Elu nagu veerevatel kuulidel...

   Mingi aeg tagasi oli mul jällegi veider unenägu: 

Mu isa korraldas meie Sireli tn aias iga-aastast kunstifestivali, kus peamiselt tema tudengid ja lapsed oma installatsioone üles sättisid. Festivali kontseptsioon seisenes selles, et iga aasta pidi sama töö üles panema, millega festivalile olid tulnud. Mina polnud veel oma tööd kunagi esitlenud ja keegi soovitas mulle pilkavalt, et ma peaks ehitama ühe värava ja selle ees ingli kostüümis seisma. 

   Ma olen tõesti viimasel aja tahtnud palju inglit mängida, kuid samal ajal on mingi õel osa minust end hakanud teistest paremaks pidama. Nüüd pidin oma okkalise nimbuse alla neelama, nagu üks mu vana tuttav siinjuures väljenduks, ja maa peale tulema, ma olen kõigest inimene ja inimesed on ekslikud. 

   

   Igaljuhul olen oma telje jälle üles leidnud ja ilmad on ilusad.

   Eelmine nädal oli valgetes kostüümides värvilisi kuule veeretavate meeste nädal, ehk siis üle Austraalialine Bowling Tournament. See on üsna erinev sellest bowlingust, millega mina varem kokku olen puutunud. Siin nimetatakse meie bowlingut Ten Pin'iks ja Bowlingut mängitakse madalal murul, reeglid sarnanevad aga hoopis jääkeegliga. 

   Minu sõber Bonk on selles mängus kõva tegija ja ma käisin terve nädal peale tööd seal kaasa elamas. Kohal olid ka Austraalia parimad, need kes Austraaliat maailmas esindavad. Nemad loomulikult noppisid kõik medalid. 

   Kogu üritust kroonis suur ühtusöök ja trofeede jagamine. Bonk sai ära märgitud kui kauaaegne parim mängija. Muidu mängitakse kolmeses meeskonnas, kus kaks on peamised veeretajad ja üks on kapten, kes siis lõppseisu ajal mängu sekkub. Kokku on ühes mängus kuus osalist ja igal ühel on kolm kuuli, millega siis väikesele valgele kuulile kõige lähemale tuleb saada, kuid kuulid ei veere otse, nende trajektoor on kaarjas, mis teeb asja omamoodi keeruliseks kuid ka veetlevaks. Kaptenid kihutavad küll lõpuks kuulid sirgjoones valge palli poole, siis on kiirus see, mis neid kaari joonistamast takistab. Väga britilik mäng. 

   Peale õhtusööki toimus ka väike kaklus, sest pingelise nädala lõpuks tuli natuke paksuks läinud verd välja lasta. Kõik mängurid tarbivad keegeldades päris tublides kogustes õltsi ja üks rohkem alkoholihaige ei suutnud päeva lõpuks enam kombekuse piire pidada. 

   Mul oli kokkuvõttes väga tore õhtu. Käisin lõpuks- peale kahte kuud saarel- kohalike noorte ainust pleissi kaemas, kus üks vana hipi Blaz, oma raadio-stuudiot peab. Igal neljapäeval on Radio Shack kella poole kümnest ühe, kaheni lahti, kuigi ametlikult peaks vist vaid kaheteistkümneni olema. Ruumi ühes nurgas, muu tehnika, trummide ja plaadiriiulite vahele mahutatud külmikus, hoiavad kõik peolised oma kaasatoodud alkofoli ja suitsu võib sees ka teha.

   Ma polnud ammu musitseerinud ja lendasin nö otsejoones või siis väikese kaarega trummidele peale ja ei lõpetanud enne, kui pidu lukku pandi. Mu sõrmed on siiani sinised ja pisut paistes:D  

   Punker on tihedalt täis joonistatud ja helendab neoonpiltidest. Hiljem, teel koju, leidsin teeäärest helendavaid seeni, mis on Lord Howe üheks tuntud harulduseks. 

     Üks luuletus, mille siin ühel vihmasel pärastlõunal meisterdasin:

Mu ribid on akna taga

vihmas kokku sulanud

ribajate palmi lehtedega.

Vaatan läbi ribikaardinate

korrastatud triipude,

mis on juba palmidega põimunud.

Ma hingan aeglaselt

ja mu rinnakorvis koriseb soe vihmavesi.

Üks noor naine möödub aknast

ja lausub:

"No! You have to be kidding me!"

Ma ärkan ja olen hetkeks segaduses-

kus ma olen? Ikka veel külas? 

Elu/Surm/Elu

Käisin terve eelmine nädal iga päev kalal. Ilm on küll vihmane ja tuuline olnud, kuid pidin kuidagi majast välja saama ja mõtted mujale viima. 

   Tõttöelda sai kõik alguse sellest, et minu siinne võibolla ainus hingesugulane, kohalik kunstnik ja karikaturist Bonky, mu endaga kalale kaasa kutsus. Ta oli siin üks esimesi inimesi, kellega kohtusin ja siis taas juhuslikult jälle kohtusin ja kus need teised 350 inimest on, ma ei tea, mina nägin peamiselt teda. 

   Esimesel päeval läksime tema väikese mootorpaadiga North Bay ja Old Gulch'i juurde uudistama, kus tollel päeval kõige soodsamad kalastustingimused pidid olema. Kalaõnne meil paraku polnud, kuid see koht on eriti ilus ja ilma paadita on sinna päris pikk ja vaevaline tee üle mäe või piki kivist rannajoont, kus ma aga ise just paari päeva eest olin käinud, kuid siis suure tuule tõttu ei olnud mul õnnestunud näha neid imelisi vaateid, mis suurte mustade kaljude taga peitusid. 

   Me ei tahtnud alla anda ja läksime järgmine päev jälle kalale ja seekord olime edukamad, ma püüdsin kolm kala, kellest üks küll minema pääses aga millest pisut hasarti läksime ja nüüd käisime iga päev uues kohas, mis siis tuule suundi arvestades ka selle päeva kõige soodsamaks kalastuspaigaks oli. 

   Ta tutvustas mulle tõepoolest saare parimaid kala kohti ja ilusamaid aga ka ohtlikemaid kuid võluvamaid paiku ja andis ka kalmaare, mis on väga tõhus sööt. Kolmandal päeval püüdis Bonky suure kuningkala (kingfish), millest tegime koos õhtusöögiks sushit ja enamuse kalast andis ta mulle. Neljandal päeval püüdis ta ühe väikese hai ja ühe mürgiste ogadega punase kala, mis tagasi said visatud ja siis veel ühe väikese pruuni ilusa mustriga kala, mille ma hiljem praegu meie puhkemajas morsekoodi toksivatele teadlasetüüpi soomlastele annetasin, sest nad olid oma suure hobi kõrvalt unustanud tulla sööma ja neil polnud ka midagi hangitud. Ehitasid vaid antenne ja paigaldasid kaableid, et 100 signaali tunnis ikka kätte saada. On mingi jube veider hobi ikka! Ja mõelda, et nad ei tule selle reisi ajal toast väljagi, tundub naeruväärne.        

   Õige kaval on siin kalastades ära kasutada mõõnu. Kui kivim (bioherm või miski lubjakivi), millel korallid kasvavad või siis korallriff ise, paljastub, saab sellel jalutada ja nö aukudest või basseinidest, mis kivimi või korallide endite vahel laiuvad, kerge vaevaga kala püüda. Üks selliseid kohti oli Pot Holes, kus tuli otse korallidel käia (korallid ei saa kasvada kõrgemaks, kui veetase ja samas on nad väga tihedasti koos, nii, et on moodustunud peaaegu ühetasane kandev pind, mis on kohati on aga vähem või rohkem õõnes ja laine tulemisega kohiseb ja muliseb vesi otse jalge all läbi arvutute käikude). Vesi on läbipaistev ja sööda saab suurematele kaladele otse nina alla heita. Väikseid kalu peab lausa vältima, sest nad on osavad sööta konksu otsast kiiresti ära närima. 

   Nädala eest oli päikesevarjutus, siis oli üks tugevamaid mõõnu, nii ookeanis kui ka minu kristlase elus. Aga nagu öeldud, tuleb mõõna ära kasutada ja seda ma siin nüüd parasjagu praktiseerin- üritan oma sisemust lahti harutada ja vaevusi minema kihutada, nendest toitvat tõde leida. 

   

   Kui ma siia, Lord Howle saabusin, siis olin tõusuteel. Nüüd olen juba paar nädalat olnud omadega maas. Liinid on maas nii minul kui ka internetil ;D  Kõiksugu juperusi on juhtunud. 

   Esiteks jättis Kristien mu maha, siis me leppisime ära ja ta leidis kokana töö siia saarele. Kui ta aga kohale jõudis, siis hakkas kahetsema ja leidis, et kõik see pole tema jaoks ja nüüd on ta juba jälle läinud. Praegu on ta taaskord oma autoga teekonnal Lääne Austraaliasse. Ma loodan, et leiab teine siis õnne seal. Ja mina olen siin väga rahul. Tundub, et meie aeg sai ümber. 

   Teiseks on veider asi selle minevikuga, kui on rohkem ruumi, aega, õhku, hakkavad mingid lahendamata asjad üles tulema. Terve mu keha on nagu pinge all ja mõte ei jookse. Kõik tuleb raske vaevaga ja kala ei näkka. 

   Ka selle suure tralli ajal, mis Kristien siin ülemöödunud nädala jooksul mulle korraldas, olid mul kogu aeg numbrid kannul. Iga hetk, kui kella vaatasin, oli see 11:11 või 1:11 ja siis saabus ka 11 november. See kõik toimus siis, kui Lord Howe'l ja üldse kogu Austraalias oli üks kõige suuremaid pidustusi- Melbourne CUP, mis on siis eelkõige hobuste võiduajamise, kihlvedude ja siis kleitide, kübarate, ülikondade ehk enesenäitamise, tantsude, uhke lõunasöögi ja rohke alkoholi üritus. Kõiksuguseid kiusatusi kihises mu ümber ja soodsad Kristuses taevatõstvad hoovused vahetusid kerglaste keeristega, mis hakkasid mind paradiisi saarest eemale, tundmatuse merre kiskuma. Ikka veel näen iga öö unes merd.  

