Wednesday, 20 November 2013

Ülevaade mitmest kuust.


17/ 03/ 13

   Tädi Thelma matused olid oma lihtsusele vaatamata, uhkeimast uhkeimad. Enamik saarlastest oli kohal. Nobsi (kadunu väimees) vanaema, kes elas Norfolk saarel, suri matusepäeva hommikul ja Goweri (abikaasa) vend Clive oli sama südamehädaga, millega Thelma läks, mandril haiglas. Valitses kurbusest raske meeleolu. 
   Ka minu vanaema elas Eestis läbi sarnaseid raskusi umbkaudselt samal ajal. Ma arvan, et see pidi olema mingi omamoodi planeetide seis. 
   Kuid vananenud elanikkond, nagu kõigis väikestes kohtades, toob pea iga nädal matuse ja siis ongi neli matust ühe pulma kohta. 
   Eile käisin nt leinajate pulmas, abiellus kohalikku päritolu, kuid Sydneys tegutsev kaksikust koomik, kelle ema kaksikvend kaotas nädala eest oma kaasa.  

   Teise aasta viisa on käes, ei pidanud isegi tervisetõendit tegema, ju nad siis vaatasid, kus ma olen ja halastasid. No palju sa neid röndgene pead siis tegema kah! Nad on siin muidugi jube hirmul, et toome tuberkuloosi sisse.  
   
   Vee-elu pole ikka minu jaoks. 
Ühel ilusal laupäeval läksin pärast tööd Neds beachile, lootes kuskilt mask laenata ja snorkeldada. Samal ajal oli ka üleval puude vilus sevode (seitsmenda päeva adventistide) piknik-lõuna, milles ma tavaliselt osalen, kuid ma polnud töö tõttu kirikusse jõudnud ja ma ei tahtnud ka ilma oma panuseta söömaajast osa võtta. Läksin vaid tere ütlema ja küsisin Kristiet kaasa tulema, kes aga oli väga unine ja loobus. 
   Mõtlesin, et ma pean midagi tegema, mis siis, et kedagi kaasa ei tulnud. Olin väheke pettunud ka, et Bonk, kes lubas minuga Nedsil kokku saada, ei ilmunud kohale. 
Leidsingi alt rannalt Rosei ja Gili (tüdrukud, kes töötavad Blue Lagoonile, Bonki alluvad), kellel oli kogu varustus välja pakkuda, ja läksingi kohe uljalt vette. 
   Parasjagu oli tõus. Ma olin väga põnevil, et saan koralle turvaliselt ülevalt alla vaadata ja ka sügavamat vaadet nautida, sest mõõna ajal võib hoovus su vastu korallikuhilaid paisata ja sellist juhust ma seal, kus meremaoga kord juba tõtt vahtisin, endale eriti võimaldada ei tahtnud. Ma eelistan kõike seda ilu meeldivast kaugusest kaeda. Pealegi: sügavas vees on täielik lendamise tunne, sest oled ju kõrgel ja vaatad all looklevatele maastikele ning võid neile ka lähemale sukelduda. 
   Ujusin rannast väljaviiva kanali lõppu, kus oli vesi juba ca 4-5 meetrit sügav ja otsustasin sealt edasi minna, sinna, kuhu ma veel enne kunagi sattunud polnud. Ja olidki täiesti teistsugused korallid ja hoopis teised värvid ja meeleolud. Vaatasin, kuidas kalad all vee liikumise tõttu kiiresti ühest kohast teise paisatakse. Tundsin, et olen tugev oma lestadega ja vee liikumine mind ei puuduta. Taaskord on meri taeva sarnane, üleval pilvede kohal pole tuult ja veepinnal olles jääd eemale korallide vahel vormuvatest "puhangutest" ja "tuulekoridoridest". 
   Vähehaaval hakkas mulle siiski tunduma, et ma olen nagu keelatud maal. Ma polnud enam üldsegi nii muhedalt minekualdis, hakkasin ebalema ja kaotasin sihi või siis julguse, aga sundisin end edasi uudistama. Ma võiks tagantjärgi öelda, et ma ei hoolinud endast sel hetkel või siis tahtsin niiväga olla tugevam.
   Äkitselt otsustan, et pean ruttu ümber pöörama ja olematu hai eest põgenema. Siis teen veel ühe kiire pöörde, et veenduda, et minu selja taga ikka ühtegi haid ei ole ja siis jõuab mulle teadvusesse see tunne, et paanika on mu jõu ära võtnud. Justsamuti nagu esimesel korral siin ülepea vette minnes, kui kogesin, et hirm võtab mõistuse üle ja ma ei pane isegi tähele, kui mul on äkitselt normaalne hingamine häiritud ja ma kaotan olukorra üle kontrolli. Seejärel on minus vaid üksainus soov: palun võtke mind nüüd siit veest välja, kohe! 
   Ujun paarkümmend meetrit kanali suunas ja tunnen, et edasi enam ei jõua, aga rannani on veel vähemalt 100 meetrit. Hingeldasin nagu jaksasin, kui küll selili küll rinnuli, küll pea vee all ja siis vee peal, ranna poole sihtisin. Üritasin end aina rahulikuks sundida ja lõdvestuda. Mitte midagi teha ei saa, jalad ei ulatu põhja, aga tahaks puhata. Kuskil 50 m rannast hakkasin teisi kanalis snorkeldajaid paluma, et nad mul silma peal hoiaksid, kuni ma kaldani jõuan. Hõikasin ka ranna suunas, et keegi mulle appi tuleks. Mõni pea tõstis korra pilgu minu peale, kuid keegi appi küll ei sööstnud, ju siis vaatasid, et olen veel ok või olidki seal ainult jobud, sevodele ma sealt kohast silma ei paistnud. Üks vana tuli mu juurde ja küsis, kas olen ok, kuid sellel hetkel asusin juba 20. m kaugusel rannast ja otsustasin end ise lõpuni ära päästa. Tänan väga, aga ma suudan nüüd juba ise! Rannale jõudnud, istun madalates lainetes, kuni hingamine maha rahuneb, see on läbi. Ma olen pääsenud.  
   Paar tundi köhisin takkajärge vett välja, mida laine mulle sisse oli uhanud sellel ajal, kui maskiga maadlesin, sest esimesi reaktsioone on muidugi, et end tuleb kõigest ebaloomulikust vabastada ja läbi maski hingamine ajab juhtme kokku, kui hullumeelselt hingeldama kukud. See on tavaline, et pärast suukaudset hingamist köhin, kuid seekord tundus kops tugevasti ragisevat. Läksin pärast Gili ja Roseiga päikese käes praadimist, Bonki juurde. Teda polnud kodus, ootasin siis, ise samal ajal veel temale pahane olles, et ta ei suuda mind number ühena võtta ja on nüüd veel kuhugi ära ka kadunud. Kui ta tuli, siis hakkasime netist otsima, et mida teha, kui vett kopsu satub ja leidsime kuivsurmade kohta päris kohutavaid artikleid. 
   Naine, kes oma pojaga rannast tagasiteel bussis juttu ajas, kaotas lapse alles paar tundi hiljem kodus, kui aju hapniku puudusest tegevuse lõpetab. Tunnen minagi, et hakkan uniseks muutuma ja tahan nagu ümber kukkuda, mis viitas kuivsurma-eelsetele sümptomitele. Bonk viis mu haiglasse. Olin rahul, et ta minu pärast nüüd muretsema pidi. Kuskilt mägedest kohale tormanud arstionu mõõtis mu vere hapnikusisaldust ja õnneks oli kõik normaalne. Küllap olin ma siis vee ikkagi välja köhinud ja uniseks muutis mind kurnatus. Mulle anti kopsuärrituse leevenduseks tablett, kuid veel järgmise kuu aja jooksul tuli see ebamugavustunne hingamisteedesse tagasi iga kord, kui ma kas väsinud või haiglane olin. 
   Tol päeval sain aru, et mistahes jama on, uju ise välja! Otsustasin ka, et olen enda jaoks number üks, ja kui keegi mind sellena suhtes ei võta, siis ma ka lootma ei jää, et midagi muutub, vaid lähen oma teed. Ma ei pea end tõestama mitte kellelegi, kui vaid iseendale. Ma ju püüdsin igati talle meelepärane olla, välja rehkendada, millised on tema ootused naisterahva suhtes ja kokku klopsida raami, millesse end siis sisse mahutada. Olen seda ennegi teinud ja see käitumine on nagu millegipärast loogiline ilmuma.

