Ülevaade mitmest kuust.

17/ 03/ 13

   Tädi Thelma matused olid oma lihtsusele vaatamata, uhkeimast uhkeimad. Enamik saarlastest oli kohal. Nobsi (kadunu väimees) vanaema, kes elas Norfolk saarel, suri matusepäeva hommikul ja Goweri (abikaasa) vend Clive oli sama südamehädaga, millega Thelma läks, mandril haiglas. Valitses kurbusest raske meeleolu. 

   Ka minu vanaema elas Eestis läbi sarnaseid raskusi umbkaudselt samal ajal. Ma arvan, et see pidi olema mingi omamoodi planeetide seis. 

   Kuid vananenud elanikkond, nagu kõigis väikestes kohtades, toob pea iga nädal matuse ja siis ongi neli matust ühe pulma kohta. 

   Eile käisin nt leinajate pulmas, abiellus kohalikku päritolu, kuid Sydneys tegutsev kaksikust koomik, kelle ema kaksikvend kaotas nädala eest oma kaasa.  

   Teise aasta viisa on käes, ei pidanud isegi tervisetõendit tegema, ju nad siis vaatasid, kus ma olen ja halastasid. No palju sa neid röndgene pead siis tegema kah! Nad on siin muidugi jube hirmul, et toome tuberkuloosi sisse.  

   

   Vee-elu pole ikka minu jaoks. 

Ühel ilusal laupäeval läksin pärast tööd Neds beachile, lootes kuskilt mask laenata ja snorkeldada. Samal ajal oli ka üleval puude vilus sevode (seitsmenda päeva adventistide) piknik-lõuna, milles ma tavaliselt osalen, kuid ma polnud töö tõttu kirikusse jõudnud ja ma ei tahtnud ka ilma oma panuseta söömaajast osa võtta. Läksin vaid tere ütlema ja küsisin Kristiet kaasa tulema, kes aga oli väga unine ja loobus. 

   Mõtlesin, et ma pean midagi tegema, mis siis, et kedagi kaasa ei tulnud. Olin väheke pettunud ka, et Bonk, kes lubas minuga Nedsil kokku saada, ei ilmunud kohale. 

Leidsingi alt rannalt Rosei ja Gili (tüdrukud, kes töötavad Blue Lagoonile, Bonki alluvad), kellel oli kogu varustus välja pakkuda, ja läksingi kohe uljalt vette. 

   Parasjagu oli tõus. Ma olin väga põnevil, et saan koralle turvaliselt ülevalt alla vaadata ja ka sügavamat vaadet nautida, sest mõõna ajal võib hoovus su vastu korallikuhilaid paisata ja sellist juhust ma seal, kus meremaoga kord juba tõtt vahtisin, endale eriti võimaldada ei tahtnud. Ma eelistan kõike seda ilu meeldivast kaugusest kaeda. Pealegi: sügavas vees on täielik lendamise tunne, sest oled ju kõrgel ja vaatad all looklevatele maastikele ning võid neile ka lähemale sukelduda. 

   Ujusin rannast väljaviiva kanali lõppu, kus oli vesi juba ca 4-5 meetrit sügav ja otsustasin sealt edasi minna, sinna, kuhu ma veel enne kunagi sattunud polnud. Ja olidki täiesti teistsugused korallid ja hoopis teised värvid ja meeleolud. Vaatasin, kuidas kalad all vee liikumise tõttu kiiresti ühest kohast teise paisatakse. Tundsin, et olen tugev oma lestadega ja vee liikumine mind ei puuduta. Taaskord on meri taeva sarnane, üleval pilvede kohal pole tuult ja veepinnal olles jääd eemale korallide vahel vormuvatest "puhangutest" ja "tuulekoridoridest". 

   Vähehaaval hakkas mulle siiski tunduma, et ma olen nagu keelatud maal. Ma polnud enam üldsegi nii muhedalt minekualdis, hakkasin ebalema ja kaotasin sihi või siis julguse, aga sundisin end edasi uudistama. Ma võiks tagantjärgi öelda, et ma ei hoolinud endast sel hetkel või siis tahtsin niiväga olla tugevam.