   Ma olin värske kristlane ja väga kindel, et ma enam alkoholi ei tarbi, kuid selles surra-murras, mis oli Kristieniga kaasnenud, olin väheke kaotsis ja otsustasin võtta leevendava klaasikese. Klaasikesest sai aga kohe teine ja märkamatult kolmas ja siis tuli pudel osta ja siis teel baarist lauda sai veel shot viina tehtud ja kuna mul ka veel kõigile külalistele mõeldud tasuta klaas šampust oli välja võtmata, siis läks ka see peagi loosi. Päike polnu veel loojunud, kui inimesed oli puru purjus ja enamik juba koju ää lännud. 

   Mina gruuvisin veel terve õhtu hoogsalt tantsuplatsil, mõni kord maha prantsatades, ja tegin kõigist hulgaliselt fotosid. Kõik inimesed on võõrad, miski ei meenuta mulle kodu ja levikat ja sellist lõbu, nagu ma eesti rahvaga tundnud olen. Või olen ma sellist laadi lõbust äkki välja kasvanud? Jah, see pole enam minu jaoks, see ei ole edasiminek, see on tagasikukkumine!

   Järgmine päev oli mul päris habras olemine. Katsin hommikusöögilaua ja teenindasin sööjaid üsna rahuldavalt, aga kui ma põrandate pesemise ja tualeti koristamiseni jõudsin, siis pidin vahepeal maoloputust tegema, mis õnneks kuidagi omanikele märkamatuks jäi. Magasin päevaund ja õhtul restoranis töötades, tundsin ikka veel, kuidas mürgid veres hoovasid. 

   Veider oli see, et sellel päeval tundsin end füüsiliselt nagu naisterahvas, sest tavaliselt on mu liigutused üsna jõulised ja nurgelised, kuid nüüd hoidsin õrnalt taldrikut ja tegin jõuetuid liigutusi mopiga. Ma olin vana perenaisega võrreldes nagu tigu, kellest vanaema mööda tuhises.

   Ma ei julgenud veel fotosid mitu päeva hiljemgi vaadata. Kui ma siis lõpuks neid vaatasin, sain selgelt aru, et alkohol ei ole üldse minu jaoks, ma olin nagu keegi teine, see, kes ma üldse olla ei taha: praaliv ja peatamatu.

   Ma hakkasin end peagi süüdistama, et olen end taas alla vedanud, et miks ma teen seda, mille kohta ma tean, et see mulle head ei too. Therese ja Willow, kui minu kõige lähedasemad õed, olid too päev, kes rannas ja kes metsas kaduma läinud lehma taga ajamas, ei nemad läinud sinna, kus patukotid kogunevad. Eriti siin saarel, kus kõik kohe kõigile teada on. 

   Ma ei kannata inimesi, kes end teiste kulul lõbustada lubavad ja selliseid sattus mulle järgnevatel päevadel piisavalt palju ette, mis kõik mulle ainult sellest kõneles, et paras sulle, Anna, loll. Loomulikult arvasid kõik, et ma olen tolle mehega ka maganud, kellega tantsisin.    

   See on nagu halb uni, kus imelises paradiisis ringi hõljuv ingel teab, et puu tagant roomab kohe välja koletis, kes tal tiivad seljast rebib. Või nagu palavik, mille hallutsinatsioonides see rahulik ühemõõtmeline vaikus iga hetk oma pidevuse kaotab ja siis kogu pildi pea peale keerab. 

   Ma tegin pattu. Ma pidin nüüd end peitma ja ma olin segaduses. Ja ometi olid ju numbrid mind hoiatanud. Aga patuga on ikka nii, et seda ei oska kartagi, leiab kohe igasugu põhjendusi, miks ikka kiusatusele järele anda. Muidugi olin ma selle purjus ja edeva rahvasumma keskel kaotsis, see, et Kristien mitte millegagi siin rahul polnud, ei olnud ju minu probleem, kuigi see häiris mind omajagu ja nõudis kannatlikkust, et selle kõigega kokku elada, aga, et sellest põhjus leida, et end kaotada, lõdvaks lasta, tähelepanuta jätta, teiste sõnadega: kogu oma senitehtud pingutused ja oma kättevõideldud teeots käest visata, seda ei suuda ma endale andestada. Minu au läks kaduma, minu püüd kõrgemate väärtuste poole sai nullitud. Pühendumus katkes.              

   Nägin unes kaske, mis meie Sireli tänava hoovis põõsaste keskel kasvas. See oli üks tähtsamaid puid minu lapsepõlves. Kõrge ja üsna jäme kask, mille ühele oksale oli vanaisa kinnitanud väga hea kiige. Heaks muutsid selle kiige pikad ketid, mille otsa oli poltidega kinnitatud pruunikaspunaseks värvitud raske lauajupp. Selle kiigega sai päris head hoogu teha. Enamus lapsi ei julgenudki seda kõige suuremat välja kannatada. Mina olin tavaliselt hootegija, sest olin juba lapsena päris tugev ja ka osav, mida sellise kiige juures vaja läks. Hooandja pidi sujuvalt kiige kinni püüdma, selle lauajupi seljast haarama ja koos sellega õhku tõusma, et siis oma keharaskusega kiik taas ette lükata. Kiikumine oli eriline nauding, mis võttis seest õõnsaks ja tenikord kui karuselli tegime, siis ajas ka pea sassi. 

   Seal unes oli see kask vanaks jäänud, ma vaatlesin selle juuri ja tüve, tundus et üraskitest puretud koore all oli juba pehkinud puit. Silmitsesin nüüd nukrusega edasi, kuni nägin mingit valget vaksapikkust võsu, siis teist, mis oli hele-heleroheline. Põõstaste lämmatavas pimeduses oli uus elu tärganud. 

   Mõtlesin hommikul, et kõik käibki üles- alla, ikka ja jälle ja nüüd siis käib natuke alla. Mulle meenus ka Clarissa Pincola Estese "Naised, kes jooksevad huntidega" raamatus sadu kordi toonitatud Elu/Surm/ Elu kujund ja ühe mulle väga kalli inimese lohutussõnad, mis mind tookord innustasid, enne, kui ma kristlasena uuesti sündisin, siis kui olin tundnud, et ma olen end täielikult hävitanud, kui ma olin nii põhjas, et enam põhjemas olla ei saa. Ta ütes, et Anna, sina oled ju nagu fööniks, sina tõused taas tuhast. Aga enne tõusmist tuleb pinda tuhaga väetada, tuhaga, mis on saadud mahapõlemisest.    

   Ma olen sinuga armas laps, kui sul on paha, siis see on ainult märguandeks, et miski, mida sa teed, ei ole kooskõlas sinu südamega. Kui karusellist läheb süda pakas, siis ära keeruta enam. 

   Aga, kas ma saan andeks ka seekord? Kas iga kord? Kas ükskord kannad sa mu maha, sest sa enam ei usalda mind? Kas mul on võimalik kõik kaardid ära kasutada ja siis ongi kööga? Kui palju üks süda välja kannatab?  

   Niisama vaevaline on surmast taas välja roomata nagu ühel pimeduses tärganud võrsel on end jõudu taeva poole läbi murda. Kas ta kuivab, või külmub või lömastatakse vana tüve kukkudes? Tuleb leida tee, et end segavatest faktoritest vabastada, kuid kõigepealt on vaja neile jälile saada. 

   Millele ma annan elu? Milleleeeeeeeeee??????????????????????????????????????????????????????????

Kas ma annan aru!?!

   Hingan sügavalt. Ütlen endale: stop, ära tee, lase minna, ole niisama.  Kus mu telg on? Kõik algab jälle otsast peale. Kus mu telg on? 

Sandy ja lein.

   Meie härrastemaja on tühi. Siin on olnud terve nädal päris vaikne. Ei tea, kas vaikus enne tormi? 
   Eelmine nädal oli juba päris tihe, hommikuti teenindasin hommikusööjaid ja õhtuti õhtustajaid aga päeva peale sai tube pühitud, linu silutud. Sain ka lisatööd Summersetis, kus hakkan ome vabadel päevadel abiks käima. St Beachcomberist vabadel päevadel, teen kolm, neli tundi tööd Summersetile, aga see ei võta tükki küljest. Kella 12st olen vaba ja saan ikka kõike teha, mida siin teha annab. Ja teha annab siin paljutki. 
   Summerset on suurem majutaja, neil on 30 tuba ja ka alati tööd, kui mul siin väga vaikne on (meil on ainult 9 tuba), siis saan seal täisajaga käia, nagu see nädal oligi. Palka maksavad nad ka erinevatel reedetel, nii et iga reede on mul palgapäev :)

   Austraallased nimetavad õhtusööki teeks ja teed tassiks. Teed saab alates kella kuuest ja tassi pakutakse alati, kui külla lähed. Täna lähen oma koguduse teeõhtule ehk siis meie keeli õhtusöögile. 
  Ma olen jätnud mainimata, et kui ma Seymouris elasin, siis nägin ühel öösel väga tähendusrikast und. Uni oli lühike, kuid väga selge. 

   "Minu ees avanes keeris ja mind imeti teisele poole. Ma imestasin, et sain vabalt hingata, ka õhk tuli kaasa. Olin mingi hetke oma sõpradega hallis pilves ja siis nägin maad suure kiirusega jalge all lähenemas, nägin kuuske ja tahtsin selle ladvast kinni haarata, et ma sodiks ei kukuks aga hoog oli nii suur, et mul ei õnnestunud haakuda aga kui maapind jalge alla tuli, asetati mind justkui hoolikalt sellele. Nüüd oli mul hirm, et kohe imetakse teiselt poolt ka mäed järgi ja need kukuvad meile kaela. Vaatasin siis kaugusesse aga mäed olid juba ilusasti paigas. Nüüd seletasin teistele, mida ma asjast arvasin: maailm on 8- kujuline ja ajas edasi liikudes satume ühest paunast kord 8 keskel olevasse ristsilma, kust siis maailm teisele poole läbi läheb. Ma teadsin ka, et mitte just kõik ei pääse sealt läbi."