   Austraalia päevale (võrdväärne tähtsuselt meie vabariigi aastapäevaga) pühendatud sportmängudel tulin naiste 75 m. sprindis (kohe järgmisel päeval peale vahejuhtumit Ned'sil) teiseks, jäädes alla vaid poole jala võrra endast ("poole" nooremale) 10 aastat nooremale pool jamaikalasele. Tol' õhtul peeti palju erinevaid võistlusi maha: küll koti-, kolmejala-, käru-, tünni- jne jooksud, lisaks kõige aeglasema rattasõidu võistlus ja mingeid veidraid jalgevahelt palli läbiveeretamise rühmavõistlusi. Mina osalesin veel paksude tüdrukute võistkonnaga teatejooksus, mille me vist kaotasime, sest esimesena startinud, kuid üllatavalt kärme tütarlaps, kukkus näoli maha. Ma pidin ka ise kaks korda ninuli lendama, sest paljajalu murul jooksmine vajab vast eelnevat harjutamist. Küllap eelneva treenimise korral, oleksin endast poole lühemale ikka ära teinud. 
   Tol õhtul oli veel enne sportmänge kohalikus koolis laste ja vanemate korraldatud traditsiooniline heategevuslik praekala õhtu. Pärast õhtusööki aitasime Bonkiga söökla köögis nõusid pesta. Oli täielik "Kodus ja Võõrsil" tunne. 
   Ma olin tol õhtul emotsionaalselt katki. Ikka veel häiris mind see number ühe teema. Heurekaa! Number ühe teema! Ma pidin ju enda jaoks number üheks saama ja pidin ka jooksus esimeseks tulema. Ma olin võimeline selleks füüsiliset, ma isegi juhtisin mingi hetk, siis läks mul samm sassi ja mul kadus usk, siht, ma andsin alla. 
   Enne finaali ütles mulle mees, kellega olin ennist õhtusöögi lauas koos istunud, et ma pean kujutlema, et võidan. Ta oli selline suure ninaga venestunud soomeugri shamaani meenutav mees, kes termosest vist mingit kanget alkoholi rüüpas. Ta käitumine oli väga veider, kui ma teatejooksu lõpetasin, tõi ta mulle teki, nagu võiduvaiba õlgadele, ja enne lahkumist ütles: Võit! 
   Nad viibisid oma puhkuse ajal siin Blue Lagoonis, olin talle ka tema esimesel päeval oma USB kaabli laenanud. Kahju oli, et me rohkem ei kohtunud, nad oma naisega äratasid minus huvi, pakun, et nad olid sensitiivid või miskit seesugust. 
   Maadlesin terve õhtu üksinduse ja tõrjutuse mõtetega. Olin üksi suures ookeanis, klammerdusin selle külge, kes minu poole naeratas. Bonk oli minu üle uhke, et ma teiseks tulin, ta võttis nüüd julgelt minu ümbert kinni. Ma olin rahul. 

