Väike seiklus Seymouris.

   Tere taas Wyongist.

   Käisin vahepeal 1000 km kaugusel ühes väikses linnas Melbourne'i lähedal hobusetallis tööl. Olin juba kuu aega oma garaažis istunud ja NSW pinda läbi neti töökuulutuste portaalide kobestanud, ja seda sinnamaale üsna tulutult, kuni mulle meenus mu tuttava eesti tüdruku antud kontakt tema tööandjalt Victoria osariigis. Mõtlesin, et kui siin ei näkka, siis tuleb uude kohta minna. Saingi manageriga kohe jutud sinnamaale ja koti pakitud ning sõitsin järgmisel päeval kohale. Nad võtsivad vahel ka ilma kogemuseta inimesi tööle, ju see neile siis sobis.

   Esiteks, kui sulastele mõeldud maja uksest sisse astusin, pidin oma šokiseisundit varjama, maja oli räämas, räpane ja valitses täielik korralagedus. Teiseks oli mulle ettenähtud voodi lounge'i sisse seatud, kus kõik einestavad ja muidu vaba aega veedavad. Läksin esimesel ööl suht heitunult oma külma voodisse ja külmetasin terve öö. Temperatuur langes õhtuti veel nullilähedale ja teinekord esines ka härmatist, kui Sydneys aga juba meie mõistes suvine kliima käes oli. 
   Õnneks ei pidanud ma kohe järgmisel hommikul tööle minema ja sain natuke reisiväsimust välja magada. 
   Hoomikul, kui teised töölt oma puhkepausile tulid, sest siin algab tööpäev 5.00, olin mina suure hooga kööki koristama hakanud ja tasahilju tegin nüüd vihjeid, et kui ma siin korra majja loon, siis peate seda ka hoidma. Mul oli suht ebameeldiv olla selles rollis, kes tuleb ja hakkab nende elukommete peale näpuga näitama, kuid ma pidin selle sammu ette võtma, et end kuidagi koduselt tunda. 
   Ma olin teistest tüdrukutest keskelt läbi 10 aastat vanem ja ma sain aru, et keegi mulle vastu vaidlema ei hakka, kui ma mõistlikult asjale lähenen. 
   Samal õhtul tegi indust jockey (see, kes hobuseid võidu ajab) tervele perele süüa ja makarone ja sousti lendas hoogsalt üle köögi igas suunas. Kõik jätsid oma taldrikud lauale ja pakendid vedelema. Ma hoidsin vägisi ärritust tagasi ja hakkasin juba lootust kaotama, et siin üldse kuidagi teisiti võib. No mis sa teed ära, kui elad koos lastega, kelle järel  aina kummarda ja nopi, ei saa ju end lihtsalt siniseks vihastada kogu aeg. Loobusin terveks päevaks sellest mõttest, et korda peab hoidma ja alles oli ka piisavalt korda, et ma end veel normaalselt tunda võisin. Mõtlesin, et see on mulle tõsine väljakutse välisele üldsegi mitte tähelepanu pöörata.

   Töö oli raske ja minu ülesandeks sai vaid sõnnikuloopimine ja sööda etteandmine. Samal päeval minuga tuli sinna ka teine uus tüdruk ja tekkis selline oluord, et tööd polnud enam piisavalt, et täita vajalikud töötunnid. Ma ei saanud ükski päev oma täiskoormust kirja. Olin väga üllatunud, kui komandal päeval veel üks uus tüdruk saabus. 
   
   Majas arenesid asjad vaikselt ümber tuliste teemade: respekt korra ja magavate inimeste ees. Keegi ei hoidnud end tagasi, kui ma magasin ja ometigi teadsid kõik, kui raske on ilma päevase uneta õhtune vahetus vastu võtta. Iga päev aeti mind suure naeru ja kilkamisega vahetult pärast seda üles, kui olin uinunud. Ma käratasin siis pahuralt neile peale ja üks norra tüdruk, kelle järgi või veeuputus võiks tulla, soovitas mulle lahkesti kõrvatroppe.
   Ma tundsin end nagu viimane tropp aga nende plikadega maid jagada ma ei viitsinud. 

   Mul oli kuuendal päeval viimane tööpäev enne ettenähtud poolt ja ühte tervet vaba päeva. Selleks ajaks olin juba sõnnikuharki jõuetusest käest pillamas ja esimest korda oli mul hea meel, et varem töölt minama sain, kuigi imestasin, et omanikke absoluutselt ei koti, et sa oled end kell 4.30 üles ajanud ja tööle ilmunud ja pärast kolme tundi saadetakse sind nokkoffi. 
   