   Kui ma sellele unele mõtlema hakkasin, siis sai mulle kohe selgeks, et kui kaheksa on lõppmatuse tähis ja (kaheksa keskel olev) rist kristluse tundemärk, siis teisele poole pääsemiseks ehk siis igavese elu kindlustamiseks on vaja Kristuse poole pöörduda. Lisaks minu pidev muretsemine ( et kukun sodiks või mäed sajavad kaela) ja hirmud hakkasid kaduma teadmise ees, et kristlasena kantakse minu eest kõrgemalt poolt hoolt.
   Mingil veidral kombel oli see eesti tüdruk, kes seal tallis enne mind töötas, endast just Billy Grahami "Rahu Jumalaga" ja Torgny Lindgreni "Mälestused" maha jätnud. Hakkasin kohe neist esimest lugema, mis osutus eriti õigeks asjaks õigel ajal. See raamat oli nagu jätk minu unenäole ja ühtlasi kinnistas minu usu. Ma olin järsku ümbersündinud. 

   Tagasiteel Seymourist, nagu ma juba mainisin eelnevas postituses, sain emaili, kus kutsuti mind Lord Howle, mis tähendas minu jaoks terendavat pääsemist nendest "kannatustest", mida olin paari kuu jooksul läbi katsunud. Ma teadsin, et ma olen oma patud andeks saanud ja nüüd võin ma minna edasi, ilma muredeta, rahus. 

   Saarel olles selgus, et minu tööandjad on juba mitmendat põlve Seitsmenda Päeva Adventistid. Kuna siin suurt teist valikut pole, siis läksin ka laupäeval kirikusse ja see sobis mulle. Kristlane on kristlane.

   Minu uus perekond on nagu tõeline perekond, nad on muidugi peamiselt mu vanaemad ja emad, isad, kuid leidub ka mõni minuealine. Laupäeval minnakse alati pärast jutlust koos piknikule, mis toimub saare eri paikades ja vihmastel päevadel kellegi juures kodus.    
   Reedel, ehk siis täna, toimub kogunemine ja nädalalõpu pidustuste alustamine õhtusöögiga ühe perekonna juures, kes on kirikuelu juures väga tegevad. Ka Therese käib lastele laupäevahommikust ringi tegemas, kus koos lauldakse ja kunste harrastatakse. 

   Ma küpsetasin just ülepanni kooke, sest on kombeks, et kõik toovad midagi einelauale panemiseks. Söögid on enamasti taimsed aga tuuakse ka kala ja mune. Eelmine kord saingi ühe rannalinnu mune proovida, mis olid väga maitsvad. Kahjuks on looduskaitse nende noppimise keelanud, kuid kohalikud on neid alati söönud ja tundub, et söövad ka edaspidi. Neid linde on siin randadel väga palju, veel enam, et lind ju muneb uued munad, kui puudu tuleb. No, kas see nüüd on patt või pole?

   Piknikud ja õhtusöögid on alati toitude poolest rikkalikud. Siin on kalameestelt värsked kalad, mis on küll marineeritud, küll küpsetatud; põllumeestelt jams, maguskartul, taro ja muud juurikad ja mugulad. Perenaistelt munad, salatid ja kõiksugustest kaunviljadest tehtud kotletid ja käkid, riisirullid, koogid, tordid, küpsised. 

   Hea on see, et kõiki ühendab üks suur asi ja kuidagi väga hea on alati koos olla. Teineteist kuulatakse hoolega ja toetatakse ja jagatakse kõike head ja häid mälestusi ja pakutakse ka abi oma võimaluste raames. 
   Tecasa, kes päritolult on fiji, pakkus mulle vaba aja veetmiseks oma kodu ja kutsub mind ka Fijile kaasa, kui nad oma abikaasaga sinna puhkusele lähevad. Tema kinkis mulle ka King James Holy Bible'i.

   Alati satub kirikusse ka külalisi, eelmine laupäev jutlustas üks kõnepidaja Sydneist, üle-eelmine laupäev olid muusikud Tasmaaniast, kes saarel oma mesinädalaid veetsid ja alati on seal kohal Püha Vaim, sest inimesed on kuidagi vagusad ja alandlikud. Jutlused on tuntavalt saarerahvapärased. Lugusid jutustatakse tuues näiteks äraeksinud paadimeest või muus mereteemalises võtmes. 

   Mul on väga hea meel, et mind on omaks võetud ja mind kutsutakse alati kõigile koosviibimistele. Teisipäeviti on veel üks koosviibimine, mis toimub preester Chappy (see on hüüdnimi) juures, kes on siia sisse toodud jutlustaja.

   Veider on nüüd suhelda mitteusklike inimestega. Kuulan ikka raadio ööülikooli ja lausa talumatu on jälgida kellegi mitteuskliku loenguid. Lektor on kahkvel ja kaotsis ja tegeleb mingite eikuhugiviivate teemadega. Terviku vältimine ja jonnakas omapäi kõndimine, tuhandeid aastaid kogutud tarkuse eiramine. 
   Ka kogesin, nagu üks kristlane kohe võib kogeda, et meie maailmade vahel laiutab mõõtmatu kuristik. Kohe leidus neid, kes tulid mind maha tegema. Väga üleolevalt leiavad mõned, et mina olen nüüd oma hinge maha müünud, kusjuures nad ise on omadega täiesti kadunud mehed. Eriti raske on olnud mul noorte inimestega suhelda, sest ma pole nede jaoks piisavalt cool ja lärmakas.  
   Aga kõige raskem on muidugi iseenda sees seda kuristikku katsuda- polaarsus on normaalsus, mis teeb olemise vahel kohutavalt piinavaks. Keegi pole täiuslik.   

Taas Paradiisis!

   
   Istusin nädalakese jällegi garaažis, viskasin kulli ja kirja. Kas Lord Howe või Magnetic Island. Sest teel Seymourist koju, sain vastuse oma tööotsimiskuulutusele, et Lord Howele vajatakse justnimelt majapidajat-ettekandjat, nii nagu olin end pakkunud. Nüüd oli järsku kaks saare pakkumist. Kui tuleb kull siis Magnetic Island, sest kulliks oli Queen ja Magnetic on Queenslandis ja kui tuleb kiri siis Lord Howe, sest seal saab rohkem palka;D Tuli kiri, esimest korda, teist korda ja kolmandat korda. Ma otsustasin, et lähen ikkagi Queenslandi, sest kui midagi nässu läheb, on seal puuviljakorjamistöid ringkonnas hulgaliselt saada ja Lord Howele lennupileti kinniplekkimine edasi tagasi tähendaks 1000 dollarist kaotust. 
   Helistasin Magneticu külalistemaja omanikule, kuid ma polnud just eriti hea jutusoone peal ja ta ei helistanud meile hiljem tagasi nagu oli lubanud. Ta oli ka ise kuidagi kahkvel, pabistas palganumbri pärast ja kes teab, mis tal seal oli. Igatahes hoidsin Lord Howega kirjavahetust soojas ja siis võtsin ette riski kalli lennupiletiga.

   Raiskasin kogu oma nädala palga uute tööriiete ja jalanõude peale ära, nii, et isegi söögiraha eelseisvaks nädalaks ei taibanud jätta. Ma tegin ka paar ülepingutust muidugi aga need olid ju poole hinnaga:) 
   Kurb uudis oli see, et pagas ei tohtinud ületada 14 kilo, mis tähendas seda, et pidin poole oma nodist garaaži jätma. Kõige kurvem oli see, et ma ei saanud ka odavat toitu kaasa osta ja saare hinnad pidid kahekordsed olema. 
   Panin kõik oma kõige raskemad riided selga ja läksin muretult oma kerge kotikesega taas reisule.

   Juba bussis, mis meid- reisijaid- kuhugi nurga taha pargitud väikelennukisse sõidutas, täheldasin halli habeme, pruuni kampsuni ja kaabuga Edgar Valtereid ja kenade naeratustega Aino Pervikuid. 
   Meile teadustati, et kogu pagas ei mahu kaasa, ja me pidime oma esmavajalikud esemed endaga kabiini võtma ja ülejäänud kotid, pakid tulevad järgmisel päeval. Mul oli hea meel, et Kristien mind oli käskinud hoolega kilosid jälgida, sest minu kott otsustati kaasa võtta.

   Ja juba lennukisse sisenedes hakkasid naised minu kohta uurima, et kes ma olen, kust ma olen ja kuhu teel. Minu kõrval istus noormees, kes mulle kohe oma aknaaluse isetekoha pakkus, et ma ikka näeksin, kui saar paistma hakkab. 
   Hakkasin kohe oma raamatut lugema, kuid peagi sai mulle selgeks, et mu naabril oli tung minuga juttu puhuda ja siitpeale algas minu tutvus saareeluga. Tuli ka välja, et minu kõrval istub elukutseline piloot, kes on saarelt pärit, kuid elab ja töötab Hong-Kongis. Ta seletas mulle ka lendamisest ja lennukitoidu ülemaitsestamise põhjusest ja terve lennureis kujunes väga meeldivaks olemiseks. Pakuti veini ja võileibu, kooke ja mooke. Ma olin heas tujus ja mulle sai enam ja enam selgeks, et sellest tuleb üks eriline kogemus. 

   Saabumisel olin muidugi saare ilust hingetu ja ma ei saanud suunurki alla ka järgmiseks hommikuks. Therese, minu tööandja, võttis mu lennujaamas vastu. Ta tahtis mulle saarel kohe ekskursiooni teha, aga pilv, mille eel me õnnekombel maanduda jõudsime, mattis saare paduvihmaga. Therese osutus väga meeldivaks inimeseks ja pooled minu hirmud, et midagi nässu võib minna, hajusid hoobilt.

   Therese on nagu ema Theresa, ta muretses mulle kõik kõige parema esmaseks ja pikemaks äraolemiseks, ning tõi ka spinatit ja mune, mida tal omast käest võtta. Lisaks, kuna mu majake on otse avokaadopuu all, ulatas ta mulle sületäie avokaadosid. Ma olin väga tänulik, sest mul oli täpselt 16 dollarit ja 35 senti taskus, mille eest poest paki kaerahelbeid, võid ja hapukoort, soola sain osta.

