Mu isa korraldas meie Sireli tn aias iga-aastast kunstifestivali, kus peamiselt tema tudengid ja lapsed oma installatsioone üles sättisid. Festivali kontseptsioon seisenes selles, et iga aasta pidi sama töö üles panema, millega festivalile olid tulnud. Mina polnud veel oma tööd kunagi esitlenud ja keegi soovitas mulle pilkavalt, et ma peaks ehitama ühe värava ja selle ees ingli kostüümis seisma.
Ma olen tõesti viimasel aja tahtnud palju inglit mängida, kuid samal ajal on mingi õel osa minust end hakanud teistest paremaks pidama. Nüüd pidin oma okkalise nimbuse alla neelama, nagu üks mu vana tuttav siinjuures väljenduks, ja maa peale tulema, ma olen kõigest inimene ja inimesed on ekslikud.
Igaljuhul olen oma telje jälle üles leidnud ja ilmad on ilusad.
Eelmine nädal oli valgetes kostüümides värvilisi kuule veeretavate meeste nädal, ehk siis üle Austraalialine Bowling Tournament. See on üsna erinev sellest bowlingust, millega mina varem kokku olen puutunud. Siin nimetatakse meie bowlingut Ten Pin'iks ja Bowlingut mängitakse madalal murul, reeglid sarnanevad aga hoopis jääkeegliga.
Minu sõber Bonk on selles mängus kõva tegija ja ma käisin terve nädal peale tööd seal kaasa elamas. Kohal olid ka Austraalia parimad, need kes Austraaliat maailmas esindavad. Nemad loomulikult noppisid kõik medalid.
Kogu üritust kroonis suur ühtusöök ja trofeede jagamine. Bonk sai ära märgitud kui kauaaegne parim mängija. Muidu mängitakse kolmeses meeskonnas, kus kaks on peamised veeretajad ja üks on kapten, kes siis lõppseisu ajal mängu sekkub. Kokku on ühes mängus kuus osalist ja igal ühel on kolm kuuli, millega siis väikesele valgele kuulile kõige lähemale tuleb saada, kuid kuulid ei veere otse, nende trajektoor on kaarjas, mis teeb asja omamoodi keeruliseks kuid ka veetlevaks. Kaptenid kihutavad küll lõpuks kuulid sirgjoones valge palli poole, siis on kiirus see, mis neid kaari joonistamast takistab. Väga britilik mäng.
Peale õhtusööki toimus ka väike kaklus, sest pingelise nädala lõpuks tuli natuke paksuks läinud verd välja lasta. Kõik mängurid tarbivad keegeldades päris tublides kogustes õltsi ja üks rohkem alkoholihaige ei suutnud päeva lõpuks enam kombekuse piire pidada.
Mul oli kokkuvõttes väga tore õhtu. Käisin lõpuks- peale kahte kuud saarel- kohalike noorte ainust pleissi kaemas, kus üks vana hipi Blaz, oma raadio-stuudiot peab. Igal neljapäeval on Radio Shack kella poole kümnest ühe, kaheni lahti, kuigi ametlikult peaks vist vaid kaheteistkümneni olema. Ruumi ühes nurgas, muu tehnika, trummide ja plaadiriiulite vahele mahutatud külmikus, hoiavad kõik peolised oma kaasatoodud alkofoli ja suitsu võib sees ka teha.
Ma polnud ammu musitseerinud ja lendasin nö otsejoones või siis väikese kaarega trummidele peale ja ei lõpetanud enne, kui pidu lukku pandi. Mu sõrmed on siiani sinised ja pisut paistes:D
Punker on tihedalt täis joonistatud ja helendab neoonpiltidest. Hiljem, teel koju, leidsin teeäärest helendavaid seeni, mis on Lord Howe üheks tuntud harulduseks.
Üks luuletus, mille siin ühel vihmasel pärastlõunal meisterdasin:
Mu ribid on akna taga
vihmas kokku sulanud
ribajate palmi lehtedega.
Vaatan läbi ribikaardinate
korrastatud triipude,
mis on juba palmidega põimunud.
Ma hingan aeglaselt
ja mu rinnakorvis koriseb soe vihmavesi.
Üks noor naine möödub aknast
ja lausub:
"No! You have to be kidding me!"
Ma ärkan ja olen hetkeks segaduses-
kus ma olen? Ikka veel külas?
No comments:
Post a Comment