   Äkitselt otsustan, et pean ruttu ümber pöörama ja olematu hai eest põgenema. Siis teen veel ühe kiire pöörde, et veenduda, et minu selja taga ikka ühtegi haid ei ole ja siis jõuab mulle teadvusesse see tunne, et paanika on mu jõu ära võtnud. Justsamuti nagu esimesel korral siin ülepea vette minnes, kui kogesin, et hirm võtab mõistuse üle ja ma ei pane isegi tähele, kui mul on äkitselt normaalne hingamine häiritud ja ma kaotan olukorra üle kontrolli. Seejärel on minus vaid üksainus soov: palun võtke mind nüüd siit veest välja, kohe! 

   Ujun paarkümmend meetrit kanali suunas ja tunnen, et edasi enam ei jõua, aga rannani on veel vähemalt 100 meetrit. Hingeldasin nagu jaksasin, kui küll selili küll rinnuli, küll pea vee all ja siis vee peal, ranna poole sihtisin. Üritasin end aina rahulikuks sundida ja lõdvestuda. Mitte midagi teha ei saa, jalad ei ulatu põhja, aga tahaks puhata. Kuskil 50 m rannast hakkasin teisi kanalis snorkeldajaid paluma, et nad mul silma peal hoiaksid, kuni ma kaldani jõuan. Hõikasin ka ranna suunas, et keegi mulle appi tuleks. Mõni pea tõstis korra pilgu minu peale, kuid keegi appi küll ei sööstnud, ju siis vaatasid, et olen veel ok või olidki seal ainult jobud, sevodele ma sealt kohast silma ei paistnud. Üks vana tuli mu juurde ja küsis, kas olen ok, kuid sellel hetkel asusin juba 20. m kaugusel rannast ja otsustasin end ise lõpuni ära päästa. Tänan väga, aga ma suudan nüüd juba ise! Rannale jõudnud, istun madalates lainetes, kuni hingamine maha rahuneb, see on läbi. Ma olen pääsenud.  

   Paar tundi köhisin takkajärge vett välja, mida laine mulle sisse oli uhanud sellel ajal, kui maskiga maadlesin, sest esimesi reaktsioone on muidugi, et end tuleb kõigest ebaloomulikust vabastada ja läbi maski hingamine ajab juhtme kokku, kui hullumeelselt hingeldama kukud. See on tavaline, et pärast suukaudset hingamist köhin, kuid seekord tundus kops tugevasti ragisevat. Läksin pärast Gili ja Roseiga päikese käes praadimist, Bonki juurde. Teda polnud kodus, ootasin siis, ise samal ajal veel temale pahane olles, et ta ei suuda mind number ühena võtta ja on nüüd veel kuhugi ära ka kadunud. Kui ta tuli, siis hakkasime netist otsima, et mida teha, kui vett kopsu satub ja leidsime kuivsurmade kohta päris kohutavaid artikleid. 

   Naine, kes oma pojaga rannast tagasiteel bussis juttu ajas, kaotas lapse alles paar tundi hiljem kodus, kui aju hapniku puudusest tegevuse lõpetab. Tunnen minagi, et hakkan uniseks muutuma ja tahan nagu ümber kukkuda, mis viitas kuivsurma-eelsetele sümptomitele. Bonk viis mu haiglasse. Olin rahul, et ta minu pärast nüüd muretsema pidi. Kuskilt mägedest kohale tormanud arstionu mõõtis mu vere hapnikusisaldust ja õnneks oli kõik normaalne. Küllap olin ma siis vee ikkagi välja köhinud ja uniseks muutis mind kurnatus. Mulle anti kopsuärrituse leevenduseks tablett, kuid veel järgmise kuu aja jooksul tuli see ebamugavustunne hingamisteedesse tagasi iga kord, kui ma kas väsinud või haiglane olin. 

   Tol päeval sain aru, et mistahes jama on, uju ise välja! Otsustasin ka, et olen enda jaoks number üks, ja kui keegi mind sellena suhtes ei võta, siis ma ka lootma ei jää, et midagi muutub, vaid lähen oma teed. Ma ei pea end tõestama mitte kellelegi, kui vaid iseendale. Ma ju püüdsin igati talle meelepärane olla, välja rehkendada, millised on tema ootused naisterahva suhtes ja kokku klopsida raami, millesse end siis sisse mahutada. Olen seda ennegi teinud ja see käitumine on nagu millegipärast loogiline ilmuma.