   Vabal päeval läksin karjamaade vahele jalutama ja jõudsin välja väikese ojakeseni, kus mõnusalt üksisnduses oma päeva veetsin. Nägin palju loomi ja linde ja ühtesid tõuke, kes veidralt kobaras edasi liikusid. Järgmisel hommikul oli mul selline tunne, et ma ei võta enam kunagi seda harki pihku ja helistasin Kristienile, et kas ta ei tahaks minuga koos mingit uut tööd kuskile otsida ja talle oligi parasjagu tulnud pakkumine Queenslandi Magnetic Isalndile, kus ühte külalistemajja vajati paarikest, kes siis kogu kupatuse eest hoolt kannaks. Mina oleksin teinud majapidamistöid ja tema vastanud telefonidele ja teinud arvuti tööd ja kokanud. Palju vaba aega pidi olema palmide all pikutada. Tõeline working holiday ots. 

   Ma läksin vaba päeva hommikul oma oodatavat kirja managerilt küsima ja omanik tuli minu juurde. Ta teatas mulle, et ta ei vaja minu teeneid enam, kuna mul puudub hobustega kogemus ja mu inglise keel pole eriti hea;D ja et ma võiksin mil iganes lahkuda. Ta pakkus mulle ka oma naabrite tallis tööd, kuid mind ei huvitanud enam see piirkond. Mind ootas Queensland!

   Omanikule oli väga raske meelepärane olla. Nad ei lubanud mind hobuste ligi, sest paljud, kes tulid sinna eelneva hobuse kogemuseta, olid end lasknud nö vigastada, et kompensatsiooni vaba raha saada. See kõik oli väga jäik, kuidas nad minusse suhtusid. Olid eelarvamustega ja nägid vigu, mida ma polnud teinud. Mulle meenus üks kehv kogemus eestist, kus ma vahetuse vanemale mingit endist töötajat meenutasin, kes oli olnud väga võlts inimene ja kes mind temast lahus ei saanud vaadata. 
   Indudest jockeid olid aga väga minu poolt. Nad nägid, et ma teen tõsiselt tööd ja ei mõistnud omanike muret, sest kuidas sa ikka kogemust saad, kui sind hobeste ligigi ei lasta. Ma ise arvasin, et nad võtsid rohkem tüdrukuid tööle, kui neil vaja oli, et siis valida, kes nagu sobivam on. Kui mul poleks uut pakkumist ees olnud, oleksin ma kindalsti omanikuga vaidlusesse asunud, sest lepingus oli prooviajaks märgitud kaks kuud ja ühe nädalaga pole võimalik oma ülemust 100 protsendiliselt rahuldada. 

   Ma sain hobustega väga hästi hakkama, inimestega on raske hakkama saada.

   Ühel päeval küürisin ma ka vannitoa puhtaks, kus sain oma koristaja ametit taas praktiseerda, tundisn sellest tööst isegi puudust, see andis mulle lausa meelerahu. Vannituba polnud vist kunagi koristatud, oraanžikad-pruunikad seinad, tuli välja, olid originaalis siiski valged. Kõik, mis ma korda tegin tehti aga järgmisel hetkel lagaseks ja keegi ei hoolinud. Või siiski, üks indupoiss sai minult inspiratsiooni ja koristas oma toa kuhjad kokku isegi kahel korral. Ja see teine uus tüdruk hakkas omal vaba tahtel nõusid pesema, kuid teised tüdrukud ei liigutanud eales lillegi, kõik, mis käest kukkus, sinna jäi.
   
   Loodus oli seal ka igava võitu ja kõik neli aastaaega võisid ühe päeva jooksul suvalises järjekorras ilmuda. Ma tundsin esimesest hetkest, et sinna kauaks ei jää, kuid, et nõnna ruttu sealt tulema sain, oli küll üllatav. 
   Kui seda ühte indupoissi seal poleks olnud, oleks mu sealviibimine väga inetuks kujunenud, ta seletas mulle palju hobuste ja ka oma kultuuri kohta, kuid kõige enam, oli ta lihtsalt üks väga heasüdamlik ja toetav inimene. 

   Sõitsin taas 1000 km, läbi Canberra siia Wyongi ja nüüd olen paar päeva kõigest sellest välja maganud. Kaotasin seal kõik raske õgimistööga juurdevõetud kilod, mis nüüd taas ruttu üles korjata tuleb, sest varsti on räme palavus ja kui midagi välja higistada ka pole, siis mis minust saab!!! 

   Ahjaa, hobusetallis varitsesid seemneid kakaduud ja papakoid ja üldse oli maja ümber väga palju kirevaid linde, keegi blue wren, galah ja mingid tuvi sugulased.