   Bowlingus võitsime kana. Noh, mitte, et me kanaga oleks võistelnud, aga auhinnaks on kana. Iga neljapäev toimub bowlingu klubis üritus, mille nimeks on "Kanajooks" (Chicken Run), kus siis võitjameeskond kolm külmutatud kana koju viib. See mäng on mind päris kiiresti endasse tõmmanud. Tegemist on keskendumismänguga, kus ära tuleb tabada vahemaa ehk jõud, millega sa palli veerema paned, joonis, millega palli teekond paika panna ehk õige sihtmärk ja siis ka x faktor, milleks võivad olla nt tuul, muru niiskus ja/ või -kalle (muru kipub eriti kevadel ja sügisel rohkem päikese poole viltu kasvama ja ühelt poolt sihtmärgile lähenedes joonistab pall või kuul suurema teiselt poolt väikesema kaare). Igal neljapäeval koguneb vähemalt kolm kohalikku võistkonda ja kolm turistide võistkonda klubisse, siis loositakse välja, kes kellega mängib ja siis maksab igaüks 10 dollarit. No tavaliselt ei ole turistid kunagi varem "murukeeglit" mänginud ja tavaliselt me võidame neid kuskil 30/ 8 seisuga. Ja kuna ka teised kohalikud on vastamisi turistidega, siis on lihtsalt õnne asi, et kelle turistid on kõige tömbima käega, kes siis kohalikele võidu kindlustavad. Viimasel ajal segame võrdsustamise mõttes meeskonna liikmeid, kui juhtume vastamisi turistidega, et mäng rohkem pinget pakuks. Üks mäng kestab tavaliselt kuskil kaks ja pool tundi, mille jooksul veeretatakse 18 korda palle väljakul edasi ja tagasi ja kes kõige suurema punktivahe toodab, ongi võitja. Punkte saab vastavalt sellele, kui palju on sinu meeskonna palle lähemal väikesele valgele pallile, mida nimetatakse Jackiks. "Tournamentidel" aga kohtutakse erinevate meeskondadega, kuni see kõige parem on käes. 
   Siin oli ka kuskil kolm nädalat tagasi üks kahest suuremast võistlusest aastas, kust Bonk kahjuks kohe esimese päeva järel välja langes. Tal oli halb õnn kohtuda kohe esimesena selle meeskonnaga, kes võistlused võitis. Osavõtumaks on 100 dollarit ja võitja saab 1000 dollarit, seega kohalikud on alati väga naksis ja tulevad treeningu mõttes vähemalt eelmisel õhtul enne võistlust palle veeretama:D  

   Rokkfestivali nädal on ka seljataga. Väga meeldiv kohtumine oli ukuleledega (loe jukaleili). Hawailt pärit balalaika sarnane instrument on väga lõbus pill, mille kõrgajad olid vahetult enne Beatles'eid. Siin saarel on uke (loe juuk) väga armastatud. Kohalik hümn on sellel saadetud ja ka kirikusse võetakse oma uke kaasa. Bonk ehitas omale leivakarbist ja kalamehe jõhvidest ja muust vedelevast ka ühe, mis aga kõlaliselt erilisi elamusi ei paku, välja näeb aga päris antiikne.   

