Kui paljude jaoks on see hirmus kombinatsioon, siis minu jaoks ja veel ehk kellegi jaoks on 13 ja reede õnne asi. Ma olen kerges šokis, käed värisevad, ülekeha imelik, kõrvad lukus ja ometi tahan veel tunnikese üleval passida, et see kõik kirja panna.
Kuna ma nüüd olin sunnitud oma asendusvanavanemate juurest välja kolima, siis otsisin tööd, mis pakub nii majutust kui ka elamust. Elamuseks on siis sootuks teistsugune maastik, kliima ja kollektiiv, situatsioon.
Eelmisel laupäeval ootasin pikikõrvu kõnet, sest nad tahtsid minuga Perthis enne intervjuu teha. Mukkisin end üles ja läksin linna suunas. Aga keegi ei helistanud. Võtsin täpselt samamoodi nagu eelmisel laupäval linnatuuri asemel bussi Fremantlisse, kus plaanisin lasta omale lohutuseks uue soengu lõigata ja kus pidi parasjagu ka tänavakunsti festival olema. Täiskuu valitses taevast ja ilm oli taas soojemaks pööranud. Eelmisel laupäeval leitud "SalongEkspress" mõlkus meeles ja kuna mu juuksed vajasid hädasti lõikust, siis tundus parim silmapilk kuu mõjusid ära kasutada. Tütarlaps tegi mulle kena pühademuna soengu ja hoopis uue tundega läksin miime ja veiderdajaid värvikirevatest inimestest ülerahvastatud tänavatele jälgima. Ma sisendasin endasse positiivsust ja vältisin pettumust, sest olin ju oma cv saatnud ja selle peale poldud helistatud. Mõnus päev, mis lõppes taas Jamesi tänaval, kus vanamehed kogunevad. Kahjuks ei tulnud Alexander tookord kohale, kuid selle-eest oli Dragu kohal ja me käisime koos Annalakshimis õhtust söömas. Sedapuhku oli restorani omaniku sünnipäev ja söögisaal oli ülipidulik ja teenindajad justkui valitud brahmanid; kui maksma läksime, siis selgus, et pidupäeva puhul on söömaaeg tasuta.
Oi jah nugi-nagi, Dragu tahtis mulle peigmeheks hakata. Ta on ikka selline liialt muretsev ja iga ülekäigu ees haarab varrukast ja hoiatab autode eest, veenab mind Perthi jääma, et ma oma mõistust maal ei kaotaks ja ikka ülikooli läheks ja... ta on selline teadusehimuline, kes päevi raamatukogus veedab...selgitab mulle mingeid füüsilisi nähtusi, kuigi olen neist isegi kuidagi paremini teadlik. Ta tegeleb peamiselt mingi matemaatikaga, et loterii numbreid välja arvutada...Siis äkki tajun, et ta nagu liiga palju togib mind ja nati nagu embab ja mingi hetk siis Annalakshmis kiirustab mind lõpetama, et minuga jalutama minne, enne veel, kui minu buss väljub...ja siis teavitab järsku, et talle meeldib kael. Ja, et mida mina siis temast arvan. Lausun valjult eesti keeles: "Vanahobune tahab ka kaeru", ja siis selgitan, et kuna me oleme siin kõik ilma peredeta, siis mõtlesin, et olen nagu keegi, kellega lihtsalt rääkida, sest inimene peab rääkima ja mitte ainult omavanustega ja.. siis surusin ta kätt ja läksin oma bussipeatusesse, sest ta lootis ikkagi musi saada. Sain aru, et ta oli seda juba aegsasti plaaninud, sest ta palus mind poolhäbelikult sellest, et me kohtusime, mitte Alexile rääkida, et too saavat väga kurjaks. Ja üldse on tal mingi aukartus Alexi ees. Ta ülistab teda alati ja nati nagu poeb talle. Ja Alex ütles ükskord, et Sina Dragu oled armastuse aga mina (Tema) elu pärast väljas.
Läksin siis koju ja ajasin Georgina saabumisega üles, ta täheldas kohe, et olen uue soengu saanud. Ta oli nii vaimustuses, et läheb vist esimesel võimalusel ka sinna.
Pühapäeva hommikul heliseb telefon ja mulle pakutakse lennupiletit Bonney Downsi, kus hakkan majahoidjana tööle. Nad pakuvad ka basseini ja hobuseid, teise aasta viisat ja sööki-jooki, elamist. Palk on suht väike aga selle-eest ametlik. Võtan oma sõbra nõu kuulda ja vastan esimesele pakkumisele jaatavalt.
Veedan pühapäeva ja esmaspäeva, mis ka pühade alla läks, koos Sanjeeviga. Suurim ettevõtmine oli Serpentine Tammi külastamine. Mulle helistatakse esmaspäeaval ka jaapani restost Port Headlandis, kus on pea poole suurem palgavõimalus ja ma pean ära ütlema, sest mul on 13 reedeks lennupilet Newmani ja ma olen basseini ja ratsudega ära ostetud. Ja ma ei kahetse!!! Saabusin täna siia. Ees ootab palju-palju uusi kogemusi.
Sanjeev tegi mulle ka india horoskoobi järgi ennustusi ja luges niisama sõnu peale. Temast oli palju abi, ta oli mu selge meel. Ta isegi luges mu kõhuvalud kaardilt välja, ja arvake ära! Ma parem ei kirjuta seda välja. Igaljuhul ma ikkagi võitlen. Ja ma isegi sain nagu mingeid rituaali moodi asju, mida toimetada, et planeedid minu paranemist toetaksid.
Levant Restaurant oli kolm viimast päeva mul kui kukepea. Oma uue soenguga meeldisin bossile enamgi veel, kuigi ta leidis, et ma poissi rohkem meenutan. Ta oli minu äramineku pärast kurb ja peitis seda viha alla, kuid kaks viimast päeva tajusin temapoolset mõistmist ja kui ma talle "Thank You!" kaardi ulatasi, siis embasime ja läksime sõpradena laiali. Viimasel päeval oli restoranis täielik kaos, uus taiwani tüdruk, keda Forsana eksitavate õpetuste eest kaitstes motiveerida üritasin ja oma nippe jagasin, ei jaganud veel, mis kus käib ja elekter oli paar tundi ära. Elektrik jändas juhtmetega nii, et aegajalt kostusid plahvatused või vande hüüded ja tuba oli suitsu ja kuuma täis. Ma pidasin ääri veeri vastu.
Siin, loodan, pole nii hullu jooksmist, sest mul pole siit oma valudega kuskile minna. Riskin küll aga ma usun, et siin on minu olukord psühholoogiliselt parem. Ma teenin oma elmise välja, ei ole kellegi murelaps ega pea rinda pistma kultuuriliste eripärasustega. Muidugi mine sa tea, mis siin lahti rulluma hakkab, kuid siiani on kõik veel minu kätes. Ja ehkki mu käed värisevad, on mu sisetunne selle koha suhtes heausklik.
Kuigi tegelikult, pean tunnistama, hakkasid mu käed värisema siis, kui tänast õhtusööki nägin, mis oli mereandide teemaline ja väga külluslik. Mulle tundus, et ma pole seda veel välja lunastanud, end tõestanud ning ma võisin endast söögialuas, kus kõik väga perekondlikult ja muretult juttu jahvatasid, väga veidra mulje jätta. Ma tajusin end võõrkehana, barjäär on vaja veel ületada.
Homme lisan mõned pildid ja ehk ka vidjo;-)
No comments:
Post a Comment