Mu silmanägemine pole täna kiita, seetõttu vabandan võimalike näpukate pärast. Põhjus on väga lihtne, liiga lihtne, et teile lihtsalt öelda, miks. Lihtne!
Mu uued vanavanemad, 82 aastane Gerorgina ja 83 aastane Ian, võtsid mu hommikul endaga kirikusse kaasa. Aitasin neil viinamarjamahla ja näkileibasid välja panna, nad vastutavad auväärselt armulaua toimetamise eest. Sain tagatoas vastutasuks ohtralt Kristuse verd juua. Ma olin juba enne jumalateenistuse algust "õrnas" meeleolus; kui avalaulud kõlasid, pritsisin juba ohtralt pisaraid. Kuid saatsin kogu aeg enesehaletsejat ja nõrgameelset Annat uksest välja, tundsin, kuidas Kristus teeb mind täiskasvanuks.
Kirikus polnud ühtegi Kristuse pilti ega skulptuuri, mainisin seda Georginale, kes kohe kõigile edasi kaebas, et tõepoolest, miks siin ühtegi pilti pole, kuni üks kena inglanna selgitas, et nende usu järgi ei ole jumalat keegi näinud ja ei tea, milline ta välja näeb, ja et Jumal on su sees, mitte pildi peal. Ok, ma juba kujutelsin, kuidas kirik hakkab mult maali "Kristus ristil" tellima ja kuidas ma oma isa jälgedes lähen ja kirikute kunstitellimusi täitma hakkan; ja siis kui ma ülistuslaule kaasa laulsin, siis juba kujutesin, kuidas ma nüüd siit sünnin kuulsa kospellauljana. Aga sündimisega on see kirik seotud küll, ehk ümbersündimisega, Kristusesse sündimisega. Lausin ja rahunesin maha, siis aga paluti kõiki, kellel mingid mured/ haigused, minna ette, ja nede eest loeti palvus. Hakkasin jälle töinama ja pärast palvet läksin restroomi, kuhu tuli mulle järgi Georgina ja pani oma käed mu peale ja palvetas, et ma saaks terveks ja palus jumalat mu ellu. See toimus sellel ajal, kui kirikus korjati annetust; ma veel pärast Ianilt küsisin, et imelik, et raha ei korjatud, aga tuli välja, et see läks must mööda, olin selletarbeks isegi hõbedat tasku pistnud, ei tea, kas nüüd saan ikka lunastuse;) Jumalateenistus ise rääkis lõikusest, millest ma kunagi midagi kuskil varem kuulnud olen, toodi välja täpne number tõelisi usklikke kristlasi, kes on seemne kasvama pannud, oeh, niipaljut ma aru sain;D
Pärast aga oli "Kaevu kohvikus" teejoomine ja küpsiste söömine. Paljud tundsid huvi, kes ma siuke olen ja tulid uudistama, tegid nii öelda ohutuks. Peamine küsimus oli, kas ma olen Kristusega tuttav. Peter, üks vanem meesteravas, kes käib põhjas aborigeenidele jutlustams, pani ka mulle käe peale ja palvetas minu eet, et ma leiaksin suuna ja jumala tee, sest ma olen kaotsis. See läks mulle hinge, et kuidas ta sain mu paika panna, mina just olin end leidnud tugevamana ja kasvanud. Ikkagi oli tore, et inimesed püüavad olla paremad ja kristlased on väga püüdlikud. Aga hea kontakti tegin ka, Monique ühest farmist kutsus kokaks, kuid peab veel oma mehega läbi rääkima. Igatahes aprillist alates on mul 6 nädalat ehk olemas.
Kirikul oli pärsi lahmaks maatükk ja majad ümbruses, kuhu võisid kristlased elama minna, välja osta või rentida, suur aed ja hädaolukorraks alternatiivne välikoosviibimisplats, mis meenutas mingit ürgset miitingukohta: trepiastmed murukünkal, mille ees liivakivist lava. Latele oli oma mänguväljak ja -tuba, suur parkla ja oma kohvik, nagu juba mainitud.
Pärast kirikus käimist läksime Red Roosterist läbi ja Ian ostis meile burksi, wrappi jne, rämpstoitu. Siis sõime kodus, puhkasime, oli 41 kraadi, siis otsustasin minna jalutama, kuid Ian väitis, et Rosegarden (Roosiaed) on liiga kaugel, et lähme autoga ja kui sinna jõudsime, siis selgus, et park on suletud. Siis sõidutas Ian meid lihtsalt mägedes ringi ja näitas järve, kust tuleb sellekandi joogivesi. Oli ilus koht; selline kuiv põualine kidur loodus, kuid lõhnab hästi, sest enamus puudest on mingid eukalüptid. Paljud puuviljaaiad ja viinamarjaistandused mägede vahel ja hobused, lambad, kes närivad kolletand rohtu. Nälg hakkas jällegi näpistama ja vanakesed kippusid jälle hiina restorani. Jälle ostsime praetud riisi ja sidruni kana. Ühest portsust jätkus meile kolmele ja nüüd olen oma punnis kõhuga voodis. Vanakesed on väga naljakad, sõidavad oma bemmiga ringi, kuhu iganes tahavad ja ostavad rämpstoitu nagu teismelised ja kisuvad omavahel ka nagu kaks haavatavat teismelist. Mõni päev aina võtavad üksteise kalla. Ma hoidun kuidagi poole valimisest. Kuid Ian on väga tundlik ja isegi hellik, kuid väga hea südamega tüüp, Georgy on aga ülinaiselik ja tugev tüüp, kes on saanud hea vanaaegse kristliku kasvatuse. Siin on mehed ja naised juba ammust aega võrdsed olnud, tundub mulle, sest Georgy on väga iseseisev ja kaasaegne. Ta paneb aegajalt häid kilde- ükskord, kui nad jälle Ianiga teineteise kallal võtsid, leidis ta, et soovitab kõigil naistel lesbideks hakata. Nad on mind nii palju aidanud ja ära kuulanud ja väga täiskasvanulikku nõu andnud, võtnud mind tõsiselt ja igati toetanud, tõstnud. Eriti täna, kui kõik minu mured välja paiskusid. Ma sain aru, et Jumal on see, kes mind täiskasvanuks teeb, kes mu minu lapsepõlvetragöödiast välja toob. Kõigil on oma tragöödia, nii Ianil kui Georginal. Iani ema ja isa olid alkohoolikud ja kui nad Ianit pärast 13. aastat nägid, kuna Ian elas vanavanemate juures, siis ainult selleks, et viinaraha küsida. Georgina esimene ja suur armastus purunes samuti alkoholismi tagajärjel, kui meest ei saanud enam päästa.
Aga nüüd tuttu, homme jälle tööle.
No comments:
Post a Comment