   Suurim avastus: naised on loodus! Ühel ööl ärkasin suure vihmasaju peale üles. Ma teadsin järsku, et naised, et mina olen loodus. Meenus ka kohe Trieri "Antikristus", kus katusele sadas madinal tammetõrusid. Tegemist pole mitte langemisega, nagu võiks esmaselt järeldada, vaid millegi sündimisena, mis lihsalt tuleb ja ei vaja mingit põhjust, et olla. See film käsitles naist kui loodust ja meest kui mõistust, loogilisust, kuid nüüd ma sain sellest tõeliselt aru. Terve film sisuliselt lahkab naise ja mehe vahelist konflikti: loodust ehk naist ei saa loogiliselt võtta ega käituma sundida ja ometi mees seda teeb, kuni naine lõpetab hulluna, läheb arust ära, muutub fuuriaks, kes tahab vabanemiseks oma vangistajat tappa? Ei! Sest naine ei taha tappa ega oma mehe juurest ära minna, vaid meest õpetada, ja mõnikord tuleb mehele füüsiliselt selgitaga, kui palju haiget see mees talle hingeliselt teeb. Ta mõistab selle mehe niipalju hukka, et võtab talt sigimiselundid, et temasuguseid rohkem ei sünniks, ka nende laps saab surma filmi alguses. Mees tapab naise filmi lõpus, sest ta ei saagi temast aru, ta ainult näeb, et naine on talle ohtlik, kui see vägivallaga asju seletama hakkab. Kuid see on meeleheitlik vägivald, see on viimane abinõu! Sest naine on oma olemuselt hoopis hooliv, ta tahab meest isegi suurimas valus ikka veel kasvatada, tema silmi avada. Filmis tuuakse välja nõidade ehk mõistusevastaste naiste põletmise näide keskajast, ehk vägivald naiste suunas, keda mees ei suuda kontrollida või loogiliselt mõista. Kõike, mida mees ei mõista, ta kardab ja kõike, mida ta kardab, ta kägistab. Filmis tehakse ka palju keppi, mis viitab ehk kirele selle kõige mittekuhugikõlbava kooselu juures, mis on ka ehk meeleheitlik teineteise tajumise vajaduse nähtus või siis pigem, mehed lihtsalt kepivad loodust. Fuck! Ma saan nüüd aru, mida Sanjeev mõtles, kui ütles, et naised on loodus.


   Ma olin taaskord hakanud end imelikuks pidama, alaväärtustama enda soove, end tahaplaanile tõukama ja nulliks muutma, ma olin tühi ja õnnetu, väsinud, ilma motivatsioonita. Meenutasin ainult, kuidas siia tulles nii õnnelik olin ja kuidas ma täis lootust ja usku jumala leidnuna raginal oma teel edasi arenesin. Kuhu see kõik kadus? Ma ei või seda, mille kätte olen võidelnud, nüüd lasta täielikult käest minna. Kes ma ikkagi oma partnerile olen? Kas ma pean tema hirmude tõttu end tagasi hoidma? 
   Ta põhjendas mulle oma hirmude sisu, mis ei lase tal minuga kohe uljalt suhtesse asuda. Eelnevad kaks kooselu on teda karmisti õpetanud. Esimene naine polnud kunagi õnnelik ja keegi ega miski ei suutnud teda õnnelikuks teha. Teine naine ilmus tema ellu väga kiiresti peale lahutust ja tõi ilmale kaks tütart, mis oligi naise ainus taotlus. Põhimõtteliselt kasutas ta Bonki doonorina. Nüüd näeb Bonk oma lapsi vaid koolivaheaegadel ja suur osa tema teenistusest rändab emade kontole. 
   Pärast seda, kui Bonki tütred siia tulid, ja Bonk seal nagu isalõvi oma laste seltis maas lebades mängis, sain ma aru, mis minu elust puudub. See tühjuse tunne on siin minuga juba kümme aastat olnud. Kõik need aastad, kui ma lapsi soovisin ja mulle aina selgeks tehti, et ma pole nende jaoks valmis ehk teisisõnu: keegi otsustas kogu aeg minu eest, mis on mulle parim. 
   Ma sain aru, et minus kõneles loodus, kuid nüüd saan ma ka aru, et tõepoolest, tõepoolest, kas Bonk on see mees, kellega ma siis terve elu tahan seotud olla! 
   Jah, ja miks mitte, igasugune pikalt mõtlemine on ainult aja raiskamine ja asjadel mitte sündida lubamine, mingi kinnipeetus. See on täielikult meie ülemõelnud ühiskonna ja hirmudest tulvil inimeste haiglane käitumine. Mida sa siin soiud ja kus on see mr "Õige"? Ma olen tähele pannud, et kui kellegagi vähegi koos olla suudad, siis on see ikka parem, kui üksiolemine. Nagunii on kõigil vigu ja kõigiga tuleb osata elada. Mina olen üksi olles täielikult kaotsis, võibolla kunagi ma oskasin üksi olla…?
   Ennekõike oli mul lihtsalt veider sellepärast, et ma pole harjunud olema ebakõlbulik. Ma ei suutnud uskuda, kui mulle taheti selgeks teha, et tõsisemaks suhteks pole tal minu jaoks oma elus ruumi. Aga sedasi ju ei saa alustada ühtegi suhet! Miks ta minuga siis üldse kaasa tuli?   