   Tööle pidin hakkama alles järgmise päeva õhtul, mis tähendas seda, et sain rahulikult ümbrusega tutvuda ja sisse elada. Esimesel päeval jalutasin koralliriifil Nedi rannas ja olin väga üllatunud, kui palju erinevaid suuri ja väikseid, läbipaistvaid ja värvilisi kalu ja karpe ja koralle siin leidub. Suured kalad ujuvad su ümber ja norivad vaikides süüa. Kingfish ja Parrotfish on siin kuulsaimad. 
   Teisel päeval tegin mitmetunnise jalutuskäigu üle mägede. Siinne loodus on nii sarnane Lääne-Eesti loodusega. Kohtasin kassiristikut, raunjalgu, habesamblikku ja paljusid teisi taimi, mille nime ma ei tea, aga mis nii tuttavad tundusid. Sama kivim, samad taimed, isegi õhk oli sama lõhnaga. Sarnased madalad taimed üleval mägedes nagu kadakad või muud põõsad. Tuttava linnu laul kostus kõrvu ja pea märkasin, et musträstas on põõsa all ja toksib avokaadot. Papakoisid, keda mujal Austraalias igal pool kohtab, siin polegi. On just sellised linnud nagu meil Eestis. Muttonbird meenutab ka mingit rannalindu ja palju on vuti-suguseid ja tihase sarnaseid. Kujutan ette, et Muhumaa oli kunagi just sellise türkiisja laguuniga korallisaar nagu Lord Howe praegu. Lisaks metstaimedele on siin ka kõik meie potitaimed. Palmiistandused toodavad justnimelt seemneid Euroopa hotellide dekoreerimiseks. Põõsa all on need suurelehelised vahedega läikivad ja kuldvunts on teeäärtes nagu umbrohi.

   Appi, homme hommikul pean kahele külalisele hommikusööki tegema. Ma peaks hoopis magama, aga siin heietan taimedest nagu Uku Masing. 

   Ma võtsin endale ülesandeks hommikusööki teha, sest mis see siis ikka ära pole muna praadida ja perenaine lahkesti pakkus ka seda otsa, sest ega mul siiani palju tööd pole olnud. See tähendab praegu muidugi seda, et ma enne teenima ei hakka, kuni hooaeg käima ei lähe.
   Aga nad ei võta mult senikaua renti ka. Söögiga on kah nii, et nälga pole ma küll kannatanud, kuidagi satuvad mu ukse taha porgandid ja läätsed, kõrvits ja tangud, munad ja ürdid jne. Kui õhtul restos ettekandja olen, siis saan ka koka a la carte roogi. Kuid restorani päevad on ainult K, N, L, P. Viiel päeval olen hommikusöögi juures tööl ja saan ka palukese. Aga mis eriti lahe, hommikul algab tööpäev koos tee- ja kohvijoomisega, mille ümber siis kõiki saare asju arutatakse ja alles siis minnakse rahulikult toimetusi tegema. 

   Üleeile käisime Piimamehe juures, kus käe lehmalüpsiga valgeks sain ja kust siis eilsega kokku juba kuus liitrit piima ära tarisin. Keetsin sellest juba indiapärast kodujuustu ja kostitasin täna omakorda Piimameest. Ta ise pakkus mulle piima, kui kuulis, et ma hetkel osta ei saa ja ütles, et too milline nõu tahes, ja ta täidab selle. Ma olin jällegi nii sillas. Milline piim! Ma olen mustast piimaga teest täiesti sõltuvuses. Ei saa õhtuti und ka enam.        

   Perenaine on väga aktiivselt mulle igasuguseid asju tutvustanud. Näituseks oma aeda, kui kuulis, et ma olen varem aeda pidanud ja pakkus ka võimalust mul oma peenar teha. Siis küsib ta oma tuttavatelt kalameestelt, kas nad võtaksid mind kaasa kalale, kui ma kalastamisest juttu tegin. Ta on mulle pakkunud ja vabaks kasutamiseks andnud kõike, mida vajan ja rohkemgi! Perenaine on tegelikult tegeliku perenaise tütar. Vanem perenaine Una on samuti väga meeldiv. Ta teeb külalistele ise küpsiseid, ta on suurepärane kokk ja ka kogu selle koha vaim. 

   Külalistemaja-restoran Beachcomber Lodge ise on keskmisest peenem ja kallim hotell. Natuke meenutab neid Pärnu härrastemajasid.
   Iga päev on toateenindus ja kõik klanitakse alati viimse kübemeni puhtaks. Minuga koos töötab üks geist noormees, kes on kuulu järgi eriline pedant. Tema isiklik tuba on iga päev peenelt poleeritud ja voodi volditud. Minu tuppa ei saja keegi sisse, nagu Seymouris ikka juhtus, kõik koputavad viisakalt. Üleüldse on siin parim koht ka ise viisakaks muutumisel. Praktiseerin innuga kombekat kõnelust ehk püüan oma sisemist metslast ohjata;D Siin pole kuskile põgeneda ka, kui margi täis teen. Ühesõnaga, olen lõpuks sellises kohas, mis mulle palju õpetab ja annab. Pingevaba õhkkond on selle koha kvaliteet.

   Jep, kui Bonneys näris kogu väsinud kollektiivi mingi esilolev piinav võltslus, hoides kinni inimeste pärisolemise ja ühisolemise avaldumise ilu, siis siin on need asjad klaarid: kõik mis on, on aus ja tõeline.

  Ah-jaa, kas teie teadsite, et lennukitoit topitakse igasuguseid maitsetugevdajaid täis, sest kõrguses muutub inimesel maitmismeel nõrgemaks. Seetõttu siis ka hilisemad kõhuprobleemid.

Väike seiklus Seymouris.

   Tere taas Wyongist.

   Käisin vahepeal 1000 km kaugusel ühes väikses linnas Melbourne'i lähedal hobusetallis tööl. Olin juba kuu aega oma garaažis istunud ja NSW pinda läbi neti töökuulutuste portaalide kobestanud, ja seda sinnamaale üsna tulutult, kuni mulle meenus mu tuttava eesti tüdruku antud kontakt tema tööandjalt Victoria osariigis. Mõtlesin, et kui siin ei näkka, siis tuleb uude kohta minna. Saingi manageriga kohe jutud sinnamaale ja koti pakitud ning sõitsin järgmisel päeval kohale. Nad võtsivad vahel ka ilma kogemuseta inimesi tööle, ju see neile siis sobis.

   Esiteks, kui sulastele mõeldud maja uksest sisse astusin, pidin oma šokiseisundit varjama, maja oli räämas, räpane ja valitses täielik korralagedus. Teiseks oli mulle ettenähtud voodi lounge'i sisse seatud, kus kõik einestavad ja muidu vaba aega veedavad. Läksin esimesel ööl suht heitunult oma külma voodisse ja külmetasin terve öö. Temperatuur langes õhtuti veel nullilähedale ja teinekord esines ka härmatist, kui Sydneys aga juba meie mõistes suvine kliima käes oli. 
   Õnneks ei pidanud ma kohe järgmisel hommikul tööle minema ja sain natuke reisiväsimust välja magada. 
   Hoomikul, kui teised töölt oma puhkepausile tulid, sest siin algab tööpäev 5.00, olin mina suure hooga kööki koristama hakanud ja tasahilju tegin nüüd vihjeid, et kui ma siin korra majja loon, siis peate seda ka hoidma. Mul oli suht ebameeldiv olla selles rollis, kes tuleb ja hakkab nende elukommete peale näpuga näitama, kuid ma pidin selle sammu ette võtma, et end kuidagi koduselt tunda. 
   Ma olin teistest tüdrukutest keskelt läbi 10 aastat vanem ja ma sain aru, et keegi mulle vastu vaidlema ei hakka, kui ma mõistlikult asjale lähenen. 
   Samal õhtul tegi indust jockey (see, kes hobuseid võidu ajab) tervele perele süüa ja makarone ja sousti lendas hoogsalt üle köögi igas suunas. Kõik jätsid oma taldrikud lauale ja pakendid vedelema. Ma hoidsin vägisi ärritust tagasi ja hakkasin juba lootust kaotama, et siin üldse kuidagi teisiti võib. No mis sa teed ära, kui elad koos lastega, kelle järel  aina kummarda ja nopi, ei saa ju end lihtsalt siniseks vihastada kogu aeg. Loobusin terveks päevaks sellest mõttest, et korda peab hoidma ja alles oli ka piisavalt korda, et ma end veel normaalselt tunda võisin. Mõtlesin, et see on mulle tõsine väljakutse välisele üldsegi mitte tähelepanu pöörata.

   Töö oli raske ja minu ülesandeks sai vaid sõnnikuloopimine ja sööda etteandmine. Samal päeval minuga tuli sinna ka teine uus tüdruk ja tekkis selline oluord, et tööd polnud enam piisavalt, et täita vajalikud töötunnid. Ma ei saanud ükski päev oma täiskoormust kirja. Olin väga üllatunud, kui komandal päeval veel üks uus tüdruk saabus. 
   
   Majas arenesid asjad vaikselt ümber tuliste teemade: respekt korra ja magavate inimeste ees. Keegi ei hoidnud end tagasi, kui ma magasin ja ometigi teadsid kõik, kui raske on ilma päevase uneta õhtune vahetus vastu võtta. Iga päev aeti mind suure naeru ja kilkamisega vahetult pärast seda üles, kui olin uinunud. Ma käratasin siis pahuralt neile peale ja üks norra tüdruk, kelle järgi või veeuputus võiks tulla, soovitas mulle lahkesti kõrvatroppe.
   Ma tundsin end nagu viimane tropp aga nende plikadega maid jagada ma ei viitsinud. 

   Mul oli kuuendal päeval viimane tööpäev enne ettenähtud poolt ja ühte tervet vaba päeva. Selleks ajaks olin juba sõnnikuharki jõuetusest käest pillamas ja esimest korda oli mul hea meel, et varem töölt minama sain, kuigi imestasin, et omanikke absoluutselt ei koti, et sa oled end kell 4.30 üles ajanud ja tööle ilmunud ja pärast kolme tundi saadetakse sind nokkoffi. 
   
