Saturday, 2 February 2013

Tohu wa-bohu


   Kas teie teadsite, et tohuvapohu polegi eestikeelne vaid heebreakeelne väljend, mis tähendab vormitust ja tühjust. Mulle tuli see täieliku üllatusena, kui ma oma sabbati kooli töövihikut täitsin ja järsku inglisekeelsest tekstis loen, et tohu vabohu oli seal, kuhu Jumal hakkas maailma looma. Vaat' kus! Tohuvapohu on ülemaailmselt tunnustatud! 

   Ma pole ammu kirjutanud. Palju on juhtunud. Christmas Carols ehk Jõulukontsert, Aastavahetus, Granti- mu kaastöölise lahkumine, Bonky tütred saabusid, paadireis Balls Püramiidi juurde ja tagasi tulles ringi tegemine ümber saare, osalemine "kalkuni jooksus", mis on iga teatud neljapäevane bowlingu võistlus, kus võitja viib koju kalkuni või siis kana, kuid mida ma loomulikult võita ei saanud, sest see oli mu teine kord üldse palle veeretada ja veel mõni pidune radio shack ja juukselõikus küla kõige kurikuulsama Bosniast pärit juuksuri juures, samuti ka tutvus uue koka Hilary'ga ning ka tema ärasaatmine ja praeguse koka Deani tervitamine, palju suhtlemist sama aasta lastega kui minagi ja Piibli uurimine, kõike seda aga kroonimas puhkuste aja kiire tempo, kui külalistemaja on täis ja palju on hommikusööjaid ja nüüd ka palju õhtustajaid, sest uus kokk Dean on hea vana, kes on tagasi peretütre Cortney'ga, et enne Euroopa reisi väheke raha säästa ja pere seltsis aega veeta.  

   Paar nädalat polnud siin tervel saarel netti, mis tähendas seda, et blogikirjutamine nihkus, kuigi tahtsin Marina kirja üles riputada varsti pärast seda, kui selle sain. Ma ei tea, mis sa sellest arvad, aga mulle tundus see nii loogiline jätk minu blogile. Andeks, emps!
   Piibel oli poolteist kuud teel ja jõuluüllatusena tuli sealt vahelt ka siis see kiri välja, mida oli lõbus lugeda:D Ema kirjutab mõnusalt mahlakalt ja vahel esineb ka Kanade vanamoelist keelepruuki, kuid miski värk sarnanes, kas siis nägemisviisis või terviku loomises minu enda kirjutistega.       
   Mu noorem õde, Ester, tuuseldab nüüd ringi Ladina-Ameerikas ja Mann oli ka mõnda aega Austrias Mirjamil külas, kust nüüd aga juba tagasi. Tundub, et senikaua, kui mul netti polnud, ei juhtunud just palju ka virtuaalmaailmas- pühad ja vaikus- või siis olidki kõik kuhugi teel. 
   Ja kui ma neti taas poole jaanuari paiku sain, siis imestasin, et osad inimesed saatsid veel jõulukaarte ja tehti jõuluvana nalju, justkui olekski kogu maailm koos minuga olnud netiajaaugus; mul oli ka vaid ainult 5 uut sõnumit postkastis- paari nädala peale! 

   Aastavahetusel olin tööl. Meil oli välja kuulutatud pidulikum Aastavahetuse Buffet (nagu ka jõuluõhtul Jõulubuffet), maksusmusega 65 dollarit nägu, kuhu siis võis end, kes iganes kirja panna. Pakuti kalkunit, sinki, kõiksugi kartuleid, salateid ja tervituseks mereande. Mõlemal õhtul polnud maja küll täis aga siiski oli tööd palju ja ise sain alles aastavahetuse traditsioonilise lõkke äärde vahetult enne uue aasta tulekut. Mingit ilutulestikku ei eksisteerinud, keskööl süüdati suur lõke, mille ümber Vana Asustuse (Old Settlement)  lähedale rannale, oli kogunenud oma pooltuhat saarlast, turisti. 
   Pärast suurt ristmusitamist ja kõigile Happy New Year soovimist, löntsib massist kuskil pool, mööda pikka sirget Lagooni teed väljaveninud rongkäiguna klubisse, kus enamus nooremast rahvast üritab tantsupõrandal plärisevatest kõlaritest väljakohiseva disko saatel midagi tantsimise sarnast läbi viia, sest muusika meenutas tõesti pigem mingit raginat ja lärmi. Enamasti kõik pidulised (peamiselt 16 aastased ja nende unised emad, isad, kes on majast välja aetud, et lastel oleks ka õigus jalga klubisse tõsta; vaesed vanemad istuvad kainelt oma korralikes nukukleidikestes kusagil tantsuplatsi ääres toolil ja passivad närviliselt, millal kell kukub, et siis oma purjus lapsed koju viia) on mingis seletamatus ekshalteeritud (jah üsna teismelises) meeleolus.