   Miks paljud naised ei mäleta oma abieluaastaid pärast dementsust? Nad ei tunne oma lapsi ära ja igal võimalusel nö karjamaa poole jooksu pistavad, et lehmi koju tuua…kuigi meile näib, et nad hoopis öösärgis mööda tänavat ringi lasevad. 
   Seda rääkis mulle ema, kes oli kuskilt kuulnud või filmi näinud, et naised, kes on terve elu pidanud end maha suruma, ei mäleta enamikku oma elust, ainult neiupõlve. Mulle hakkas tunduma, et ma olin palju loovam enne esimese peikaga koos elama hakkamist. Kirjutasin palju luuletusi, maalisin tihti jne, ma olin lahti, ma olin endale ma olin dialoogis ma olin tundlik ja nagu üks suur kõrv ja maailm oli nagu mingi veider asi, mida ma kõrvalt vaatasin, enese kõrvalt. Aga mees muudab naise mittemillekski…ja ometi otsisin ma teda. 
   Kas meie "kultuuris" on siis tõesti juba nii suured lüngad, et nii olulised asjad nagu abielu sõlmimine või suhte loomine on kollektiivses alateadvuses täiesti ilma katteta, st puudub õpetus ja hea eeskuju, kuidas inimene end saab siduda nii, et ta on õnnelik ja et kõik kulgeb. See meenutab järjekordset Trieri filmi "Melanhoolia", kus esimene osa algab pulmadega, mille programmis tehakse igasuguseid nõmedaid rituaale, mille sisu ei oma mitte vähimatki tähendust ja on kõigile tüütu ning tipneb sellega, et õhtu jooksul saabub ka arusaam, et pruut üldse ei tahagi seda meest, öeldes: "Aga ma vähemalt proovisin", sest pruut ise ei saa aru, miks ta abielluda tahtis. See mees on ka igavene jõuetu kuju, kes omab mingit ilusat pilti kooselust, mis peaks naise õnnelikuks tegema. Juba esimesed kaadrid näitavad, et meie kaasaegne elu- filmis limusiini näol- ei mahu mööda vanu kitsaid ja kurvilisi tänavaid (ennisaegset kultuuri) pidi sõitma ja jääb sinna lootusetult kinni. Kogu see trall on ka põhjendamatult kallis ja ei kuulu meie ellu. Halloo, mina küll mingit nõmedat tortkleiti ei hakka selga ajama, ja siis kõik need totakad soengud ja lääge make-up!   

Unenägu: 

   Vaatan taevasse, kus on täiskuu, mis muutub mustaks, toimub kuuvarjutus. Sellel hetkel, kui kuu saab üleni mustaks, muutub ta iseseisvaks ja lendab minema. Näen kuud kusagil kaugemal veel vilksamisi omaette ringe tegemas, kui tunnen, et maailm on nüüdsest muutunud. Kõik loomad ja inimesed olid tänavatele tulnud, suur siga sammus nagu vana robot korisedes ja natuke õudust äratavalt välja kusagilt seaaiast. Mind valdas eriline tunne ja mõistmine, et inimesed on nüüd muutunud. Me olime järsku teineteisele läbipaistvad, ma sain kõigist kohe aru, kes nad on. Tänaval oli teiste seas üks noormees, kellega ma juttu hakkasin puhuma, ta ütles mulle, et mina olen läbinisti hea. Ma vaatasin aga tema silmadesse ja sain aru, kes tema on: üks silm oli tal hea ja teine oli hõõguvalt punane, ma vaatasin tema head silma ja ütlesin talle, et ta on hea, ja siis vaatasin tema hõõguvat silma ja ütlesin, et tema sees on kurjus. Ta teadis seda ja ma ka teadsin seda, polnud mul mõtet seda välja öelda aga tegin seda oma loomulikust kohmetusest. Siis löntsisin edasi, seal oli Tom, kelle ma endale kukile tõstsin.

   Nüüdseks olen ära väsinud. Peale seda, kui ma oma vabadest päevadest eramuid hakkasin koristama, pole ma jõudnud blogi kirjutada ega hetkeksi maha istuda, et lihtsalt olla ja lõõgastuda. Õnneks on seda tööd jäänud veel kuu aega, kuni aprilli lõpuni, siis suletakse meie restoran ja õhtused töötunnid jäävad ära. Mul saab ka kuus kuud ühele tööandjale täis, siis avaneb mul võimalus veel terve maikuu Blue Lagoonile töötada, kust tüdruk enne hooalaj lõppu lahkub. Ma olen päris kindel, et teise aasta viisaga on mul õigus ka järgmised kuus kuud samale tööandjale tööd teha, aga mulle meeldib mõte edasi liikuda. Peale selle on siin siis talv ja tööd oleks Beachcomberis naeruväärselt vähe. Nüüd olengi plaani pidamas, mida kolme talvekuuga peale hakata.
   
   Üks mõte oli minna aasiasse massaaži õppima, et siis uuel hooajal siia massöörina tagasi tulla. Teine mõte oli minna üles põhja: Cairnsi või Darwinisse, ja terve talve mingit muud tööd teha vahelduseks, kas puuvilju korjata või midagi. Oli ka mõte Byron Baysse minna, kus pidi rohkelt vaimu- ja alternatiivkunsti värki olema ja siis on veel mõte, mis polege veel mõte, mis on hoopis ootus, et äkki tuleb veel mingi mõte, sest aega otsustamiseks on. 
   Massaažiga on see häda, et üks korralik koolitus kestab pool aastat kuni aasta ja kui ma nt aasiasse läheksin, siis tasuks seda teha alles pärast seda, kui ma oma austraalia viisa olen ära kulutanud. Kasulik oleks raha edasi koguda, siis oleks tulevikus rohkem mänguruumi.