   Vabal päeval läksin karjamaade vahele jalutama ja jõudsin välja väikese ojakeseni, kus mõnusalt üksisnduses oma päeva veetsin. Nägin palju loomi ja linde ja ühtesid tõuke, kes veidralt kobaras edasi liikusid. Järgmisel hommikul oli mul selline tunne, et ma ei võta enam kunagi seda harki pihku ja helistasin Kristienile, et kas ta ei tahaks minuga koos mingit uut tööd kuskile otsida ja talle oligi parasjagu tulnud pakkumine Queenslandi Magnetic Isalndile, kus ühte külalistemajja vajati paarikest, kes siis kogu kupatuse eest hoolt kannaks. Mina oleksin teinud majapidamistöid ja tema vastanud telefonidele ja teinud arvuti tööd ja kokanud. Palju vaba aega pidi olema palmide all pikutada. Tõeline working holiday ots. 

   Ma läksin vaba päeva hommikul oma oodatavat kirja managerilt küsima ja omanik tuli minu juurde. Ta teatas mulle, et ta ei vaja minu teeneid enam, kuna mul puudub hobustega kogemus ja mu inglise keel pole eriti hea;D ja et ma võiksin mil iganes lahkuda. Ta pakkus mulle ka oma naabrite tallis tööd, kuid mind ei huvitanud enam see piirkond. Mind ootas Queensland!

   Omanikule oli väga raske meelepärane olla. Nad ei lubanud mind hobuste ligi, sest paljud, kes tulid sinna eelneva hobuse kogemuseta, olid end lasknud nö vigastada, et kompensatsiooni vaba raha saada. See kõik oli väga jäik, kuidas nad minusse suhtusid. Olid eelarvamustega ja nägid vigu, mida ma polnud teinud. Mulle meenus üks kehv kogemus eestist, kus ma vahetuse vanemale mingit endist töötajat meenutasin, kes oli olnud väga võlts inimene ja kes mind temast lahus ei saanud vaadata. 
   Indudest jockeid olid aga väga minu poolt. Nad nägid, et ma teen tõsiselt tööd ja ei mõistnud omanike muret, sest kuidas sa ikka kogemust saad, kui sind hobeste ligigi ei lasta. Ma ise arvasin, et nad võtsid rohkem tüdrukuid tööle, kui neil vaja oli, et siis valida, kes nagu sobivam on. Kui mul poleks uut pakkumist ees olnud, oleksin ma kindalsti omanikuga vaidlusesse asunud, sest lepingus oli prooviajaks märgitud kaks kuud ja ühe nädalaga pole võimalik oma ülemust 100 protsendiliselt rahuldada. 

   Ma sain hobustega väga hästi hakkama, inimestega on raske hakkama saada.

   Ühel päeval küürisin ma ka vannitoa puhtaks, kus sain oma koristaja ametit taas praktiseerda, tundisn sellest tööst isegi puudust, see andis mulle lausa meelerahu. Vannituba polnud vist kunagi koristatud, oraanžikad-pruunikad seinad, tuli välja, olid originaalis siiski valged. Kõik, mis ma korda tegin tehti aga järgmisel hetkel lagaseks ja keegi ei hoolinud. Või siiski, üks indupoiss sai minult inspiratsiooni ja koristas oma toa kuhjad kokku isegi kahel korral. Ja see teine uus tüdruk hakkas omal vaba tahtel nõusid pesema, kuid teised tüdrukud ei liigutanud eales lillegi, kõik, mis käest kukkus, sinna jäi.
   
   Loodus oli seal ka igava võitu ja kõik neli aastaaega võisid ühe päeva jooksul suvalises järjekorras ilmuda. Ma tundsin esimesest hetkest, et sinna kauaks ei jää, kuid, et nõnna ruttu sealt tulema sain, oli küll üllatav. 
   Kui seda ühte indupoissi seal poleks olnud, oleks mu sealviibimine väga inetuks kujunenud, ta seletas mulle palju hobuste ja ka oma kultuuri kohta, kuid kõige enam, oli ta lihtsalt üks väga heasüdamlik ja toetav inimene. 

   Sõitsin taas 1000 km, läbi Canberra siia Wyongi ja nüüd olen paar päeva kõigest sellest välja maganud. Kaotasin seal kõik raske õgimistööga juurdevõetud kilod, mis nüüd taas ruttu üles korjata tuleb, sest varsti on räme palavus ja kui midagi välja higistada ka pole, siis mis minust saab!!! 

   Ahjaa, hobusetallis varitsesid seemneid kakaduud ja papakoid ja üldse oli maja ümber väga palju kirevaid linde, keegi blue wren, galah ja mingid tuvi sugulased.  

15.000 km läbi sõidetud, lennatud

   Paar kuud olen suvalise saatuse meelevallas tuuseldada olnud. Olen vist oma elu kujundamises algajalikult veits puusse pannud. Aga kõik pole veel läbi! 

Pärast Bonneyt sõitsime Kristieniga Perthi. Kolme päevane teekond viis meid läbi ajalooliste kullakaevanduslinnade, mis kõik seisavad nüüd nukralt tühjad või lihtsalt nukrad. Vaid juhuslikud eraklikud detektoritega kullaotsijad peatuvad mõne poe ees, et veidi jalga sirutada. Tee äärtes on lugematul hulgal lehmakorjuseid. Tohutud eluvaesed karjamaad kahel pool teed laiuvad metsikuina ja ligipääsmatutena mõõtmatutesse kaugustesse. Sinna on eksinud ja metsistunud erinevaid koduloomi, nagu lambad, kitsed, kassid, jänesed.         
   Esimese öö veedame lageda taeva all auto kastis. Juppideks võetud mootorratta tõstame koomale ja osa nodist peame põõsa alla tõstma. Auto on viimsegi piirini nodi täis topitud. Teeme väikse põõsatule, tuul tõuseb ja tuli möllab, avastan, et väike kange naps annab mu parmupilli keelekesele kena mineku. 

   Teise päeva õhtuks jõudsime Kristieni eelmisesse töökohta, kust meid ühe tema töökaaslase koju öömajale saadeti. Perenaine oli ise kaevanduse majutusasutuses tööl ja meie tema poja ja perekonna võõrustada. 

   See oli päris šokeeriv kogemus. Pereema nimelt ootas kohtuotsust, millega tema lapsehooldusõigus võis käest kukkuda. Ta oli vahele võetud kilose kanepikotiga. Ta kutsus oma lapsi litsideks ja ropendas päris rajult nende kuuldes. Kõige väiksem, kahe-kolme aastane poiss, kes poolpaljalt ringi jooksis, ronis mulle vahepeal vaid sooja saamiseks sülle. Ta oli eriti võluv laps. 

   Ema jäi varsti aga päris jokki ja vajus diivanile lääpa. Lapsed hakkasid mult paluma, et kas ma saaksin neile süüa teha ja siis ma avastasin, et võibolla on neil hoopis aeg voodisse minna ja proovisin neid siis magama saata. Kui ma poisi silmnäo sooja veega üle tõmbasin, siis õde imestas, et laps paistab päris puhas. Olin päris mures, et millega need lapsed iga päev elama harjunud on. Õnneks isa oli päris tore mees, pani oma lapsed magama. 

   Ma sain aru, et sellel naisel oli raske. Ta tundus olema muidu mõistlik inimene, aga miski reetis, et ta on harjunud olema kriitikatules, et kõik juba ammu suhtuvad temasse, kui viimasesse luuserisse. Vanaemal oli igal juhul kõik valmis, et lapselapsed tema juurde koliksid. Meie magamistoaks saigi siis roosa nukke täis tuba, mis oli mõeldud 5 aastasele tüdrukule. Väga hirmutav eeskuju. Järgmisel hommikul lahkusime vara. 

   Perthis ostsime kohe telgi ja õhkmadratsi ja valmistusime eluks karavanipargis. Oli küll jahe, kuid see-eest kuuma dušši võimalus ja ikkagi "vaid" 35 dollarit öö. Kristieni plaan oli oma nodi jaoks hoiuruum rentida, auto kindlustusse remonti anda ja siis Sydneysse ema juurde lennata, et oma raha mitte Perthi ülikalli majutuse peale ära kulutada ja siis naastes oma mootorratas kokku monteerida ja maha müüa, et oleks, mille eest veits reisida, enne, kui uue töö otsime. Jep,10 päevaks Sydneysse lennata on odavam, kui majutuse plekkimine Perthis.

   Kuna mul on aga Perthis tuttavaid, siis jäin Kristienit sinna ootama. Külastasin oma lemmikuid paiku ja püüdsin iga päev jõuda Alekiga

malet mängima. Alek ja mina saime päris headeks sõpradeks. Käisime ühel laupäeval koos Fremantlis, lootusega mängude pargis suurte malenditega suurel malelaual maletantsu teha, aga kahjuks olid malendid kuhugi ära viidud. Loomulikult olid meil omad kaasas ja esimese sooja päeva puhul istusime paariks mänguks maha päikese kätte. 

   Pärast: päikeseuimas, oma juba eaka kaaslase aeglases ja omamoodi linnulikult õrnas sammus, tundsin ma, et õhus on mingi kurb rahu. See oli mingi üksildase inimese rahutu rahu, tahtmine end avada, hoolida, midagi olulist öelda. Kui ta tavaliselt endast eriti ei räägi, avas ta mulle seekord, kes ta on. Õigupoolest, kes ta oli. Siis, kohaliku Zorrona, oli ta alati kaitsnud neid, kellele tehti ülekohut. Ta kõneles mulle oma treeningutest, mida ta täie pühendumusega igapäevaselt täitis ja, et kusagil on tal ka tütar, kellest ta midagi kaua pole kuulnud.  

   Ka praegu märkasin, et tal on pastakaks maskeeritud terariist taskus, ja tema olek alati löögivalmis. Ma ei mäleta enam, mida ta võitluskunstidest viljeles, aga väga linnu liikumise moodi paistis see küll, rääkimata häälitsustest, mis sinnajuurde kuulusid!