   "Paremik" suundub pärast kella kahte öösel edasi Ned's beachile, mis on peamine öine peopaik noortele, sest jääb elumajade kuuldeulatusest välja. Asjalikumad poisid on juba ranna varjualuse elektrikilbi kallal ja ühendavad muusikaseadmeid vooluvõrku. Bonk on oma tütarde juurde koju läinud, mina liitun aga noortega ja tantsin varavalgeni. 
   Enne päikesetõusu seame sammud paari hea sõbraga (tõeline paremik) poolde Malabari mäkke, et ühe suurema palja kaljunuki otsast päikest tervitada. Nedsile päikesetõus ei paista: päris kõrge mägi on ees ja kui juba nii kõrgele ronida, et üle selle vaadata, siis paistab ka meeletu veteväli, millel tõusva päikese värvid ja varjud plekiselt vonklevad- just säärasest vaatest on F. Gehry saanud Guggenheimile inspiratsiooni! 
   Enne veel, kui pean hommikusööki tegema minema- sest tuli välja, et mulle lubatud vabal hommikul on ikkagi hommikusööjad ja ma pidin ainukese töötajana (sest Grant oli meile jõulude ajal oma järjekordse triki visanud ja joomise tõttu tööle mitte ilmunud, mille tagajärjena ta pärast kuut teenistusaastat lahti lasti) neid teenindama- teen mõned kiiremad tantsusammud all Ned's'il. 
   Ma olin juba õhtul osadele külalistele lubanud, et tulen hommikul otse karjamaalt, ei vaheta isegi riideid ja teenindan neid ka hommikusöögi lauas. Nii see oligi. Muidugimõista pidin öö jooksul hoiduma alkoholist, tegin omale vaid ühe kange kohvi Bailysega, enne, kui pikale teekonnale asusin. 
  Oli küll väheke pikaldane see mõtlemine aga palju ei erinenud hommikusest unisusest, mõned noad ja kahvlik kukkusid käest, aga ma olen neid ka muul ajal meister pillama. Una kutsub mind seetõttu vahel hellitavalt Dropsy'ks (Pillaja?). 
   Ah jaa, miks ma selle kõik ette võtsin! Ma küsisin mingil eelneval päeval, et mida siin siis vana aasta õhtul tehakse ja üks Sry Lanka noormees, kes siin klubi baaris töötab, seletas mulle, et tavaliselt kogunetakse paar tundi enne uut aastat kellegi sepa juurde koju (kust ka mina siiski läbi jõudsin jalutada), siis minnakse koos Bon Fire (lõkke) juurde, siis on tantsud klubis, siis noored Ned's'ile ja paremik läheb karjamaale päikesetõusu vaatama. Nii ma siis võtsin selle omale pähe ja tahtsin just nii oma öö veeta, kuid sellest, mis edasi tuleb, ei olnud mul küll mingit aimu... 

   Pärast paaritunnist tööpäeva istusin väsimust trotsides ja päeva kaunidusest jõudu saades ratta selga ja sõitsin Old Settlement'i randa, kuhu unetud pidulised olla edasi suundunud ja keda kõva muusika tõttu ka eriti raske polnud mändide alt üles leida. 
   Siis läks mul pidu alles lahti! Lõpuks! ma ei pea tööle minema, nüüd võin rahus puhata- pidutseda! Üle mitme nädala, või isegi üle kuu, kui vaba päeva nägin. Lonksasin pudelist rummi ja hommikuses imelises päikesevalguses tundus maailm nii õnnestunud. 
   Poisid olid pool unes- pool ärkvel, simad pahupidi. Käis võitlus päikeseprillide pärast. Seal olid ka mu bossi pojad, kes on 17 ja 19 aastased ja kes on väga head tondid, üks neist on tõusev supermodell ja teine on lihtsalt muhe kuju. Supermodellis on midagi Deppilikku ja ta kasutab seda ka kavalalt ära, lõbustades muuseas seda jäänukseltskonda- neid viimaseid vappraid- totrate nö juhuslike poosidega, kord vedeledes alkoholist närbunud endise pornostaari kaisus, kord keskplaanis laia kaarega urineerides, ise üle õla kiigates, kas ikka vaatavad jne.   
    
