Armunud Austraaliasse.

   Barjäär on ületatud. Nädal on mööda saanud ja mind on omaks võetud. Kõik segased tunded, mis eluolu muutusest tekkisid, on maha vaibunud. Ma olin alguses ootustele enda suhtes mittevastavalt väga väga krampis, mu kõrv oli lukus, kokutasin ja närveldasin, kuigi olin viimaseid päevi, nädalaid end kollektiivis ja töölisena päris enesekindlalt tundnud. Ka parima tahtmise juures tundus, et kõik välised tegurid töötavad minu vastu. Nii kui nina kuskilt uksevahelt sisse toppisin, juba kahetsesin seda. 

   Mul on üks väike saldus siin, millega ma vargsi, märkamatult tegelen, et end paremini sisse sulatada ja et end ka "tasakaalus" hoida. Tegelikult on neid tegevusi mitu, kuid üks neist on seesama ringikaemine, mida mulle mu saientoloogist sõber õpetas. Eile vaatasin ka üht tema poolt kaasa topitud DVD-d, mis rääkis algatuseks Hubbardi elust ja hiljem näidati tundide kaupa reklaame, inimõigustest, õnnelikust elust jne. Ma ei saa päris maha laita Hubbardi tegevust, sest usun, et leidub inimesi, kes sellise informatsiooni üle väga suurelt rõõmustada võivad, sest ega seal midagi väga vale polegi, lihtsalt nii elementaarne, et lausa tähelepandamatu. Kuid tegemist on ju meie, inimestega, kes end alati igast küljest ei märka, ja nii nagu kirikuski, kuuled lihtsaid tõdesid elust, vaatad oma südamesse ja kontrollid, mida selle tunnistusele kirjutatud on. 

  Ma pole väga kursis, kui põhjalikult Hubbard psühholoogiat ja psühhoanalüüsi õppis ja arendas, tema suhet Freudiga jne pärismaallastega. Arvata on, et ta oma tedmised ja tehnikad kuskilt maha vehkis, sest kõike seda välja töötada, poleks ta jõudnud. Päris põhjalikult on ta aga koostanud eneseabi käsiraamatuid, mis minu meelest pigem abi kui kahju toovad. Ja kuna ta on ikkagi nessi rekordite raamatus suurima raamatute väljaandmise hulga poolest, siis usun tema võimesse head uurimustööd kirjutada. Eks ta oli esimene, kes siis tähtsad teadmised ka rahvale kätte toimetas. Kes see ikka Jungi oskab lugeda.

    Mina isiklikult olen nüüd oma alakõhu vaevustest lahti saamas, sest läbisin heausklikult ühe protseduuri, mida nimetatakse "Touch Assist". Asi seisneb selles, et aju on blokkinud sinu haige osa kehast, ja kui ta sellest teadlikuks saab, siis hakkab ta sinna saatma vitamiine ja muid parandavaid aineid.

   Kui esimene nädal ka väga närviliselt möödus, siis ei liigutanud mu valu end kuigi palju. Kaks, kolm päeva enne siiatulekut viisime Alisteariga läbi "Touch assist'i", mis seisnes selles, et läbiviija puudutas sõrmega minu keha peal suvalisi punkte, liikudes valukeskusest kaugemal olevate kohtade juurest aina lähemale ja siis jälle eemaldudes, kuni valu ägestus ning vallandas mingi halva emotsiooni, mis oli selle koha haigestumisega seotud. Esimeseks tundemärgiks jällegi haigutasin ja kui mõistsin, mille pärast mul see valu on, siis hakkasin nutma ning kohe oli kergem ja valu läind. Mitteteadvus tuleb taltsutada ja selleks on hea, kui kaks mõistust sellele 2/1 ära teevad. 

   Käisin pärast seda ka arsti juures, kus tehti kõik analüüsid, ja nüüd üleeile selgus, et mul polegi midagi hullu viga, vaid väike infektioon, millele mu organism juba vastu on astunud. Läbiviija küsib alati: " Feel the finger?" ja vastuvõtja vastab: "Yes!" ning kaardistab selle koha oma ajju, seejärel tänab läbiviija küsitletut ja asi jätkub väga mõistuslikus olekus. Kui on siis miski, mis üles kerkib, ja millest vastuvõtja rääkida tahab, väljendab ta seda ja läbiviija ei kommenteeri vaid kinnitab: "I understand!" ja tänab: "Thank You for telling me this!" Kui seanss on lõppemas, siis on seda kohe aimata. Pärast seda võisingi rahumeeli kolkasse kobida.