   Austraalia päevale (võrdväärne tähtsuselt meie vabariigi aastapäevaga) pühendatud sportmängudel tulin naiste 75 m. sprindis (kohe järgmisel päeval peale vahejuhtumit Ned'sil) teiseks, jäädes alla vaid poole jala võrra endast ("poole" nooremale) 10 aastat nooremale pool jamaikalasele. Tol' õhtul peeti palju erinevaid võistlusi maha: küll koti-, kolmejala-, käru-, tünni- jne jooksud, lisaks kõige aeglasema rattasõidu võistlus ja mingeid veidraid jalgevahelt palli läbiveeretamise rühmavõistlusi. Mina osalesin veel paksude tüdrukute võistkonnaga teatejooksus, mille me vist kaotasime, sest esimesena startinud, kuid üllatavalt kärme tütarlaps, kukkus näoli maha. Ma pidin ka ise kaks korda ninuli lendama, sest paljajalu murul jooksmine vajab vast eelnevat harjutamist. Küllap eelneva treenimise korral, oleksin endast poole lühemale ikka ära teinud. 

   Tol õhtul oli veel enne sportmänge kohalikus koolis laste ja vanemate korraldatud traditsiooniline heategevuslik praekala õhtu. Pärast õhtusööki aitasime Bonkiga söökla köögis nõusid pesta. Oli täielik "Kodus ja Võõrsil" tunne. 

   Ma olin tol õhtul emotsionaalselt katki. Ikka veel häiris mind see number ühe teema. Heurekaa! Number ühe teema! Ma pidin ju enda jaoks number üheks saama ja pidin ka jooksus esimeseks tulema. Ma olin võimeline selleks füüsiliset, ma isegi juhtisin mingi hetk, siis läks mul samm sassi ja mul kadus usk, siht, ma andsin alla. 

   Enne finaali ütles mulle mees, kellega olin ennist õhtusöögi lauas koos istunud, et ma pean kujutlema, et võidan. Ta oli selline suure ninaga venestunud soomeugri shamaani meenutav mees, kes termosest vist mingit kanget alkoholi rüüpas. Ta käitumine oli väga veider, kui ma teatejooksu lõpetasin, tõi ta mulle teki, nagu võiduvaiba õlgadele, ja enne lahkumist ütles: Võit! 

   Nad viibisid oma puhkuse ajal siin Blue Lagoonis, olin talle ka tema esimesel päeval oma USB kaabli laenanud. Kahju oli, et me rohkem ei kohtunud, nad oma naisega äratasid minus huvi, pakun, et nad olid sensitiivid või miskit seesugust. 

   Maadlesin terve õhtu üksinduse ja tõrjutuse mõtetega. Olin üksi suures ookeanis, klammerdusin selle külge, kes minu poole naeratas. Bonk oli minu üle uhke, et ma teiseks tulin, ta võttis nüüd julgelt minu ümbert kinni. Ma olin rahul. 

   Bowlingus võitsime kana. Noh, mitte, et me kanaga oleks võistelnud, aga auhinnaks on kana. Iga neljapäev toimub bowlingu klubis üritus, mille nimeks on "Kanajooks" (Chicken Run), kus siis võitjameeskond kolm külmutatud kana koju viib. See mäng on mind päris kiiresti endasse tõmmanud. Tegemist on keskendumismänguga, kus ära tuleb tabada vahemaa ehk jõud, millega sa palli veerema paned, joonis, millega palli teekond paika panna ehk õige sihtmärk ja siis ka x faktor, milleks võivad olla nt tuul, muru niiskus ja/ või -kalle (muru kipub eriti kevadel ja sügisel rohkem päikese poole viltu kasvama ja ühelt poolt sihtmärgile lähenedes joonistab pall või kuul suurema teiselt poolt väikesema kaare). Igal neljapäeval koguneb vähemalt kolm kohalikku võistkonda ja kolm turistide võistkonda klubisse, siis loositakse välja, kes kellega mängib ja siis maksab igaüks 10 dollarit. No tavaliselt ei ole turistid kunagi varem "murukeeglit" mänginud ja tavaliselt me võidame neid kuskil 30/ 8 seisuga. Ja kuna ka teised kohalikud on vastamisi turistidega, siis on lihtsalt õnne asi, et kelle turistid on kõige tömbima käega, kes siis kohalikele võidu kindlustavad. Viimasel ajal segame võrdsustamise mõttes meeskonna liikmeid, kui juhtume vastamisi turistidega, et mäng rohkem pinget pakuks. Üks mäng kestab tavaliselt kuskil kaks ja pool tundi, mille jooksul veeretatakse 18 korda palle väljakul edasi ja tagasi ja kes kõige suurema punktivahe toodab, ongi võitja. Punkte saab vastavalt sellele, kui palju on sinu meeskonna palle lähemal väikesele valgele pallile, mida nimetatakse Jackiks. "Tournamentidel" aga kohtutakse erinevate meeskondadega, kuni see kõige parem on käes. 