   Hakkasin ühe teise poisiga, kes alati tantsijana pidudel ette astub, võistlema, kuid ma olin tema jaoks liiga agressiivne ja ma solvasin teda tahtmatult oma jõulisusega ja meie võistlus jäi katki. Hiljem tahtsin temaga ka tantsida aga vajusin vist liiga ära. Ma lihtsalt vaatasin, et ilge kolge neh, teeks vähe kukepoksi aga krt tuli välja: peris õrnuke teine.
   Aga seal oli ka üks pikkade blondide juustega üleküla kena poiss, selline ideaalanatoomiline nähtus, kes on ka mitte just ebaõnnestunud Bonky tütre poissõber, ja tema pakkus end siis võitluskunstideks välja, kuna ma vist kõvasti kuulutasin, et tahan maadelda. Me hakkasimegi kähmlema. Olin nüüd väheke mures, et see murrab mu pooleks ja hakkasin juba peaaegu kahetsema aga esimesest kontaktist saan aru, et kuigi poisil on rohkem jõudu, tunnen, et ta ei saa mind seljale panna ja minu tugevus seisneb selles, et mul on pikem vastupidavus või siis tahtejõud või energia koondamise võime või midagi..., ja mõne aja pärast oli ta selili. Siis tuli veel üks sell, kes tahtis proovida- kihlvedusi tehti juba minu kasuks- ja me jäime pärast energilist show'd auga viiki. Nüüd olin järsku mingil erilisel positsioonil ja lebasin puude vilus noormeeste keskel ja rääkisin neile muinasjuttude sügavusest ja nad kõik kuulasid mind. 
   Kuid see pole tähtis, tähtis on see, et toimus midagi, mida saab nimetada päris suhtlemiseks. Inimesed kipuvad ikka muidu mingit koorukit välja pakkuma, kes sinuga suhtlusesse asutatakse ja see on üks jube õnnetus. Ma tavaliselt hakkan sellistes vaakuvates olukordades, headel võimalustel muidugi, poisse peksma, sest tundub, et neid on vaja esmalt füüsiliselt avada ja siis alles hakkavad nad sinuga ka avatult rääkima. Uneskõndijad tuleb kõik üles peksta! No kuidagi peab ju tähelepanu püüdma:D Ma ikka otsin omale suhtluskaaslaseid ja miks mitte ka loomingulisi partnereid. 
   Koju läksin kahe paiku päeval ja kolme ajal kustusin voodisse, kuue paiku hakkasin oma sõbrale Bonkyle kaualubatud õhtusööki tegema ja kümne ajal olin taas voodis, et eesolevaks tööpäevaks end välja puhata. 

   Meile oli pühade eel uus kokk tulnud ja esimest korda oma tööliskarjääri jooksul tajusin, et olen oma kaastöölisega kannatamatu. Alguses arvasin, et nüüd olen Granti haiguse pärinud, kes alati pärast oma BIG NIGHT'i (suurt ööd ehk raskesse joobesse tõmbamist), minu peale kergesti ärritus ja puberteetikust plika kombel vinguma kukkus. Aga läks aega mööda ja ma tajusin, et kokk tegi ka vana perenaise kannatamatuks- see oli selgemõtteline frustratsioon! Noor kokk kahtles kõiges, mida ta tegi ja palus kõigilt, et tema eest mõeldakse ja ka otsuseid langetatakse. Ta küsis isegi, kui mitu tundi ta töötas, kui ta alustas 8, tegi pausi kell 1 ja lõpetas kell 9. Me pidime lisaks oma asjadele ka tema asjadele mõtlema ja seda on isegi lapse puhul tüütu taluda. 
   Kliendid pidid tema kahkluste tõttu kohati koguni 2 tundi oma sööki ootama. Mina olin siis see, kes pidi neile otsa vaatama ja neilt kannatlikkust nuruma, ise sealjuures aegajalt õue sügavalt sisse- ja väljahingama joostes. 