   Ma ei taha enam ühtegi sõna kirjutada valudest, Ma ei maini seda sõna enam kunagi! Ma luban!!! Ma ei osanud ettegi kujutada, et mu blogi võib muutuda mingiks valu lauluks. Kuid see on ausalt öelda minu jaoks olnud kõige tähtsam teema ja nüüd kus lahendus on juba käega katsuda, siis astun sammu edasi, kuhugi uude kohta, mida uurida. 

   Ja see üks teine asi, millega ma tegelen on joonistamine. Rasvakriidid on külmikus ja paariks tunniks võtan nad välja, et koeri, puid ja muid lähemalt uurida. Haa ja täna saabusid hobused! Joonistamine toimib sama moodi nagu ringikaemise assist, kus paiskad asju endast väljapoole, ma ei tea küll milliseid asju, kuid väljapoole! Energiat? Kui mõtted kobrutav peas ja hakkavad sind maha kiskuma, siis tuleb end viia välja!!! 

   Muidugi on ka meditatsioonist abi olnud, et võõras kohas kiiremini endaks saada.

   Aga see koht polegi enam nii võõras, kodunen siin nagu konn meie peldikupotis. Ma tean täpselt mitu konna millises potis elab, Üks suur ühine mure meie jaoks on kodukeemia. Iga päev lastakse reovete torudesse määratul hulgal puhastusvahendeid. Iga päev saab konn sahmaka Domestost saba alla ja sulpsab poti ääre alt, sealt, kuhu meie ei näe sinna kuhu me ealeski ei näe. Kuid kui lihtsalt vetsus käia ja vett lasta, paneb ta voolule vapralt vastu, ja kui ta ka esimese hooga keerisesse kistakse, klammerdub ta oma iminappadega, milledega ta ka osavalt mööda seinu liigub, just paraja koha peale, et sealt siis taas oma varjupaika põigata. Mul on potikonna uuringud veel pooleli aga tundub, et teinekord nad sealt enam üles ei pääse ja kes teab, mis neist seal saab. Konni on kahte värvi, ühed on pruunid ja teised pärlmutter rohekad, roosad. Osad kekod on täpselt samasugust värvi ja on alust kahtlustada, et värvus tuleneb tualettruumi valguse peale kokku lennanud toidulauast ja teine teooria on, et nad muudavad oma värvi vastavalt ümbrusele. Pruun konn s**apotis- väga kaval aga ohtlik maskeering! Pärlmutter võib olla ka kodukeemia tulemus!

    Minu suhe keemiaga köögis on samuti murettekitav, sest ma ei kujuta ette, mis värvi ma minna võin, kui nõusid loputatakse enne pesemist ja kuivatatakse peale paksu vahu sisse kastmist. Mulle tundub, et kogu see maja on keemiast läbi imbunud. Ka kokk ütles, selle peale, kui küsisin, kas ma loputama ei peaks, et ei, see annabki toidule just selle õige maitse. Ja nüüd maitsebki kõik nagu see maja ja nagu see vahend ja nagu see õhk ja nagu need konnad ja ... Aegajalt loputan salamisi nõusid, kuid sellega kaotan aega, sest kõik liigutused on ka siin nagu kellavärk paigas. Kui teen midagi teistmoodi, siis see on aluseks, miks ma ei sobi kollektiivi ega kohane. 

   Peale minu tulid siia varsti ka uus hommikusöögi kokk Kristien, kes on pärit Queenslandist ja iiri paarike Michell ja Andy, kes kõik on kokku väga tore seltskond. Juba paiksed iirlanna Ruth ja inglanna Karina on tähelepanuvääriv duaalipaar, kes tunnevad oma tööd imehästi ja teevad seda teatava stiiliga. Nad ilmuvad seltskonda samasuguse kärme ja baaridaamiliku olekuga alati kahekesi ja veidi üleslöödult. Siis on meie ainus vahetusevanem Jenny Inglismaalt, kes on heasüdamlik ja hea huumorisoonega preili. Ta on end mingitel põhjustel selle koha orjusesse andnud, töötab ka siis, kui on vaba moment. Ta on jah, malbe isloomuga aga tugev karakter, kes teab, mida, kus, kellele ütleb. 