   Kellaga on viimasel ajal kogu aeg see numbri teema, aina on kell 11:11 ja 12:34. Ma olen selle pärast pidevas hämmingus, mis toimub siis! Mis minuga toimub? Mis seisundis ma olen? Kas midagi olulist on mul vaja õppida, tähele panna? Kas on jälle eksami aeg. Kas olen end jälle unarusse jätnud ja ühte mõttesse kinni aheldanud?   
   Pärast seda, kui Courtney ja Dane siia tulid muutus minu elu keeruliseks. Ma kaotasin vahepeal oma telje täielikult. Asi on lihtne, nad kohtlesid mind nagu alamat ja kui sulle liiga palju keegi kätte näitab, mida teha, muutud sa ebakindlaks, sest sa ei pea enam ise otsustama, vaatama, mida teha, sa pead ainult mõtlema, mida tema tahab või arvab, mida sa tegema peaksid. Ma hakkasin ühel hetkel siis streikima ja tegelikult hakkas esimesena mu keha streikima, mul jäi kõht kinni ja süda oli paha, sest ma ei tundnud ennast vabalt ja ma ei teadnud, kuidas kavalalt olukord üle mängida. Ja mulle tundus, et sobivat hetke sellest kõigest Theresele või Garyle rääkida, ka nagu ei tekkinud. Samuti tundus mulle, et Cork (Courtney) oli oma ema minu vastu meelestanud. Ma lihtsalt kannatasin ja aktsepteerisin ülekohut, kuni ma ühel hommikul end pooleks tunniks vabaks palusin, et lihtsalt rahuneda ja oma kõht korda saada, kui mu ukse taha ilmus Therese ja nõudvalt küsis, kas ma pole enam õnnelik, et neile töötan ja kellele ma siis kõik, mis ma asjast arvasin, välja vuristasin.
  Cork on veel selles eas, kus maailm on mustvalge ja idealistlik. Samuti ei tunnista ta ka veel oma vigu ja kui kellesgi mingeid vigu näeb, siis toob need kohe välja, et iseend seeläbi kõrgemale tõsta. Tema esimene lause mulle oli: "tere, mina olen see ema ainuke hea laps". Kogu köögi korraldus muutus Danei sissekolimisega radikaalselt. Juba esimesel õhtul taheti mind ilma õhtusöögita koju saata. Alati olin restoranis pakutavast menüüst valida saanud, mida soovin (va. kõige kallim Rib Eye) ja järsku oli see tava muutunud. Ma ei taha päris kõike seda kirjeldama hakata, kuidas nad minu pealt nö kokku hoida tahtsid, kuid selge oli see, et iga toidukübe oli neil mõlemil hästi valvsa pilgu all. Nad ei tahtnud tegelikult mitte midagi jagada. Üks õhtu oli meil kuskil 30 sööjat saalis ja Dane tegi burgereid. Tavaliselt olin ma siis friikate tegemisel ja taldrikute panemisel rohkem köögis abiks olnud, kui Cork ise peamiselt klientidega suhtles, aga äkitse ei tohtinud ma enam sellesse köögi piirkonda minna. Dane siis üritas oma piirkonda valvata ja Cork ei lasknud mind oma klientidele ligi. Korraga mõistan, et Cork on juba hullumas, tal on kõik segamini ja kliendid on juba kaua oma purkse oodanud. Dane on ka paanikas, et ta ei jõua taldrikuid kuigi ruttu valmis. Siis mainin neile, et ma olen juba mõnda aega siin sahtleid puhastanud, aga ma võiksin ka friikate tegemisel abiks olla ja et ka Cork ei pea kõikide klientide joogi- ja söögitellimusi üksi vastu võtma, et selleks ma siin olen. Nad mõistavad mind, kuid saadavad ikka varem koju, et nad ise rohkem töötunde kirja saaks.
   Kui ma siis ka praekala buffeti õhtul, kust enne tavaliselt mitu head konteinerit ülejääke kaasa sain võtta, nüüd enda jaoks poole portsu toiduga lahkusin, olin täiesti muserdatud, mismõttes? Ma hakkasin nutma, sest ma ei võinud võtta kõike seda, mida teised võisid, kõik need kreemid ja koogid. Ja sealjuures ahmis Cork otse serveerimisnõust supilusikaga jäätist, millest küllastumisel siis enamuse solgipange viskas. Dane kugistas kartulipüreed ja teisel hetkel toppis suu täis kalu nii, et vaevu suutis mäluda. Ma nutsin ja ei suutnud enam jätkata, lahkusin töölt tollel õhtul mõtetega, et kuidas ma küll sellepärast endast nii välja sain minna. Aga see puudutas mind, et ma ei saanud teistega võrdset kohtlemist. 
   Kui nt burgeri õhtu lõpuks oli järele jäänud üks kanaburger, siis seda ma loomulikult ei saanud, sest kokal oli sellele eesõigus ja seejärel Corkil, siis alles minul ja kui mulle tehti väike burger, siis oma burgeri vahele toppis Dane kaks kanarinda. Kui alles oli kaks portsu sööki, siis Dane sai terve portsu ja mina pidin poolega leppima, sest Courtney oli õnnelik poolega, kuna Dane ei pidanud sellel juhul minule tervet portsu andma. Kui nad ise külmikust karastusjooke võtsid, siis mulle ei pakutud neid kunagi. Una- pea aegu iga fish fry õhtu- pakkus mulle õhtu lõpuks pudeli õlle või mida iganes ma tahtsin.  
    A la carté õhtutel ei antud mulle magusroogi isegi proovida selleks, et osata kliendile kirjeldada, millega tegu on, kui neid koju kaasa võttes, minu eest kaenla alla varjule topiti. 
   Hiljem siis selgitati mulle, kuna olin nuttes minema läinud, et mulle ei anta rohkem süüa kaasa, kui üks toidukord ette näeb, mis on täiesti mõistetav ja õige, ma lihtsalt enda meelest hoidsin ära toidu minemaviskamist, mida minu silme all ikka ja alati sündis. Kõik see, mida ma enne võtta sain oli nagu iseeneset nii välja kujunenud, mitte, et ma juba esimesest õhtust alates oleksin omale konteineritega toitu koju vedanud, vaid aja jooksul sain aru, mis ülejäägina nii või naa pange läheb. Kui midagi nii palju üle jäi, et pererahvas seda ära ei realiseeri siis võtsin julgemalt ja kui midagi nii vähe alles oli, siis võtsin selle kõik jne. Una oli ka alati seal, kui ma omale portse tõstsin. Kuigi tõsi küll, seda heitis mulle kogu pere ette, et ma söön jube palju. Kord ühel hommikul sain aru, et olin nagu rohkem leiba võtnud, kui sobiks ja siis tehi mulle koguni kommentaar. Ise ma mõtlesin, et ma annan endast kõik, et olla väga hea töötaja ja lootsin nagu, et keegi minu suutäisi ei loe, aga see on mingi veider asi, et töökohtades, isegi kui need on armsad perefirmad, peab mingit distantsi ja reserveeritust hoidma. Edaspidi tundsin end alati veidrana seal hommikusöögi lauas, see oli päeva kõige frustreerivam hetk. Ma ei tahtnud nendega nende kuulujutte kaasa rääkida, ja kui mul midagi öelda oli, siis ei osanud nemad mind ära kuulata, liiga teistsugune maailmapilt. Nemad oma businessi sees, nii haavatavad ja nii isiklikud ja siis mina, kes ma näen neid kõrvalt läbi oma eurooplase silmade.
    Nüüd olen oma südame selle koha pealt kõvaks teinud ja mul on kama kaks, mida nad oma söögiga teevad, seda enam, et need maitsed, see menüü, on mind jubedasti ära tüüdanud. Daneil oli kohustus maksimaalselt kokku hoida ja kuna ta seda väga tõsiselt võttis, siis olin mina nagu tema vihavaenlane ja kõigi hädade allikas, sest just minusuguste eest ta kööki valvama pidigi. Ma oleksin pidanud talle ehk selgitama, et ma olen siin harjunud toitu võtma, ja see on kooskõlas sellega, mis üle jääb ja samuti sellega, et ma tunnen end õnnelikuna nõnda. Oh jah. 