   Siin oli ka kuskil kolm nädalat tagasi üks kahest suuremast võistlusest aastas, kust Bonk kahjuks kohe esimese päeva järel välja langes. Tal oli halb õnn kohtuda kohe esimesena selle meeskonnaga, kes võistlused võitis. Osavõtumaks on 100 dollarit ja võitja saab 1000 dollarit, seega kohalikud on alati väga naksis ja tulevad treeningu mõttes vähemalt eelmisel õhtul enne võistlust palle veeretama:D  

   Rokkfestivali nädal on ka seljataga. Väga meeldiv kohtumine oli ukuleledega (loe jukaleili). Hawailt pärit balalaika sarnane instrument on väga lõbus pill, mille kõrgajad olid vahetult enne Beatles'eid. Siin saarel on uke (loe juuk) väga armastatud. Kohalik hümn on sellel saadetud ja ka kirikusse võetakse oma uke kaasa. Bonk ehitas omale leivakarbist ja kalamehe jõhvidest ja muust vedelevast ka ühe, mis aga kõlaliselt erilisi elamusi ei paku, välja näeb aga päris antiikne.   

   Suurim avastus: naised on loodus! Ühel ööl ärkasin suure vihmasaju peale üles. Ma teadsin järsku, et naised, et mina olen loodus. Meenus ka kohe Trieri "Antikristus", kus katusele sadas madinal tammetõrusid. Tegemist pole mitte langemisega, nagu võiks esmaselt järeldada, vaid millegi sündimisena, mis lihsalt tuleb ja ei vaja mingit põhjust, et olla. See film käsitles naist kui loodust ja meest kui mõistust, loogilisust, kuid nüüd ma sain sellest tõeliselt aru. Terve film sisuliselt lahkab naise ja mehe vahelist konflikti: loodust ehk naist ei saa loogiliselt võtta ega käituma sundida ja ometi mees seda teeb, kuni naine lõpetab hulluna, läheb arust ära, muutub fuuriaks, kes tahab vabanemiseks oma vangistajat tappa? Ei! Sest naine ei taha tappa ega oma mehe juurest ära minna, vaid meest õpetada, ja mõnikord tuleb mehele füüsiliselt selgitaga, kui palju haiget see mees talle hingeliselt teeb. Ta mõistab selle mehe niipalju hukka, et võtab talt sigimiselundid, et temasuguseid rohkem ei sünniks, ka nende laps saab surma filmi alguses. Mees tapab naise filmi lõpus, sest ta ei saagi temast aru, ta ainult näeb, et naine on talle ohtlik, kui see vägivallaga asju seletama hakkab. Kuid see on meeleheitlik vägivald, see on viimane abinõu! Sest naine on oma olemuselt hoopis hooliv, ta tahab meest isegi suurimas valus ikka veel kasvatada, tema silmi avada. Filmis tuuakse välja nõidade ehk mõistusevastaste naiste põletmise näide keskajast, ehk vägivald naiste suunas, keda mees ei suuda kontrollida või loogiliselt mõista. Kõike, mida mees ei mõista, ta kardab ja kõike, mida ta kardab, ta kägistab. Filmis tehakse ka palju keppi, mis viitab ehk kirele selle kõige mittekuhugikõlbava kooselu juures, mis on ka ehk meeleheitlik teineteise tajumise vajaduse nähtus või siis pigem, mehed lihtsalt kepivad loodust. Fuck! Ma saan nüüd aru, mida Sanjeev mõtles, kui ütles, et naised on loodus.

