Taas Paradiisis!

   
   Istusin nädalakese jällegi garaažis, viskasin kulli ja kirja. Kas Lord Howe või Magnetic Island. Sest teel Seymourist koju, sain vastuse oma tööotsimiskuulutusele, et Lord Howele vajatakse justnimelt majapidajat-ettekandjat, nii nagu olin end pakkunud. Nüüd oli järsku kaks saare pakkumist. Kui tuleb kull siis Magnetic Island, sest kulliks oli Queen ja Magnetic on Queenslandis ja kui tuleb kiri siis Lord Howe, sest seal saab rohkem palka;D Tuli kiri, esimest korda, teist korda ja kolmandat korda. Ma otsustasin, et lähen ikkagi Queenslandi, sest kui midagi nässu läheb, on seal puuviljakorjamistöid ringkonnas hulgaliselt saada ja Lord Howele lennupileti kinniplekkimine edasi tagasi tähendaks 1000 dollarist kaotust. 
   Helistasin Magneticu külalistemaja omanikule, kuid ma polnud just eriti hea jutusoone peal ja ta ei helistanud meile hiljem tagasi nagu oli lubanud. Ta oli ka ise kuidagi kahkvel, pabistas palganumbri pärast ja kes teab, mis tal seal oli. Igatahes hoidsin Lord Howega kirjavahetust soojas ja siis võtsin ette riski kalli lennupiletiga.

   Raiskasin kogu oma nädala palga uute tööriiete ja jalanõude peale ära, nii, et isegi söögiraha eelseisvaks nädalaks ei taibanud jätta. Ma tegin ka paar ülepingutust muidugi aga need olid ju poole hinnaga:) 
   Kurb uudis oli see, et pagas ei tohtinud ületada 14 kilo, mis tähendas seda, et pidin poole oma nodist garaaži jätma. Kõige kurvem oli see, et ma ei saanud ka odavat toitu kaasa osta ja saare hinnad pidid kahekordsed olema. 
   Panin kõik oma kõige raskemad riided selga ja läksin muretult oma kerge kotikesega taas reisule.

   Juba bussis, mis meid- reisijaid- kuhugi nurga taha pargitud väikelennukisse sõidutas, täheldasin halli habeme, pruuni kampsuni ja kaabuga Edgar Valtereid ja kenade naeratustega Aino Pervikuid. 
   Meile teadustati, et kogu pagas ei mahu kaasa, ja me pidime oma esmavajalikud esemed endaga kabiini võtma ja ülejäänud kotid, pakid tulevad järgmisel päeval. Mul oli hea meel, et Kristien mind oli käskinud hoolega kilosid jälgida, sest minu kott otsustati kaasa võtta.

   Ja juba lennukisse sisenedes hakkasid naised minu kohta uurima, et kes ma olen, kust ma olen ja kuhu teel. Minu kõrval istus noormees, kes mulle kohe oma aknaaluse isetekoha pakkus, et ma ikka näeksin, kui saar paistma hakkab. 
   Hakkasin kohe oma raamatut lugema, kuid peagi sai mulle selgeks, et mu naabril oli tung minuga juttu puhuda ja siitpeale algas minu tutvus saareeluga. Tuli ka välja, et minu kõrval istub elukutseline piloot, kes on saarelt pärit, kuid elab ja töötab Hong-Kongis. Ta seletas mulle ka lendamisest ja lennukitoidu ülemaitsestamise põhjusest ja terve lennureis kujunes väga meeldivaks olemiseks. Pakuti veini ja võileibu, kooke ja mooke. Ma olin heas tujus ja mulle sai enam ja enam selgeks, et sellest tuleb üks eriline kogemus. 

   Saabumisel olin muidugi saare ilust hingetu ja ma ei saanud suunurki alla ka järgmiseks hommikuks. Therese, minu tööandja, võttis mu lennujaamas vastu. Ta tahtis mulle saarel kohe ekskursiooni teha, aga pilv, mille eel me õnnekombel maanduda jõudsime, mattis saare paduvihmaga. Therese osutus väga meeldivaks inimeseks ja pooled minu hirmud, et midagi nässu võib minna, hajusid hoobilt.

   Therese on nagu ema Theresa, ta muretses mulle kõik kõige parema esmaseks ja pikemaks äraolemiseks, ning tõi ka spinatit ja mune, mida tal omast käest võtta. Lisaks, kuna mu majake on otse avokaadopuu all, ulatas ta mulle sületäie avokaadosid. Ma olin väga tänulik, sest mul oli täpselt 16 dollarit ja 35 senti taskus, mille eest poest paki kaerahelbeid, võid ja hapukoort, soola sain osta.