   Tänaseks on nad mind aktspteerima õppinud ja eile küsis Dane, kas ma sooviksin Courtneyga töötunde jagada või tahaksin pigem vaiksetel õhtutel kodus olla. (Vaiksed õhtud tähendab seda, kui kliente registreerub alla 12ne.) Eks nad siis on hakanud mõistma, et ka minul on vaja raha teenida, mis tähendab seda, et nad on mind kui võrdväärset tunnistama hakanud. Jah, ka portsud on Daneil suuremaks läinud. Nad võtavad teisi ikka kuulda, kuid seda nad ise muidugi ei tunnista, sest kui keegi midagi llaualt tagasi saadab või kobiseb, siis ta on arvatavasti täielik debiilik. 

   Courtney ei saa ka olla minu sõber, kuna kõik tema sõbrad mind ju ei tunnista. Loomulikult vaid naiselikel põhjustel ei salli kohalikud noored naesed mind kohe mette. Arusaadavalt olen nende mänguhoovi tulnud laiama ja mulle näidati igal nurgal koht kätte. Mind liigitati juba ammu enne seda kuhugi kilda ära, kui keeg mind üldse näinud oli. See on see väikese koha värk. Paari kuu eest olin selle pärast päris maas, just pärast neid sportmänge, ma sain ainult sogase pilgu, kui võitja kätt läksin suruma. Nüüd, kui paljud neist liidritest on tagasi mandrile kooli läinud, siis ka ülejäänud on leebunud ja isegi naeratavad ja kostavad teregi. 