   Ma olin taaskord hakanud end imelikuks pidama, alaväärtustama enda soove, end tahaplaanile tõukama ja nulliks muutma, ma olin tühi ja õnnetu, väsinud, ilma motivatsioonita. Meenutasin ainult, kuidas siia tulles nii õnnelik olin ja kuidas ma täis lootust ja usku jumala leidnuna raginal oma teel edasi arenesin. Kuhu see kõik kadus? Ma ei või seda, mille kätte olen võidelnud, nüüd lasta täielikult käest minna. Kes ma ikkagi oma partnerile olen? Kas ma pean tema hirmude tõttu end tagasi hoidma? 

   Ta põhjendas mulle oma hirmude sisu, mis ei lase tal minuga kohe uljalt suhtesse asuda. Eelnevad kaks kooselu on teda karmisti õpetanud. Esimene naine polnud kunagi õnnelik ja keegi ega miski ei suutnud teda õnnelikuks teha. Teine naine ilmus tema ellu väga kiiresti peale lahutust ja tõi ilmale kaks tütart, mis oligi naise ainus taotlus. Põhimõtteliselt kasutas ta Bonki doonorina. Nüüd näeb Bonk oma lapsi vaid koolivaheaegadel ja suur osa tema teenistusest rändab emade kontole. 

   Pärast seda, kui Bonki tütred siia tulid, ja Bonk seal nagu isalõvi oma laste seltis maas lebades mängis, sain ma aru, mis minu elust puudub. See tühjuse tunne on siin minuga juba kümme aastat olnud. Kõik need aastad, kui ma lapsi soovisin ja mulle aina selgeks tehti, et ma pole nende jaoks valmis ehk teisisõnu: keegi otsustas kogu aeg minu eest, mis on mulle parim. 

   Ma sain aru, et minus kõneles loodus, kuid nüüd saan ma ka aru, et tõepoolest, tõepoolest, kas Bonk on see mees, kellega ma siis terve elu tahan seotud olla! 

   Jah, ja miks mitte, igasugune pikalt mõtlemine on ainult aja raiskamine ja asjadel mitte sündida lubamine, mingi kinnipeetus. See on täielikult meie ülemõelnud ühiskonna ja hirmudest tulvil inimeste haiglane käitumine. Mida sa siin soiud ja kus on see mr "Õige"? Ma olen tähele pannud, et kui kellegagi vähegi koos olla suudad, siis on see ikka parem, kui üksiolemine. Nagunii on kõigil vigu ja kõigiga tuleb osata elada. Mina olen üksi olles täielikult kaotsis, võibolla kunagi ma oskasin üksi olla…?

   Ennekõike oli mul lihtsalt veider sellepärast, et ma pole harjunud olema ebakõlbulik. Ma ei suutnud uskuda, kui mulle taheti selgeks teha, et tõsisemaks suhteks pole tal minu jaoks oma elus ruumi. Aga sedasi ju ei saa alustada ühtegi suhet! Miks ta minuga siis üldse kaasa tuli?   

   Miks paljud naised ei mäleta oma abieluaastaid pärast dementsust? Nad ei tunne oma lapsi ära ja igal võimalusel nö karjamaa poole jooksu pistavad, et lehmi koju tuua…kuigi meile näib, et nad hoopis öösärgis mööda tänavat ringi lasevad. 

   Seda rääkis mulle ema, kes oli kuskilt kuulnud või filmi näinud, et naised, kes on terve elu pidanud end maha suruma, ei mäleta enamikku oma elust, ainult neiupõlve. Mulle hakkas tunduma, et ma olin palju loovam enne esimese peikaga koos elama hakkamist. Kirjutasin palju luuletusi, maalisin tihti jne, ma olin lahti, ma olin endale ma olin dialoogis ma olin tundlik ja nagu üks suur kõrv ja maailm oli nagu mingi veider asi, mida ma kõrvalt vaatasin, enese kõrvalt. Aga mees muudab naise mittemillekski…ja ometi otsisin ma teda. 

