Tulin kolmapäeval poole päeva pealt töölt ära, sest see mu murekene hakkas ägedalt üles ja kui ma bossi ja Forsana nõudelasu otsa ärevalt jõllitama jätsin, siis küsis boss, kas tahan töö alatiseks lõpetada;))) Aga siiski pakkus mulle pikka nädalavahetust, mis on praegu tõesti tänuväärne, sest poleks arvanudki, et antibiootikumid tervisele nõnda laastavalt mõjuvad. Mul on selline tunne, nagu ma ei omastaks midagi head toidust ja kogu seedesüsteem on üles ärritatud. Näost roheline, tapan kõike, mis liigub mu sees ja paneb liikuma.
Pidin terve päeva ootama, et arsti juurde saada, sest siin on erakorraline vastuvõtt ilma kindlustuseta võimalik vaid erakliinikus, mis hädalistele avatakse alles pärast tööpäeva. Mitte võimalik vaid soodsam, sest riiklikus- on visiidi tasu 200 dollarit, erahaiglas aga 90 dollarit.
Sanjeev oli just tund enne minu tööpäeva lõppu oma auto parandusest kätte saanud; justkui tellitult sain kohe igakülgset abi. Veeti sööma, haiglasse ja hiljem apteeki ja koju. Käisime too öö ka linna lähedal mägedes öist Perthi vaadet kaemas, mis lõpeks paduvihma mattus.
Jah, hiina ravimeid sõin kolm pakki ära ja siis läks mingi hetk päris hulluks, nii et otsustasin siiski lääne meditsiini kasuks vaheldue mõttes. Tegelt oli asi selles, et lasin oma dieedi lõdvaks, st lubasin omale ühe rammusa šokolaadijäätise. Ega miskit teha pole, siin on mingi müstika ka mängus, mille lahendamisega tundub veel aega minevat. Aga Sanjeev kinkis mulle ühe kaisuka leopardi, kes pidi mulle seltsik olema ja kõik halva ära peletama;) Aga kui nüüd antibiots ka ei toimi, siis lasen Sanjeevil oma ajurveeda arstid välja kutsuda. Et siin korralikud uuringud teha, maksaks tuhandeid. Ja mul on sellest jamast juba kõriauguni. Kolm aastat ebamäärast juttu arstidelt ja kõiksugust poolikut ravi ja teooriaid...Inimest nagu ei tuntaks üldse.
Tegin
täna
pann-
kooke
ja
Georgina ütles, et tema
ema tegi alati lihavõtete
ajal
pann-
kooke
ja
tõesti
hea
ajastus,
sest
mul
oli
palju
vedelat
jogurtit.
Ja kui minust tahetigi teha Konzaki, inimese suurune ja kirstu kujuline konserv, siis nüüd tean miks. Pean oma asja edasi ajama ja virvendavaid nähtusi ja segaduses inimesi vältima. See oli mu uni, kuskil nädal tagasi, kui keegi ähvardas must Konzaki teha, mis siis oli see jõhker konserv, kuid kui sõna googeldasin, tuli välja, et Jaapanis tehakse inimlaipadest nukke, kellele on ka kõik siseorganid paigaldatud ja nende ühine nimetaja on Konzaki nukud ja neile on omistatud erinevaid võimeid. Kes on selgeltnägija jne, kuid kõigil on ühine omadus, nad ei vanane. Konserv ja Konzaki. Hehe, alateadvus. Ma polnud kunagi seda sõna kuulnud. Kuid minust lubati see teha ja see oli tõsine ähvardus, mis sai mulle arusaadavaks täna, sest mu tänane uni oli samuti hoiatav. Ma olen haige ka sellel põhjusel. Ma valgusin laiali, kaotasin oma telje. Andsin end ära. Sõin isegi korra liha!!! Nüüd ruttu, ruttu kokku! Otsusekindlust!
Kuna aega on käes, siis olen siin uusi töökohti otsinud. Võtsin Georgina soovitust kuulda ja sihin üles põhja, kus on soe ja ilus. Siin on juba päris jahe kohati. Ja mis siis veel juunis, juulis saama hakkab. Majades pole kütet. Pižaamade periood; poodides on suur valik juba letis.
Helistasin ühte jaapani restorani, mis asub üleval põhjas, lubasid järgmine nädal tagasi helistada ja nüüd ootan veel kohtamist homme ühe majahoidmise töö asjus. Selle farmitöö, kus kokana oleksin tööd saanud, olid juba teised eestlased kinni pannud. Aga mis peamine, mulle tundub, et kui lähen, siis lähen ja nui neljaks, küll ma midagi välja mõtlen, isegi kui tööd enne kokku ei lepi, sest siia jääda ma ka ei saa, Georgina ja Ian sõidavad kaheks nädalaks Balile ja panevad maja lukku. Uhuu, kas ikka julgen? Palun tööd üleval põhjas! Broome'is! Karrathas! Port Headlandis!
No comments:
Post a Comment