   Armastus hasartmängude ja võiduajamiste vastu pole pelgalt poose elustiil, vaid veel üks meetod, kuidas oma valvsust ja mälu aktiivsena hoida. Ta rääkis, et enne, kui sul pole vähemalt 1000 dollarit ära raisata, pole mõtet hasartmängude maailma sisenema hakata, sest süsteemile pihtasaamiseks ja  selle enda kasuks tööle panemiseks, vähemast ei piisa. No ei oska kommenteerida, aga hiljuti võitis ta 4000 dollarit. See, et ta Zorro oli, oli mulle ka sõnadeta selge.

   Too päev tegime ilmarattal mõned tiirud üle Fremantli ja kiirustasime taas koju Northbridge'i, sest Alekil oli vaja linnud külma saabudes tuppa viia. Enne kui ta koju läks, tutvusin ka Robiga, kes on Kaasanist ja käib mõnikord Northbridges maletamas ja niisama seltsitamas. Northbridge ongi põhiline seltsielu keskus ja vaieldamatult minu lemmik piirkond. 

   Too teine vanaisa, Dragu, on ka alati seal, ta käib mulle taas aina peale, et ma ülikooli läheks siin ja siis endale hea töö saaksin, et ma oma elu ära ei raiskaks ja juba täiesti võimatu näib talle selgitada, et 7 aastat ülikooli on mul vaja ära unustada enne, kui jälle midagi õppida suudan. Tema ikka iga päev arvutab oma lotonumbreid ja levitab teadusuudiseid, kahetsedes, et tema omal ajal oma aega rahaks ei teinud. 

   Selles suhtes on tal õigus, et Perth on praegu nagu avatud aken ja kui väga tahta, siis jõuab siin kaugele.      

   Iga päev juhtusin kohtama mingi uue huvitava tüübiga ja nõnda sain tasa teha oma kolmekuulist suhtluspiirangut. Tõsi küll, mõni huvitav tüüp on ka natuke pealetükkiv olnud, mis on omajagu jälk. Eriti, kui see tüüp on muldvana ja soovib sind oma kõva lõuaotsa ja kollaste valehammastega kaelast pureda. Üks selline oli nii kaval ja kinkis mulle tasuta tema kallistamise pileti ja kui ma siis vaesele vanainimesele, kellel pidi londonis maja olema ja teenrid jne, kuid jalas ikkagi katkised tossud, tema meeleheaks selle pileti ära kasutasin, oli ta peaaegu nagu kaan mul naksti kaelas kinni. Ma kujutan ette, kuidas see kõrvalt vaadates välja paista võis, kui ma kiljatades külg ees tema haardest eemale lendasin.

   

   Esimene õhtu, pärast malemängu Jugoslaavia Alexanderiga, õhtustasin oma lemmikpaigas Annalakshmis Luigel. Sinna oli kogunenud nagu ikka terve trobikond hipisid ja muud kirevat. Pidin õue istuma minema, sest sees enam laudu ei jagunud, aga kuna oli suht krõbe külm, tegin ikkagi julge otsuse ja näe, kes seal istus ja ihuüksi vitsutas! Toosama väheke joogaõpetajalikult võssakasvanud eraklik tüüp, keda silmaotsast uurisin juba eelmisel korral, kui Kristieniga seal lõunastamas olime. Tookord Kristien muidugi ei osalenud söömluses, kuid ootas kannatlikult, kuni mina oma hiigeltaldriku sisse mahutasin. (Kristien ei ole väga taimetoidu fänn, ka kala ja muud mereteemalist ta ei salli, kui on, siis sööb paljast liha või kui võimalik, siis KFC. Ma proovisin ka tema rõõmuks, kuidas Kentucky praekana maitseb aga tema muidugi vastu žesti ei teinud. Ma muidugi hoidun edaspidi ka tema lemmikutest, sest sügavpraetud toit ajab mind meeletult jooma ja viib kõik, nii hea enesetunde kui ka kerge energia minema.)

   Niisiis tegin tutvust tolle erakliku tüübiga, kes osutus poolenisti prantslaseks ja poolenisti iirlaseks, tema nimi on Douglas ja tal on oma maailm. Hea on see, et ta seda maailma ka teistega jagab. Kuid kõigest järgemööda! 

   Istusime algul väljas ja tee ning magusa jaoks leidsime juba sees suure laua, kuhu järsku veel kuskilt kolm noormeest juurde tilkusid. Üks nendest- Ian Kanadast- tuli lauda oma sõbra Mattiga Douglase pärast ja siis ilmus veel üks noormees Kanadast: Gabe, kes silmnähtavalt lisandus seltskonnaga ainult sellepärast, et mina seal olin. Seltskond oli väga huvitava laenguga ja me lobisesime ja tutvusime kuni restorani sulgemiseni ja siis läksime veel mitmesse kohta edasi. 

   Sanjeev oli mulle organiseerinud majutuse oma tuttava induperekonna juures, tundsin harjumuspäraselt väheke muret, et kuidas kodused suhtuvad, et ma ööseks linna jään, aga nemad pole ju Ian ja Georgina, küll nad mõistavad. 

   Ma mängisin Douglasega, kui teised olid juba lahkunud, meie viimases istumiskohas "The Moon" malet ja vaatasin kella: viimane buss oli kahtlemata läinud. Sain õnneks tema poole ööbimisvõimaluse kutse. Peadselt hakkasimegi südalinnast lahkuma, et üht linnale parimat vaatepunkt tšekkida ja siis seal lähistel ööbida.

   Ahhaa! Loomulikult kujunes meie jalutuskäik pikemaks ja pikemaks ja nii pikaks, et ma olin läbikülmunud ja üleväsinud, kuid Douglas aina näitas mulle uusi kohti. Me viibisime ka Kuningate pargi ööseks suletud alal, kus pimedas kõikvõimlaikke atraktsioone külastasime ja sinnajuurde igast mölafilosoofiat ajasime. Mulle sai selgeks, et mu kaaslane on omamoodi eriline. Ta on juba 36, aga nagu väike süütu poisike. Laps minus haakus temaga üli hästi  ja meil oli väga lõbus, kuid kui me olime memoriaali igavese tule ulakushoos veesõjaga kustutanud ja ta seda nelja paiku öösel taas süüdata tahtis, siis olin ma natuke mures, sest olin juba külmunud ja vässu. Selleks pidime me temapoole minema ja siis ka veel tagasi tulema, et tulemasin ja muud vajalikud instrumendid haarata. Ma vaidlesin temaga terve tee, et jääme siis ikka koju, kuid asjata, tal oli idee fix, kujutles, et kui ta põleva paberipommi gaasikahurite poole viskab, siis käib kõva lahvatus, sest gaasi haisu oli kõikjal. Ja mina pidin seda loomulikult filmima. Nonii, läksime tema poole, ta korter asus mingis sotsiaalmajas, tal oli kaks tuba ja kööginurk, dušširuum. Ta jalutas oma päris räpaks, kuid meeldivalt minimalistlikus, askeetlikus poissmehe elamus saabastega ringi ja ei hoidunud ka üle oma aseme käimast, otse vastupidi, ta lausa keksis kingadega oma asemel nagu tõeline tõukoer, kes omale mugavaimat kohta otsib, ja voolis erutusega ajalehest paberipommi.

   Õues oli nullilähedane temperatuur, kuid tema rõduaknad ja uksed olid kõik avali. Rõdult avanes meeletu vaade öisele Perthile. Ma ei kujutanud ette, kuidas on võimalik mul seal ööbida, aga ma pole ka kõige suurem printsess hernel nii, et ma väga ei muretsenud.
   Ma sain temalt sooje riideid lisaks ja pidin ikkagi kogu selle asjanduse kaasa tegema. Gaasikahurid muidugi ei täitunud meie ootuseid. Lahvatust põleva paberipalli heitmisel ei toimunud. Et taaskord mälestustuli läita, tuli Douglasel jalavarjud maha riisuda ja gaasikahureid ümbritsevasse basseini sisse jalutada. Ta tegi seda õnnetuse kombel allatuult ja tulelont tõmbas õrnalt üle tema punasehabemelisest nöolapist. Siis mängis ta ühte oma digeridoodest ja õpetas ka mulle, kuidas ringhingamist teha. 
   Kodus voltis ta lahti mulle külalisaseme, mis oli täiesti uus ja puhas ja leidis ka väikese soojapuhuri ning keetis mingit imeteed. Mul oli hea meel ja eriline tunne, sest kahtlemata on see tüüp Perthi üks kõige vaimsemaid ja zenilikeimaid persoone.
   Järgmisel hommikul kinkis ta mulle sõbrapaela. Hiljem, pärast lõunasööki läksime kumbki oma teed. 
   Oleksin temaga meelsasti veel aega veetnud, kuid meeste- ja naistevaheline sõprus ei ole lihtsalt võimalik, sellele sain taaskord kinnitust. Kui ta teada sai, et mul on peika, siis ütles ta mulle, et kui ma sind süüa ei saa, siis ma ei taha sind. Ja kõik oligi läbi. Muidugi ei kujutanud ma ette temaga mingeid suhteid, kuigi mul oli temaga huvitav koos olla ja see pani mind tõsiselt mõtlema, mida ma suhtest üldse otsin.  
   Kristien tuli minu ellu peroodil, kui ma olin väga üksi ja tema tegi mu enesetunde kodusemaks ja turvalisemaks. Ta on ka sellel lainel, millest mina praegu huvitatud olen: raha koguda ja ringi reisida. 

   Perthis sai ikka iga päev mingit pulli aga lõpuks väsisin sellest meeletult ära, sest ikka ja jälle tuli sama välja: poisid tahavad sulle ikka lõpeks ligi pääseda. 
   Siis tulidki head uudised, et Kristieni emal olid tasuta edasi-tagasi lennupiletid ja ma võisin juba järgmisel päeval lennata Sydneysse. 
   Mul oli kindel plaan, et kui tagasi tulen, siis teen Northbridges suure sünnipäevapeo ja siis tutvustan Kristienile Alekit ja siis mängime malet ja nii vahva saab olema. 

