Tere Anna.

2. nov. hakkasin õhtul pimedas Ljuuda juurde sõitma vett tooma. Päeval oli toodud killustikku. Mega-auto jäi Kuke juures mudasse kinni ja kild koorem pandi maha valesse kohta, mitte sinna, kuhu päris mudaauk oli tekkinud, suve vihmade ja edasi-tagasi traavinud liivaautode, töömeesteautode, kopatraktori ja puutõstuktraktori tõttu. Tauno ajas killu teele laiali aga üsna suvakalt. Mõtlesin, et küll ma laupäeval seda asja silun ja parandan, aga praegu võtan ratta käekõrva, Kuke juures istun peale, aga nii kui ma peale istusin, tegi ratas mudaviguri ja kadus alt kui keravälk. Küljealune porilomp tundus päris külm ja püstiajamiseks pidin end veidi rullima, vasak jalg ei tahtnud toetada, sest koss jäi täpselt pedaali alla. K****i p***e! Ma ei tea, kuidas püsti sain. Tundsin, et labajalg polnud enam endine. Õnneks jäid käsi ja õlg terveks. Vasak külg ihuni märg ja paksu lobriga kaetud, istusin ikkagi sadulasse ja väntasin Ljuuda korterisse, kus parasjagu käis insuldi tagajärjel parema poole halvatusega Sulevi hooldamine. Seisin nede esikus nagu mudatümikas. Peale väikest vähkremist riiete ja tossudega (Ljuuda viskas kõik mu riided pesumasinasse), saime kööki maha istuda (viin, kartul, kapsas, tee, kilu) ja elektromagnet aparaadiga mu jalakest ravida. 
   
   Pühapäeval viis Sven mu linna, esmaspäeval pandi kips ja anti kargud. Praegu kargutan. Umbes 11. või 12 võin kipsi ära võtta. Pöia liigeses on mõningane mõra. 

     OSS 
          OLI 
                SIIN
                     Je
                       Je!  :)

   Esmaspäeva hommikuti tasub traumapunktis käia koos diktofoniga. Need on imeliselt hingekosutavad lood, mida kuuled registratuuri järjekorras. 

   4. nov. oli Andrese sünnipäev ja meid kutsuti sinna, aga samal ajal kavatses Ester- H. korraldada Endlas koosistumise*, mis oli eriliselt mõeldud just vanaemale. Vanaema oli ka siis siin ja Mann tuli Tartust ja Liis oli koos Seebuga ja Silver ja Oskar ja lõpuks tuli keegi Estri ja Silveri ( e. Silvesteri) tuttav Eero. Siis me jõime valget veini ja punast ka. Mõlemad olid head. Sõime salatit ja kartulit, sipelgapesa, kommi, Liisi küpsiseid. Teed jõime ka kogu aeg see sai otsa ja jälle tehti. Lõpuks läksid vanaema ja Estri meeled härdaks ja nad nutsid veidi. Asi oli nii, et Ester tegi vanaemale kaela massaaži ja tunded tegid oma töö. Aga veel lõpuks jõudis ka Renee Võidust tagasi koos veiniga, mis oli tõesti hea.

   Siin, meie Endlas on ikka toredaid koosviibimisi olnud, on igasugu inimesi käinud ja nüüd siis on ka väike Seebukene juures. 
   (vahepeal helistas Valentina ja teatas, et on Nisuka tee peal mutta kinni jäänud ja tahtis Tauno numbrit, eks näe, mis saab. Pimedas ja mudas ukerdada, seda saab ikka viimasel ajal)

   23:31  06.11 2012 Endla korter on nüüd suur ja tühi. Renee pole veel Pedast tulnud. Maandab kusagil stresse. Oskar pole veel magama läinud. Vaatasime koos rõvedat pede-filmi, mille tegid Borati autorid. Reklaamide ajal näitab Oskar mulle, kuidas tuleb karkudega kaugust hüpata. 
   Nüüd tuli Renee ja on paras poiss. Oskar pakub talle ananassi, aga Renee ei taha ananassi.

   Oskar nägi sind täna unes, ütles, et Anna oli väga ilus (loodame, et see ei tähenda halba). Mina nägin sind eile unes, mingi külmutatud liha sulatamine käis. Sa üritasid suuri külmutatud veise liha känakaid sulatada sulalumega. Ei tea jah...