   Tööle pidin hakkama alles järgmise päeva õhtul, mis tähendas seda, et sain rahulikult ümbrusega tutvuda ja sisse elada. Esimesel päeval jalutasin koralliriifil Nedi rannas ja olin väga üllatunud, kui palju erinevaid suuri ja väikseid, läbipaistvaid ja värvilisi kalu ja karpe ja koralle siin leidub. Suured kalad ujuvad su ümber ja norivad vaikides süüa. Kingfish ja Parrotfish on siin kuulsaimad. 
   Teisel päeval tegin mitmetunnise jalutuskäigu üle mägede. Siinne loodus on nii sarnane Lääne-Eesti loodusega. Kohtasin kassiristikut, raunjalgu, habesamblikku ja paljusid teisi taimi, mille nime ma ei tea, aga mis nii tuttavad tundusid. Sama kivim, samad taimed, isegi õhk oli sama lõhnaga. Sarnased madalad taimed üleval mägedes nagu kadakad või muud põõsad. Tuttava linnu laul kostus kõrvu ja pea märkasin, et musträstas on põõsa all ja toksib avokaadot. Papakoisid, keda mujal Austraalias igal pool kohtab, siin polegi. On just sellised linnud nagu meil Eestis. Muttonbird meenutab ka mingit rannalindu ja palju on vuti-suguseid ja tihase sarnaseid. Kujutan ette, et Muhumaa oli kunagi just sellise türkiisja laguuniga korallisaar nagu Lord Howe praegu. Lisaks metstaimedele on siin ka kõik meie potitaimed. Palmiistandused toodavad justnimelt seemneid Euroopa hotellide dekoreerimiseks. Põõsa all on need suurelehelised vahedega läikivad ja kuldvunts on teeäärtes nagu umbrohi.

   Appi, homme hommikul pean kahele külalisele hommikusööki tegema. Ma peaks hoopis magama, aga siin heietan taimedest nagu Uku Masing. 

   Ma võtsin endale ülesandeks hommikusööki teha, sest mis see siis ikka ära pole muna praadida ja perenaine lahkesti pakkus ka seda otsa, sest ega mul siiani palju tööd pole olnud. See tähendab praegu muidugi seda, et ma enne teenima ei hakka, kuni hooaeg käima ei lähe.
   Aga nad ei võta mult senikaua renti ka. Söögiga on kah nii, et nälga pole ma küll kannatanud, kuidagi satuvad mu ukse taha porgandid ja läätsed, kõrvits ja tangud, munad ja ürdid jne. Kui õhtul restos ettekandja olen, siis saan ka koka a la carte roogi. Kuid restorani päevad on ainult K, N, L, P. Viiel päeval olen hommikusöögi juures tööl ja saan ka palukese. Aga mis eriti lahe, hommikul algab tööpäev koos tee- ja kohvijoomisega, mille ümber siis kõiki saare asju arutatakse ja alles siis minnakse rahulikult toimetusi tegema. 

   Üleeile käisime Piimamehe juures, kus käe lehmalüpsiga valgeks sain ja kust siis eilsega kokku juba kuus liitrit piima ära tarisin. Keetsin sellest juba indiapärast kodujuustu ja kostitasin täna omakorda Piimameest. Ta ise pakkus mulle piima, kui kuulis, et ma hetkel osta ei saa ja ütles, et too milline nõu tahes, ja ta täidab selle. Ma olin jällegi nii sillas. Milline piim! Ma olen mustast piimaga teest täiesti sõltuvuses. Ei saa õhtuti und ka enam.        

   Perenaine on väga aktiivselt mulle igasuguseid asju tutvustanud. Näituseks oma aeda, kui kuulis, et ma olen varem aeda pidanud ja pakkus ka võimalust mul oma peenar teha. Siis küsib ta oma tuttavatelt kalameestelt, kas nad võtaksid mind kaasa kalale, kui ma kalastamisest juttu tegin. Ta on mulle pakkunud ja vabaks kasutamiseks andnud kõike, mida vajan ja rohkemgi! Perenaine on tegelikult tegeliku perenaise tütar. Vanem perenaine Una on samuti väga meeldiv. Ta teeb külalistele ise küpsiseid, ta on suurepärane kokk ja ka kogu selle koha vaim. 

   Külalistemaja-restoran Beachcomber Lodge ise on keskmisest peenem ja kallim hotell. Natuke meenutab neid Pärnu härrastemajasid.
   Iga päev on toateenindus ja kõik klanitakse alati viimse kübemeni puhtaks. Minuga koos töötab üks geist noormees, kes on kuulu järgi eriline pedant. Tema isiklik tuba on iga päev peenelt poleeritud ja voodi volditud. Minu tuppa ei saja keegi sisse, nagu Seymouris ikka juhtus, kõik koputavad viisakalt. Üleüldse on siin parim koht ka ise viisakaks muutumisel. Praktiseerin innuga kombekat kõnelust ehk püüan oma sisemist metslast ohjata;D Siin pole kuskile põgeneda ka, kui margi täis teen. Ühesõnaga, olen lõpuks sellises kohas, mis mulle palju õpetab ja annab. Pingevaba õhkkond on selle koha kvaliteet.

   Jep, kui Bonneys näris kogu väsinud kollektiivi mingi esilolev piinav võltslus, hoides kinni inimeste pärisolemise ja ühisolemise avaldumise ilu, siis siin on need asjad klaarid: kõik mis on, on aus ja tõeline.

  Ah-jaa, kas teie teadsite, et lennukitoit topitakse igasuguseid maitsetugevdajaid täis, sest kõrguses muutub inimesel maitmismeel nõrgemaks. Seetõttu siis ka hilisemad kõhuprobleemid.