   Aga Hilary, too kahtlev kokk, uuris välja, millal toimuvad jooga tunnid ja tänu temale käin ma taas joogas. No vähemalt täna on mul veel võimalik klassis osaleda, sest superuus kokk Dean tahab teisipäeva õhtuti restorani avatud hoida, et mitte neljapäeval Humpty Micks'i odava pizzaõhtuga konkureerida. 
   See tähendab muidugi, et mul avaneb võimalus Bonkyga neljapäevastest bowlingu õhtutest osa võtta. Aga jooga oli küll eriti kasulik, kahju, kui enam võimalust ei tule. Hea saun ja jooga on täitsa sarnase toimega.

   Üks päev puhusin oma roosa õhkmadratsi täis ja me Hilaryga solberdasime mõlemad rinnakuti madratsile toetudes üle laguuni Jänese saarele. Lagoon pole kuigi sügav ja aeg- ajalt sukeldusime mu ujumisprillidega selle enamasti suht vaesesse põhja, et sealt tähepiltidega meremune korjata. Ta oli nagu väike laps, kelle mänguhimulised silmad otsisid nähtustele tähendusi. See, kuidas ta muinasjutumerre sukeldus võlus mind väga, kuid samas muutis ka vastandlikult lapsevanemlikuks. Tagasiteel oli väike vastulaine ja meie edasijõudvus oli vaevaline. Õnneks möödus meist üks kanuu, mille omanik mulle oma lestad laenas ja mis meid võibolla poole kiiremini sellest juba tunde kestnud seiklusest välja tõi. Tol päeval ületasin oma hirmud ookeaniga (või vähemalt selle laguuniga) seotud teadmatuse ees, nüüd tean täpselt, mida seal kohata võib ja ühtäkki suutsin rahulikult hingates ujuda.

   Üks eriti võimas elamus oli Balls Püramiidi külastamine. Püramiid olla maailma kõige kõrgem veest iseseisvalt väljaulatuv kivi. Püramiidi ümber on veel teisigi väiksemaid, kuid kunstilisi kaljurahne, millest üks oli täpselt nagu aborigeeni mehe pea, kes rahulikult Püramiidi valvas- linnud peast mõtetena lendamas. 
   Ma vihastasin oma fotoka peale, sest see ei suutnud püüda kinni seda suurust ja neid troopilisi linde, kes "kivi" ümber keerlesid ja neid värve ja varje, mis erinevate nurkade all kivikamakale eri ilmeid manasid- tegi meele mustaks. Peab siinset loodust ikka joonistama hakkama! 
   Nägin ka delfiine ja lendkalu, tagasiteel ka kõiki saare soppe ja vaateid iga nurga alt. Ahmisin kõige sügavamat sinist ja kõige puhtamat türkiisi! 



   Bonk andis mulle ka mõned surfimise tunnid, sain juba maitse suhu aga päris püsti ma veel ei tõusnud, aga! ajasin end põlvile, millega esiotsa väga rahul olen. 

   Ilmad on olnud tormiselt tuulised ja mandriaustraalias möllavad tulekahjud ja Queenslandis uputab. 
   Suri saare üks austatuim ja olulisim naisfiguure tädi Thelma. Ta oli siin ühe suure perekonna pea ja meie kirikus üks positiivsemaid ja helgemaid tegelasi. Veider on see, et ta nägi mind unes enne seda, kui ta mind päriselt näinud oli. Ise ta arvas, et ehk sellepärast, et tulen samast piirkonnast, kust tema esiemagi, ehk siis Norrast. Temas oli nii tohutu intelligentsus ja õrnus, headus- iga kohtumine temaga oli väga eriline. Tema mees, Gower, on kohalik mehhaanik, kelle käest olen käinud piima ostmas. Neil on neli tütart: Willow, Roslyn, Gay ja Nelly ja Therese kui ka Bonk on nende nõod. 
   Homme on matused. Bonk koristabki hetkel vana Thompsonite surnuaeda, sest Thelma ei soovinud uuele surnuaiale minna, ütles, et tema sinna linnu (muttonbird) kisa keskele ei taha, soovis oma vanaisa kõrvale.

   Hetkel siis ajan siin oma teise aasta viisa asju ja ootan juhtnööre edasiseks tegevuseks. Iga hetk peaks saabuma kiri, kus öeldakse mulle, kus ma oma tervisetõendi saan vormistada. Loodan väga, et ma selle kõige pärast Sydneysse ei pea lendama, mis aga rohkem kui tõenäoline! 
   

No comments:

Post a Comment