   Nüüd on kell 11:22 või 11:33 või 11:44 või 11:55, ma mõtlen, et ju see tähendab, et ma pean asju tegema, et ühest peab teise üle minema.
   Kui Bonk mind ennist väga tõsiselt ei võtnud, siis nüüd on ta seda meelt, et ma siia tema juurde jääks. Selle otsuse tegi ta selle järel, kui ma siia sisse kolides tema majakese puhtaks kraamisin. Siis ta sai minust sotti, et ma toon kaasa mingeid väärtusi, millest ta puudust on tundnud. Ja kui ma ikka korrutasin, et minema lähen, sest ise ta mind tõrjus, ja nt selle Byron Bay välja reklaamis, siis hakkas tal midagi minu poole hoidma. Samas sain aru, et ma pean asju tegema, sest ega keegi minust muidu aru ei saa, ega mind hinnata oska, kui ainult tegude järgi.      
   Jah, ma olen jälle mõistnud, et kogu aeg tuleb end kaitsta, oma rida ajada, sest kuradima palju on neid, kes sinu pealt tahavad midagi võita. Kes tahab sind orjastada, kes sinu üle võimutseda, kes räägib sinust padajuttu. 

   Ma pean olema julgelt see, kes olen! Kuhu kaob vahetevahel mu enesekindlus? Kuidas ma selle tagasi saan? 
   Nüüd on juba mai lõpp, ma jätkan kirjutamist, kust märtsis pooleli jäi. Mu mõtted on edasi liikunud selles suunas, kuidas olla enesekindlam.
   Üks päev kirjutas mu lapsepõlve tänavakaaslane Facebookis, et ta on "Kathy Steele koolitusel: varase lapseea traumaga täiskasvanute stabiliseerimine. Töö dissotsiatsiooni, düsregulatsiooni ja kaootilise seotusega". 
   Ma olen enda puhul täheldanud, et mul on negatiivsed mõtted enda kohta väga tihti just töötamise ajal. Ma olen täiesti ruineeritud, kui ma mingi asja oleksin võinud paremini ära lahendada. Tavaliselt just uue töö saamisega kaasnev aja kaotus on see, mis mind endast välja ajab. Kõik, mis tekitab tööandjale ebamugavust, hakkab mind häirima. Uue töö puhul ma suudan endale andestada, et ma pole mitte loll aga mul puudub ladus töörütm. Kuid ikkagi taban end negatiivsetelt mõtetelt tihedamini just tööpostil. 
   Esiteks on minus kahtlus, kas ma olen ikka piisavalt rahuldav töötaja, et ma ei aja oma tööandjaid kuidagi närvi või nii, sest ma tean, et nad arutavad minu liigutuste kiiruse ja otstarbekuse üle, kus iganes, kes iganes. Eelnev kriitika on mind kasvatanud, kuid on ka sisse ajanud kahtluse ussi, mis mind aina painab, kas ma olen ikka nüüd kõlbulik. 
   Sama teema on minu purunenud armastusega, see valdkond on täis hirmusid ja pettumusi, haigetsaamist. Selline tunne, et kui ma mingis uues asjas, kus kõik positiivselt kulgeb, end ühe isikuna tunnetan, siis armastuses olen keegi, kes on kuhugi valesse kohta sattunud, kus on kannatus, ja siis ei taha end seotuna pigem nähagi.
   Ma olen elus endast mingite jamade tõttu justkui kilde kaotanud. Ma pole enam see lendav, rõõmus olend, vaid hirmudest vormitud, peksasaanud koer. Koertest on mul ka kahju, kellelt on võetud igaveseks omale iseseisev söögi hankimine, oma söögiaegade valimine jne. See inimrass osakb loomi ainult orjastada. Ja kui naine on loodus, siis on ka naised löögi all.
   Mul oli üks koolivend, kes peale sõjaväes saadud alandusi kokutama hakkas. Ilmekas näide! 

   Miks toob elu endaga kaasa nii palju halbu kogemusi? Selliseid, mis sind eluks ajaks katkiseks teevad! Miks inimesed üksteisele seda kõike teevad? Halb kogemus justnimelt inimestega. Ma pole kohanud mingit vaimu või tonti, mida lapsepõlves ehk kõige hirmsamaks juhtumiks pidasin. Need on halvad inimesed meie ümber, need lollid, isekad, mugavad, egoistlikud, ahned inimesed, kes inimhingest osakesi minema ehmatavad. Nagu Clarissa Pincola Estes ehk kirjutaks: kui mingid hingeosakesed on varajases lapsepõlves minema peletatud, siis ei suuda see inimene võibolla kunagi oma elus initsiatiivi võtta, et midagi korda saata.            

   On mai lõpp, saar on peaaegu tühjaks jooksnud. Keegi mainis, et rotid on lahkunud uppuvalt laevalt. Nädala eest lõppes mul töö ka Blue Lagoonis, kuigi paari nädala pärast hakkame Bonkiga tegema renoveerivaid värvimistöid, pole seda kuigi palju. Bonk peseb praegu juba nädal aega jutti tekke ja voodikatteid. Vihma sajab ja tuuled on kõvad, päris nõme on tal nende tekkidega siin mässata. Mina muidugi aitan neid kokku voltida, nii nagu juba kuid iga päev olen aidanud linu voltida, et oma üür sellega kaelast ära saada. Betty ja Desmund (Bonki vanemad) on ka väga lahked, iga kord kui väljas söömas käime, siis teevad nad kõik söögid ja joogid välja, tuues põhjuseks, et ma ikka alati aitan. 

   Mõned kohad jäävad siin avatuks ka talvekuudel.

No comments:

Post a Comment