   Kas meie "kultuuris" on siis tõesti juba nii suured lüngad, et nii olulised asjad nagu abielu sõlmimine või suhte loomine on kollektiivses alateadvuses täiesti ilma katteta, st puudub õpetus ja hea eeskuju, kuidas inimene end saab siduda nii, et ta on õnnelik ja et kõik kulgeb. See meenutab järjekordset Trieri filmi "Melanhoolia", kus esimene osa algab pulmadega, mille programmis tehakse igasuguseid nõmedaid rituaale, mille sisu ei oma mitte vähimatki tähendust ja on kõigile tüütu ning tipneb sellega, et õhtu jooksul saabub ka arusaam, et pruut üldse ei tahagi seda meest, öeldes: "Aga ma vähemalt proovisin", sest pruut ise ei saa aru, miks ta abielluda tahtis. See mees on ka igavene jõuetu kuju, kes omab mingit ilusat pilti kooselust, mis peaks naise õnnelikuks tegema. Juba esimesed kaadrid näitavad, et meie kaasaegne elu- filmis limusiini näol- ei mahu mööda vanu kitsaid ja kurvilisi tänavaid (ennisaegset kultuuri) pidi sõitma ja jääb sinna lootusetult kinni. Kogu see trall on ka põhjendamatult kallis ja ei kuulu meie ellu. Halloo, mina küll mingit nõmedat tortkleiti ei hakka selga ajama, ja siis kõik need totakad soengud ja lääge make-up!   

Unenägu: 

   Vaatan taevasse, kus on täiskuu, mis muutub mustaks, toimub kuuvarjutus. Sellel hetkel, kui kuu saab üleni mustaks, muutub ta iseseisvaks ja lendab minema. Näen kuud kusagil kaugemal veel vilksamisi omaette ringe tegemas, kui tunnen, et maailm on nüüdsest muutunud. Kõik loomad ja inimesed olid tänavatele tulnud, suur siga sammus nagu vana robot korisedes ja natuke õudust äratavalt välja kusagilt seaaiast. Mind valdas eriline tunne ja mõistmine, et inimesed on nüüd muutunud. Me olime järsku teineteisele läbipaistvad, ma sain kõigist kohe aru, kes nad on. Tänaval oli teiste seas üks noormees, kellega ma juttu hakkasin puhuma, ta ütles mulle, et mina olen läbinisti hea. Ma vaatasin aga tema silmadesse ja sain aru, kes tema on: üks silm oli tal hea ja teine oli hõõguvalt punane, ma vaatasin tema head silma ja ütlesin talle, et ta on hea, ja siis vaatasin tema hõõguvat silma ja ütlesin, et tema sees on kurjus. Ta teadis seda ja ma ka teadsin seda, polnud mul mõtet seda välja öelda aga tegin seda oma loomulikust kohmetusest. Siis löntsisin edasi, seal oli Tom, kelle ma endale kukile tõstsin.

   Nüüdseks olen ära väsinud. Peale seda, kui ma oma vabadest päevadest eramuid hakkasin koristama, pole ma jõudnud blogi kirjutada ega hetkeksi maha istuda, et lihtsalt olla ja lõõgastuda. Õnneks on seda tööd jäänud veel kuu aega, kuni aprilli lõpuni, siis suletakse meie restoran ja õhtused töötunnid jäävad ära. Mul saab ka kuus kuud ühele tööandjale täis, siis avaneb mul võimalus veel terve maikuu Blue Lagoonile töötada, kust tüdruk enne hooalaj lõppu lahkub. Ma olen päris kindel, et teise aasta viisaga on mul õigus ka järgmised kuus kuud samale tööandjale tööd teha, aga mulle meeldib mõte edasi liikuda. Peale selle on siin siis talv ja tööd oleks Beachcomberis naeruväärselt vähe. Nüüd olengi plaani pidamas, mida kolme talvekuuga peale hakata.

   

   Üks mõte oli minna aasiasse massaaži õppima, et siis uuel hooajal siia massöörina tagasi tulla. Teine mõte oli minna üles põhja: Cairnsi või Darwinisse, ja terve talve mingit muud tööd teha vahelduseks, kas puuvilju korjata või midagi. Oli ka mõte Byron Baysse minna, kus pidi rohkelt vaimu- ja alternatiivkunsti värki olema ja siis on veel mõte, mis polege veel mõte, mis on hoopis ootus, et äkki tuleb veel mingi mõte, sest aega otsustamiseks on. 

   Massaažiga on see häda, et üks korralik koolitus kestab pool aastat kuni aasta ja kui ma nt aasiasse läheksin, siis tasuks seda teha alles pärast seda, kui ma oma austraalia viisa olen ära kulutanud. Kasulik oleks raha edasi koguda, siis oleks tulevikus rohkem mänguruumi.