   Sydney oli teistsugune, mägine ja kõik liiklus käis üles-alla, aega kulus rohkem ja vahemaad olid pikemad. Ikka veel oli ilm pärsi jahe, aga Kristieni eluruumiks oli, nagu ühel poissmehel ikka, kes oma emaga elab, garaaž. Telgist garaaži polnudki nii trastiline üle kolida. Värske õhk pealekaubaks.
   Sydney ise jäi Kristieni ema majast 70 km kaugusele ja sinna me eriti ei sattunud. Ühel päeval tegime tripi linna, kus siis kunstimuuseume külastasime. Paaril korral käisime Wyongi lähedal metsas ühte koobast otsimas, kuhu keegi hull või mine tea, muistne egptlane, hieroglüüfe oli graveerinud. Loodus on siin lopsakam ja õhk niiskem. 
   Miskit suurt ei toimunud. Plaanid olid pärast auto kättesaamist Perthist siia sõita ja siis veelgi puhkust pikendada ja ema aidata maja värvimisel. 

   Lendasime tagasi Perthi, taas ööbisime karavanipargis ja minu sünnipäeva veetsime taaskord kodinaid taga ajades ja telki üles pannes kusagil kõrvalistel linnaaladel. Mu kõige suurejoonelisem moment oli auto aknast šampa korgi lahtipäästmine, põhjakeeratud raadio taustaks mängimas: "I want you so bad, it's driving me mad!". 
   
   Me panime mootorratta kokku, pesime puhtaks, ostsime õlid ja bensiinid jne, kõik kokku võttis mingi nädala, kõige muu kolimise ja asjaajamisega. Ja siis avastas Kris, et mootorratas teeb mingit veidrat häält ja ta ei saa seda selle hinnaga müüa, mida oli lootnud. Seega otsustas ta ratta taas lahti võtta ja autosse pakkida ja kõik oma mured Sydneys ära lahendada, sest ka auto oli karantiiremondi järel ikkagi ebarahuldav. Me elasime alguses Freematle'i karavanipargis, kuid nüüd enne minekut peaaegu veel ühe nädala Leschenaultia järve äärses metsapargis, kus öö oli vaid 8 dollarit nägu. Olime seal, et välja mõelda, mida siis õigupoolest peale hakata. Mina polnud väga kindel, kas ma tahan omale nii pikka pausi tööst võtta ja taas Sydneysse minna, sest Sydney oli tõesti väga ülerahvastatud ja jättis mingil moel mahajäetud meeleolu mulje.
   
   Aga siis ikka otsustasin, et lähen teen selle reisi kaasa ja vaatan, mis saab. Teekond oli pikk ja pikalt ei leidunud miskit muud kui põõsaid kahel pool teed. Kõige paremini tunnengi ma end nende põõsaste keskel. Kõik need pooltühjad väikesed ja ülikalli bensiiniga linnakesed, mida teepeal põgusalt külastasime, jätsid mind täiesti külmaks. Suuremad linnad polnud ka midagi erilist. Üks ilus pankrannik oli enne Lõuna-Austraalia piiri. 
   Iga päev pool tundi enne, kui täiesti pimedaks läks, leidsime teeäärse parkimiskoha ja panime telgi püsti, siis tegime gaasipõletil õhtusöögi ja vajusime unne, et päikesetõusul järjekordsed 800-900 rataste alla võtta. Mõnikord sain ka lõket teha ja oma parmupilli näppida. Üldiselt nautisin seda sõitvat elustiili. Kokku sõitsime 4000 km maha.
   Külastasime Adelaidis ka Shane'i ja tema hollandlasest naist, kes ka kunagi Bonneys olid kohtunud. Shane oli parasjagu asju pakkimas ja kolimas üles Queenslandi.         

   Nüüd oleme juba kuu aega siin Wyongis olnud. Kristieni auto läks taas remonti ja enne seda saime mootorratta maha müüdud, Kristien putitas seda väheke ja sai ilusti korda. Kogu aeg on olnud mingid takistused, miks me pole saanud tööd otsida ja siis kui midagi head ka silmapiiril on olnud, siis pole asi edasi arenenud. Mul on juba tänaseks siuke tunne, et see oli ikkagi viga siia tulla, sest tõesti, siin on palju keerulisem tööd leida ja olen ka äralõigatud linna keskusest. 


  Nädal aega tagasi käisin Beverly Hillsi piirkonnas ühte tattoo poe pakkumist kaemas. Omanik Shane otsis sinna kedagi nagu õpilaseks. Ma pidin talle oma joonistusi saatma ja siis proovisin ka juba valmis disaine lihtsalt maha kopeerida läbi valguslaua, et üldse aimu saada, mida üks tattoo kavand endast kujutab ja mulle hakkas kõik see hullupööra meeldima ja ma uskusin, et see on see minu asi nüüd, mida võiksin täie pühendumusega teha.
   Läksin tohutute lootustega teise linnaotsa kohale ja mitte just kõige suuremaks üllatuseks leidsin omaniku salongist ületee asuvas õllekas. See pidigi tema office olema. Tüüp tundus selline ohutu aga visa hing olema, kes on muidugi läbi ja lõhki mottorrattur. Siinsed tattoo salongid kuuluvadki harley vendadele ja viimne kui üks piirkond on tugevasti valvatud, et mingit konkurentsi ei tekiks ja päris sagedad on ka nende gängidevahelised arveteõiendamised. 
   Ma tegin aralt aga julgelt juttu aga see kõik tundus Shane'il mööda külgi maha jooksvat. Tal olid hoopis omad mõtted peas! Ta leidis, et ta väga tahaks, et minusugune seksikas beibe tema salongis töötaks ja kutsus mind lahkelt õllele. Mina leidsin muidugi, et kui minu seksikus mulle selle töö tagab, siis ma ka selle peal väheke liugu lasen ja läksin kõigi tema ideedega kaasa. Mulle üldiselt meeldib selline väheke karm elustiil ja ma ei kartnud sugugi, et midagi kohatut võiks juhtuda. Vastupidi mulle meeldis, et keegi mulle oma maailma avab. 
   Esmalt viis ta mu ühte nö kenasse kohta, kus siis lihtsalt vabamalt rääkida. See koht oli mingi spordiklubi, kus siis veel kolmed, neljad õlled tegime ja päris kindlasti mõlemad leidsime, et võiksime koos tööd teha küll. Siis pidime veel mingite poistega teises lauas mõned õlled tegema, sest ta on nagu mingis mõttes seal kohalik kunn ja tal on oma nö õukond. 
   Siis pidime juba tükk aega sööma minema, mul oli vaid hommikusöök hinge all ja õlu hakkas kergesti sees korisema, kuid veel enne seda, pidi ta mulle ühe õlle välja tegema ühes peenemas klubis, kus oli ka elav muusika. Päev oli juba õhtusse jõudnud. Õnneks sain ta niikaugele, et ta sõidutas mu peagi mingisse oma lemmikbistroosse, kus siis friikaid ja mereande pakuti ja enne sulgemist sain ikka lõpuks kõhu täis. 
   Ma olin üllatavalt kaine, kuid mu partner oli juba natuke pehme ja mul oli tunne, et ta ei taha mind tegelikult täna minna lasta, kutsus aina järgmistele pidudele ja pakkus ööbimist ja ma olin mures, et kuidas ma nüüd talitan, sest osalt tundus mulle oluline jääda ja teisalt see oleks olnud kindel riid Kristieniga. 
   Ma vaatasin kella ja ma mõistsin, et ma olen liiga purjus, et kaks kolm tundi rongis loksuda ja on ka juba liiga ohtlik üksi minema hakata, eriti kui Kristienilt oli alles 5 päeva tagasi rahakott ära võetud, kusjuures ta hiljem end kuskil kõrvaltänavast uimasena maast leidis, ja ma otsustasin Shane'i  küllakutsele jaatavalt vastata. 
   Ma võisin seda tüüpi usaldada ja hea oli, et ma tema kodu üle vaatasin, sest me olime oma intervjuuga jõudnud sinnamaale, et ta oli mulle oma mingi miljonärist sõbra kaudu ettekandja töö hankinud, et ma saaks nö jalad alla ja vaikselt alustada tema tattoo salongis õpingutega ja senikaua, kuni mul oma kohta pole, võin temapool elada. Kogu see plaan tundus töötavat, kuni ma siis tema elamise üle vaatasin ja siis tuli välja, et ma peaksin tema pool elutoas hakkama elama ja ma ei kujutanud ette, et ma nüüd Kristieni juurest tema poole sujuvalt üle koliksin. Ühesõnaga ta tahtis mind siiski liiga palju lihtsatl omale naiseks ja seda ma nüüd jällegi välja kannatada ei kavatsenud. 
   Enne, kui me temapoole ära vajusime, tegime veel mõned lasud tequiilat samas õllekas, kust poole kolme ajal alustasime ja siis rääkis ta mull ka, et on Ned Kelly järeltulija.

   Kuid ma tean nüüd, mida ma tegema pean, et kunagi tätoveerijana tööd saada! Joonista, joonista, joonista!!! Ja kui ma ka kuhugi maakolkasse töö saan, siis ma tean, mida ma vabadel momentidel tegema pean! 

   Kristien oli muidugi öö magamata ja pöördes, aga selline ma joba olen ja teen mis pähe kargab ja homme sõidan ma hoopis Melbourni külje alla Seymouri linna, et oma uut ametit täitma hakata.

Minemas, minemas, minemas...

   Juba mitu nädalat olen pendeldanud mineku ja jäämise mõtete vahel, kuid nüüd on minemiseks põhjust juba rohkem kui tarvis. Suheterägastik on tihedalt võssakasvanud ja oksad hakkavad teineteist juba kägistama. Õhk on nii paks, et iga hetk võib pomm plahvatada. Elekter, mis inimeste vahele on kogunenud, on juba füüsiliselt tajutav.


   Olen juba tükk aega üritanud seda sissekannet publitseerida, jännanud selle materjaliga, mis on kuhjunud ja mis mingil kombel aina muutub, kohati sõlme kasvab. On mitu võimalust, kuidas nüüd tagantjärgi, olukorda vaadata. Tegelikult on see järjekordne juhtum mul avastada, et kogu lugu võib hoopis midagi muud tähendada, kui alguses tundub. Eriti aga sellepärast, et pirukas pole veel küps, muidugi. Aga eriti nõme on see reaalsuses, kus nagu arvad, et nüüd, kui sa seda, teatud-midagit teed, peaks järgnema sellele teatud-mingi tulemus. Aga elus vist pole nii nagu telekamängus, kus teatud arvu kordi ühe koha peal hüpates, saab võluseene, mis kingib tulistamisvõime või umbes nii. Kõik, toimub ikkagi mingil põhjusel.
   Aga õnneks polegi neid lugusid olemas, see kõik toimub ainult minu peas, mis üritab kogu aeg nagu igavlev koer potentsiaalsete põnevate inimestega kaasa joosta, et jälle midagi huvitavat kogeda.


