema selle juhtumiga, kus ma tean, et ma pole aeglane ega motivatsioonitu ega õnnetu ega töövõimetu, vaid miski segav faktor ruulib olukorra üle. Läksin pärast tööd ühte eelnevalt koristatud dongasse ja hakkasin kõiki asju neid nimetades katsuma ning sundisin end kõike seda kordama kuni kõiki asju sai viis kuus korda läbi katsutud. Mõistsin, et ma katsun neid aralt ja ebakindlalt, hakkasin asju kätte võtma ja lahti keerama ja sisse-välja lülitama, kuni mul hirm nende ees kadus. Siis töötasin ruumid kolm korda kuivalt läbi nii, et igale liigutusele pidi järgnema kohe teine, kuni süsteem, kuidas tuba ära teha, oli peas. Hirm oli selleks korraks uue olukorra ees taltsutatud, usaldasin end nüüd täielikult.
Järgmisel hommikul ootas meid üllatus, igaüks pidi lühikese ajaga 7 tuba ära kraamima. Olin selleks vaimselt valmis, olles vaid paar-kolm tundi eelneva öö jooksul magada saanud. Minu edasine siinolemine sõltus otseselt järgmisest hommikust.
Aga oi, ma olin kiire, toa koristamine oli nagu käkitegu, töö lendas käes, sundisin end veel takka, "done, next!" Ilma pikemalt mõtlemata olin täiesti kontsentreerunud ja esimest korda elus sain aru, mis vahe on töötegemisel ja töötegemisel. Ennist kannatasin sääraste mõttekäikude all, mis ilmnesid eneseõigustuseks, et ma pole vähemalt lohakas ja hoolimatu, kui lihtsalt lappi uurisin ja töö kuidagi ei edenenud. Nüüd aga nautisin töökust ja ärategemist. Kui viimase toa põrandat pesin, siis tuli kolleeg alles oma viimast tuba koristama, ära tegin!
Kui Jenny, enne kohvipausile minekut, minu käest erilise tähelepanuga küsis, kas mul ikka kõik toad said tehtud ja kui ma talle jaatavalt vastasin, siis oli tema näol heakskiitev naeratus ja ma pälvisin tema lugupidamise. Täna tõi ta koosolekul välja, et olen tubli olnud ja mulle tehti väike aplaus. Ka teistele oli see võit, sest nii kui midagi korda saadad, mõjub see kõigile ja kõik tahavad sinuga järsku suhelda. Pinged vaibusid hoobilt.
Mõni päev on nagu sõjaolukord, kus peab olema eriti terane, et asjad positiivselt lõppeksid. Tundub, nagu oleks mingi eriline tähtede seis, sest õhk on pinget aga ka väljakutseid täis.
Mulle meenub nüüd, kuidas Tambet mulle mitu kuud tagasi rääkis, et ta oli just äsja sõjas. Ma ei saanud kohe üldse aru, mida ta sellega mõtles, kuid nüüd mõistan teda täielikult.
Tegin veel ka tähelepaneku, et enne seda, kui pingeline otsustav aeg käima läheb, ilmuvad kella peale valmisolekuks teavitavad numbrid, mis on nt 00:08, 14:44, 22:22 jne, kui asi hakkab lõppema, siis numbrid muutuvad- ei ilmu mitte 12:34 vaid 12:43, miski mis on juba möödas. Ja nüüd, kui kella vaatan, ei ole seal midagi erakordset.
Huvitav on see, et ka vaenlased ilmuvad, kes teevad oma õõnestava töö, kuid ka liitlased ilmuvad ja teevad oma töö. See on väga põnev katsumus, kus tegevus toimub mingil omaette tasandil ja kui meele erksa hoiad, siis on see nagu seiklusfilm ja sina peategelane selles. Igal juhul selleks korraks on rahu maa peal tagasi.
Siia tuli just lisatööjõuks üks Berliini poiss Bastian, kes on ju peaaegu samast kandist ja kombemaailmast; plus ka perepoja tüdruksõber Helene saabus tagasi, kes on Venemaa sakslanna ja mul hakkas kuidagi julgem ja kodusem kohe. Lisaks olen ka kokkade Iani ja Kristieniga sina peale saanud.
Ja lisaks! Te ei arva ealeski ära! Hommikusöögi kokk Kristien on meil nimelt tattoo huviline ja kui ma talle ka oma tattood näitasin, milleks on üks täpike väikesel sõrmel, mis sinna tattoo kursuse ajal õnnetusena ilmus, siis otsustas ta, et ma pean talle draakoni tegema ja tellis neti kaudu masina, tindid ja isegi harjutamiseks "värvi ise!" pildid kunstnahal. Kui masin saabub, hakkan kohe käppa valgeks tegema, või siis sinisemaks! See teadmine innustas mind veelgi siiajäämise nimel pingutama. Hakkan aga kohe joonistama! See on uskumatu, millised võimalused mulle siia mittekuhugi kätte tulevad! Täitsa põnev väljavaade tulevikuks! Ja ma ehk tõesti lähengi isa jälgedes, sest sõjaväes just seda ta tegi! Mine sa tea, äkki tuleb ka juhus kellelegi Kristus südamesse kritseldada.
Meie tüdrukud läksid täna aga lähemasse linna karja kokkuajamise avapeole. Olid väga elevil ja kenad. Võtsid magamiskotid kaasa ja ööbivad esimest korda väljaspool Bonney Downs'i. Tehti nalja, et lähevad omale mehi otsima, õlut võeti minu arvates küll kaasa selle arvestusega;D
Annake, Auake, Sul on tõeline ellujäämise kursus seal. Hea on, et toetajaid hää nõu andjaid on, nii saab kõigest üle ja ümber...
ReplyDelete...ilukest, väekest, arukest!