   Meestööjõud on mulle natuke veel võõras, sest nad ka vehetuvad aegajalt. Nad on siia toodud, et uusi dongasid püsti panna. Dongad on sellised vagunite moodi plastmassist elamud, kus on voodi, telekas, laud, kapp, vets, dužž ja külmkapp. Neid ruume pean siis mina ühe osana oma tööst koristama.

   Kuskil kuu-kahe pärast hakkavad siin elama aga suuremad rahvamassid, kes veel suuremate veisemasside eest hoolt kandma hakkavad. Eks ta saab siin huvitav aeg olema, sest selles on nii palju isikupära, mida mujal maailmas ei kohta. Juba see keel siin on teistsugune. Punases tolmus ja lõõskavas päikeses cowboyd oma töömasinate ja neoonsete rõivaste või siis teksade ja ruuduliste pluuside ja kaabude, buutside, tumedakspõlenud nägude ja vilavate silmadega üksikhundid, kes jumal teab, mis põhjustel on siia kokku sattunud. Eks ta ole omamoodi ääreala, kuhu osad tulevad, sest kuhugi mujale pole minna ja teised jälle meelitab kohale see väike kogukond või liikuv eluviis, tööots. 

   Kui sajab, siis siit minema ei pääse, sest tulvaveed tõusevad nii kõrgele, et teed muutuvad läbimatuteks. Kui selline häda käes, siis heidetakse siia helikopterilt toidukott ja alati on siin sööki kas liiga palju või liiga vähe. Mina pole seda liiga vähet veel kogenud, kuid vaevalt, et see midagi võrreldavat sellega on, mida ma väheks pean.

   Iga päev on siin süüa rohkem kui ära suudetakse süüa kahe päevaga. Nelja-viite sorti liha pakutakse iga päev; reedeti on merandide päev, kus alustades austritest, krevettidest külmlaual võid jõuda nii taignas kui lihtsalt küpsetatud kala ja vähkideni. Kõiksugused salatid, juustud ja köögiviljad muidugi ja kas koogid, tort või keeks pudingu ja jäätisega on igaõhtune kiusatus. Kuna ma olen samal ajal tihti köögis abiks, ei saa ma seda toredust normaalsel ajal nautida ja pakin omale toidu järgmiseks päevaks kilesse. Ja muidugi võin iga kell minna ja süüa, mida tahan ja palju tahan.

   Nüüd olen võtnud eesmärgiks teha endale paar askeetlikumat päeva, sest isu puudus lausa nõuab seda. Ma olen lihtsalt nii täis, mis täis. Olen vaid korra grillitud poolverist veist söönud, sest see nägi tõesti hea välja, kuid nüüd ei taha ma ka kala. Siin on ohtralt puuvilju ja erinevaid krõbinaid, mida veel õnneks süüa suudan. Igatsen juba oma lahjasid boršše ja keedetud kartulit või, tilli ja heeringaga hapukoores. Rukkileiba, kilusid ja kaerahelbe putru, need maitsevad nii head, et ka kõige pidulikum söök siin ei pääse ligi. Aga siiski koriseb mu kõht ja miski kutsub köögi poole, teen siis ruttu oma harjutused ära, võtan bloki kaenlasse ja lähen üles, peamaja juurde, kus parasjagu mul üks pooleliolev joonistus vaja just selle valgusega ära lõpetada. Elan ajutiselt siin "all" karjuste majas tarandiku lähedal.   

   Eriti huvitav on siin see, et näeb "kohalikke" inimesi ja eluolu väga lähedalt. Ma võin öelda, et olen armunud Austraaliasse ja siinsetesse inimestesse. Kui keegi mingit aimu tahab saada, milline on austraallase hing, siis kuulaku Lee Karnaghani.