Kõige alguses oli lugu selline:


Paradiisist väljaheitmine.


Olin jumalasta veendunud, et olen teinud pattu. Esiteks ei andestanud ma endale, et ma ei suuda endale antud lubadusi pidada, nagu hoidumine lihast, alkoholist ja veel mõnest halvast kombest, kaotasin järjepidevuse oma harjutuste ja meditatsioonidega ning kui ma siis tagatipuks ka meestenäljale leevendust andsin, olin kindel, et see on see "viga", mis mulle saatuslikuks saab. 
   Esimeseks alarmiks oli peakokk, kelle aju selle peale errorisse keeras, et ma olen kellegi valinud. Ma hakkasin oma suhet tema eest varjama, ja kuni ta seda otseselt ei näinud, oligi kõik korras, aga kuni ma ükskõik kellega koos kööki ilmusin, tundus nagu kogu ta ihuveri tõuseks pähe ja just sellise hooga, et ninasõõrmeist puhises välja kogu hõõrdejõust vabanenud energia ja ta silmad valgusid verd täis. 
   Peakokk on hämmastav tüüp, ta teab absoluutselt kõike, mida sa mõtled ja mis on teoksil, millepärast olen temale võtmeisiku tiitli omistanud. Kui tema reaktsioon polnud minu suhet dolereeriv, siis leidsin julgelt, et olen käitunud valesti. Ma tundsin, et olin kaotanud kogu oma põlevuse oma vaba hinge teel. Tajusin, kuidas emotsioonid tuhast tõusid ja mu elu keeruliseks tahtsid muuta ja kuidas kogu mu aeg kuhugi auku kadus. Tundusin endale ebahuvitavana ja leidsin end taas kusagilt, kuhu ma enam kuuluda ei taha. Nägin, et raskendan oma võimalust elus midagi üldse saavutada.


   Ma manipuleerisin osavalt suhtluses võtmeisikuga, õppisin töösisest kõnelust teadlikult üleval hoidma, kuid kõike seda hirmsa vaevaga, sest sild oli nii habras, et iga asi võis selle pragunemise esile kutsuda. Kogu see koorem hoidis mind pinevalt pinges ja omajagu hirmu all. See on tõsi, mis tõsi, et ma tõepoolest enam süüta ja siirast suhtlust üleval ei saanud hoida. Tegin nägu, et kõik on korras. 


   Peakokk oli küll see, kes pealtnäha justkui ussiks paradiisis osutus, aga tegelikult oli tal ju alati õigus. Osa minust hoidis tema poole ja püüdis teda mõista ja temale järgneda, kuid osa pani mind tema kohta laimu levitama. Ma pidasin teda eriti halvaks tegelaseks, kui ta ühel hommikul Kristienile teatas, et ta võib omale uut tööd otsima hakata, ja võtku ta ka mind kaasa. Kristieni tööstiil on Peakoka omale suhteliselt vastandlik ning kuna peakokk on oma nõudmistes väga range, ei suutnud ta teda enam välja kannatada. Siis hakkasin ka mina Kristieni läbi peakoka silmade vaatama ja leidsin end nüüd veelgi suurema mure otsast, olin patu küpsedes saanud karistuseks kaela selliste vigadega tüübi, kes mind kui ankur, põhja hakkab vedama. 
   Järsku muutusin ma eriti nõmedaks mõmraks, kes aina teise vigadele rõhus ja aina tänitas ja tänitas. Ma ei tahtnud enam seda suhet. 

Pihiisad


   Ühel õhtul siis, kui ma enam Kristieni poole filme vaatama ei läinud, mängisin malet ühe kaevuriga, kes kuidagi hakkas minu kallal urgitsema ja mu võltssuhtluse müür hakkas langema. Avastasin, et jube hea oli tema seltskonnas olla ja rääkida just sellest, mis oli minuga toimunud just nii nagu seda siis arvasin olevat juhtunud. Järgmisel õhtul kutsus mind siin üks legendarsemaid ja isikupärasemaid puurijaid Roscow endaga kaasa, teise laagrisse veini jooma ja ma otsustasin talle juba ise kõik ära rääkida. Siis tema ütles sellepääle, et kõik teevad vigu ja mina olin sellega väga rahul. 


   Läksin siis järgmisel õhtul jälle malet mängima ja nüüd käis kaevur Ken mulle juba peale, et ma kindlasti Kristieniga räägiksin, sellest, mis meist edasi saab. Ja läksingi juba samal ööl ja küsisin, mis siis saab meist, sest pidime ju koos ära minema ja koos edasi reisima ja koos tema ema Sydneisse vaatama minema jne jne jne. Ja tema oli otsustanud, et ta ei taha minuga enam koos olla. Ma olin nii õnnelik, et ma jälle vaba olin, kuid ma ei mõistnud kohe, et ma olin vaba, sest ma sain jälle vabalt rääkida ja mitte, et ma pean üksi olema, et vaba olla. 
       
   Ma küsisin Perenaiselt, kas võiksin siia edasi jääda, sest ma hakkasin kartma, et mul pole järgmist tööotsa välja vaadatud ja kogu see mõte tundus päris kohtuav jälle kõike seda kohanemisejampsi kuskil uuesti läbi elada. Perenaine teatas mulle, et on kellegi juba minu asenduseks tellinud ja nüüd peab ta üle küsima, kas too inimene on ikka tulemas ja kui ei, siis võiksin jääda. 
   Pinge õhus aga ei vaibunud, vaid läks sellest teadmisest ikka hullemaks ja hullemaks. Isegi inglannad, kes muidu nagu minu vastu midagi eriti ei kobisenud, olid järsku nagu pettunud, et siia tahan jääda. Kõik olid tõredad ja ma hakkasin hulluks minema. Pidin nüüd pingutama, et siiajäämist garanteerida. 
   Tegin väikese aktsiooni, protestimaks selle vastu, et kõik ikka ei või minu vastu nii tõredad olla ja kõike välja öelda ja minust nii häiritud olla. Peakokk noris iga pisima asja kallal, lausa otsis põhjust mulle nähvata. Kuulsin, et ta olla minu kohta öelnud, et fucking Anna on täna õhtul jälle tööl. Tupeerisin oma juuksed üles, värvisin kulmud ja silmaalused mustaks ja läksin üsna tusasena tööle. Kui peakokk või ükskõik, kes küsis, kuidas ma end tunnen, siis ütlesin, et fucking crazy'na ja muuseas sõimasin ka ühe lollaka kaevuri avalikult söögilauas täis, kes mulle pesumajas kraanikaussi peotäie naelu poetas, selle asemel, et need prügikasti panna. Mu meetod mõikas päris hästi ja järgmisel päeval sain seda ka ühe uue tüdruku peal katsetada, kes ju kõike ise teadis, kuidas teha ja kellele ilmvõimatu näis, midagi selgitada. Tema hüüdnimi minu jaoks on nüüd: Jes, I know, but...! (Jah, ma tean, aga..) sest ta leidis iga märkuse peale mingi täiesti idiootse õigustuse. Kui ta linu pesumaja punasetolmusel põrandal vedeldades kokku käkerdas, sest voltimiseks seda nimetada ei saanud, siis minu nõuannete peale leidis ta, et tal on käed liiga lühikesed. On ikka tarkperse! Täna hommikul tuli ta minu tööasju organiseerima ja vähe puudus, et kukuks õpetama, mida teha. Kui ta aga järjekordselt ei suvatsenud kuulata minu juhtnööre, kust mida leida, loobusin ma tema peale oma aja raiskamisest, mis siis, et ta siis poole oma tööajast moppe taga otsis. Hiljem parkisin meelega auto ninaga geneka lähedale, et ta, kes ta siis siin ise üksi autoga sõita tahab, ja enne mitte kunagi autot juhtinud pole, väheke mõtleks, enne kui ta kõike teab. Hehe, ta tuligi pea minu juurde, et kas ma tuleksin ja aitaksin tal tagurdada. Hehehe!  


   Samal crazyl õhtul tuli perenaise email, mis ütles, et uus tüdruk on kindlapeale tulemas. Läksin otsemaid Kristieni juurde, sest tundsin, et ta on ikkagi nii väga open minded, kõigi nende tegelaste keskel siin ja miski ikkagi tõmbab mind tema juurde. Meie vahele tekkis pärast seda vabanemist mingi sügavam side. 


   Tundub, et teist lugu ei tulegi, seda teist vaadet asjadele, sest nüüd on kõik selge. Minu eesmärk on saavutatud, pidasin siin kolm kuud vastu, tegin oma teise aasta viisa ja sain olulisi tutvusi, nägin elu lähemalt, avastasin end ja mis kõige parem, näen ka juba uue loo algust. Olen juba mõnda aega päris huvitavaid unesid näinud ja uued tuuled on üleval.
   Patud on mind alati elule lähemale viinud ja naiivsetest hõljumistest välja toonud. Kiusatus on kõige suurem õpetaja, sest patt antakse andeks. Oma viimased tööpäevad olen jällegi kõik õhtuses vahetuses, tundub, et peakokk tahab minust veel heas mõttes viimast võtta, ta on minu vastu taas kena ja pinged kogukonnas on vaibunud. Isegi kahte kiivi poissi (newzealandlased), kes öösel purjus peaga eksikombel bossi ukse taga karjumas käisid ja sealt kohe malakaga voodi aeti, otsustati mitte vallandada. Mann, sina nägid neid tollel õhtul skype'st. Siin pole nede poistega eriti hästi läinud, sest kuidagi on juba kolm paari poisse mingi jama läbi minema saadetud. 


   Tahaksin veel teha ühe Bonney Downs fotosissekande, mis selgitab natuke minu väikseid vaatlusi ümbritsevas looduses. Kuid seda ehk järgmisel võimalusel.