   7. nov. Kord ja kaos, vorst on maos. Paos ja laos.
Obama võit.
   Neska helistas ja ütles, et üks hipide vanasõna kõlab nii: kas elu mängida või mängides elada? Kõlab Alliksaarelikult.

   See sügis on olnud actionirikas. Silvester saagisid ja lõhkusid ja ladusid. Vahepeal ilmutas end Mann. 
   Töömees siiberdas ringi. Kopp tasandas maad. Vihma sadas kord rokem, siis vähem, kord lumega pooleks, siis puhta lumena. Rotte, hiiri, mügrisid jt närilisi oli palju. Mürki söödi ohtralt.

   Kõmsi poes näen tihti Eppu ja Kristat, mõlemad kiidavad sind ja su kirjutamist. Küsivad, et millal saab järjejutu järge lugeda. 
   Hea oli lugeda sinu viimast blogi, kus sa saare loodust kirjeldasid. Ma lugesin seda Annikile ette. Anniki läks magistratuuri ja tal on paras tamp peal. Täna öösel oli ta meil külas (9.11.), sai lobiseda ja kooki süüa. Hommikul panid kõik minema, mina jäin karkusid klõbistama ja telefonikõnesid vastu võtma. Neskaga võib rääkida, millest tahes, ikka kisub vaimulikuks. Neska ütles, et sa oled nunn visionär, et nüüd äkitselt sai see asi tal selgeks. Sa näed pikki ja müstilisi unenägusid, mis viivad meid kaugete aegade taha või ette.

   Varsti läheb Piibel Paradiisisaare poole teele. Mu kirjake seal vahel. Selle õhukese paberi ostsime Manniga koos Emma kaltsukast, enne kui ta Kreekasse läks. Iga kord kui Mann Endlasse tuleb, on tal uus nägu. Üks päev oli ta väike laps- umbes 2-4 a., eile oli about 80ne. Kord on ta lummavalt peenike, kord hirmuäratavalt kondine. (Vene ajal oli üks tomatisort "Continental Red", rahvapäraselt "Kondine Reet").

   Mu laual on lahti raamat "Ma olen raamat" autorid Viivi Luik ja Hedi Rosma. 
Viivi Luik: ""Jääl liugle, surelik, kuid ära seisma jää..." See rida seisab Jean Paul Sartre'i "Sõnades" kuid pole Sartre'i kirjutatud. Võib olla ei oleks selles reas mingit saladust ega maagiat, kui Sartre polek seda oma käega üles kirjutanud. Kui ta poleks selle rea juures mõtelnud midagi, mida meie ei tea. Sellest peale, kui ma seda rida lugesin, olen tajunud elu kui liuglemist üle mustendavate jääväljade, üle noore õhukese jää, mis paindub, kuid ei murdu. Jää ei murdu seni, kuni sa ei löö kartma, kuni sa muretult liugled, kuni sa seisma ei jää. Kohe kui jääd seisma, kukud argipäeva KURISTIKKU." 

   Törts kirjandust vahelduseks. Sel aastal lugesin igasugi häid kirjanikke ( Dovlatov, Dostojevski, Vonnegut, Dürrenmat jne) nende hulgas ka Sartre "Sõnad" ja peale seda Luike. Mind üllatas, et ka Luik need värsiread välja tõstis. Seal unes, kus sa külmutatud liha sulatasid, seal oli ka palju jääd ja sa kühveldasid poolsulanud jääputru paljaste kätega ja kandsid seda lihakamakate peale. Mõne ürgveise omad vist.

   Lõpetuseks üks Kauri nali. Meeli küsib Kaurilt: " Kuidas kuninganna välja näeb?" Kaur: "Ta vaatab aknast välja." Teine nali ka. Raul Kaurile: " Ära roni seal, sa võid kukkuda!" Kaur: "Ei või, ema ei luba". 

   Oli tore sulle kirjutada. Me kõik räägime sust alatasa ja mõtleme su peale ja saadame sulle peeneid ja kalleid mõttelõngu.
   

Tšau.
Marina

* Ester ja Silver lendasid ühe otsa piletiga 15. nov. Columbiasse.