   Kellaga on viimasel ajal kogu aeg see numbri teema, aina on kell 11:11 ja 12:34. Ma olen selle pärast pidevas hämmingus, mis toimub siis! Mis minuga toimub? Mis seisundis ma olen? Kas midagi olulist on mul vaja õppida, tähele panna? Kas on jälle eksami aeg. Kas olen end jälle unarusse jätnud ja ühte mõttesse kinni aheldanud?   

   Pärast seda, kui Courtney ja Dane siia tulid muutus minu elu keeruliseks. Ma kaotasin vahepeal oma telje täielikult. Asi on lihtne, nad kohtlesid mind nagu alamat ja kui sulle liiga palju keegi kätte näitab, mida teha, muutud sa ebakindlaks, sest sa ei pea enam ise otsustama, vaatama, mida teha, sa pead ainult mõtlema, mida tema tahab või arvab, mida sa tegema peaksid. Ma hakkasin ühel hetkel siis streikima ja tegelikult hakkas esimesena mu keha streikima, mul jäi kõht kinni ja süda oli paha, sest ma ei tundnud ennast vabalt ja ma ei teadnud, kuidas kavalalt olukord üle mängida. Ja mulle tundus, et sobivat hetke sellest kõigest Theresele või Garyle rääkida, ka nagu ei tekkinud. Samuti tundus mulle, et Cork (Courtney) oli oma ema minu vastu meelestanud. Ma lihtsalt kannatasin ja aktsepteerisin ülekohut, kuni ma ühel hommikul end pooleks tunniks vabaks palusin, et lihtsalt rahuneda ja oma kõht korda saada, kui mu ukse taha ilmus Therese ja nõudvalt küsis, kas ma pole enam õnnelik, et neile töötan ja kellele ma siis kõik, mis ma asjast arvasin, välja vuristasin.

  Cork on veel selles eas, kus maailm on mustvalge ja idealistlik. Samuti ei tunnista ta ka veel oma vigu ja kui kellesgi mingeid vigu näeb, siis toob need kohe välja, et iseend seeläbi kõrgemale tõsta. Tema esimene lause mulle oli: "tere, mina olen see ema ainuke hea laps". Kogu köögi korraldus muutus Danei sissekolimisega radikaalselt. Juba esimesel õhtul taheti mind ilma õhtusöögita koju saata. Alati olin restoranis pakutavast menüüst valida saanud, mida soovin (va. kõige kallim Rib Eye) ja järsku oli see tava muutunud. Ma ei taha päris kõike seda kirjeldama hakata, kuidas nad minu pealt nö kokku hoida tahtsid, kuid selge oli see, et iga toidukübe oli neil mõlemil hästi valvsa pilgu all. Nad ei tahtnud tegelikult mitte midagi jagada. Üks õhtu oli meil kuskil 30 sööjat saalis ja Dane tegi burgereid. Tavaliselt olin ma siis friikate tegemisel ja taldrikute panemisel rohkem köögis abiks olnud, kui Cork ise peamiselt klientidega suhtles, aga äkitse ei tohtinud ma enam sellesse köögi piirkonda minna. Dane siis üritas oma piirkonda valvata ja Cork ei lasknud mind oma klientidele ligi. Korraga mõistan, et Cork on juba hullumas, tal on kõik segamini ja kliendid on juba kaua oma purkse oodanud. Dane on ka paanikas, et ta ei jõua taldrikuid kuigi ruttu valmis. Siis mainin neile, et ma olen juba mõnda aega siin sahtleid puhastanud, aga ma võiksin ka friikate tegemisel abiks olla ja et ka Cork ei pea kõikide klientide joogi- ja söögitellimusi üksi vastu võtma, et selleks ma siin olen. Nad mõistavad mind, kuid saadavad ikka varem koju, et nad ise rohkem töötunde kirja saaks.

   Kui ma siis ka praekala buffeti õhtul, kust enne tavaliselt mitu head konteinerit ülejääke kaasa sain võtta, nüüd enda jaoks poole portsu toiduga lahkusin, olin täiesti muserdatud, mismõttes? Ma hakkasin nutma, sest ma ei võinud võtta kõike seda, mida teised võisid, kõik need kreemid ja koogid. Ja sealjuures ahmis Cork otse serveerimisnõust supilusikaga jäätist, millest küllastumisel siis enamuse solgipange viskas. Dane kugistas kartulipüreed ja teisel hetkel toppis suu täis kalu nii, et vaevu suutis mäluda. Ma nutsin ja ei suutnud enam jätkata, lahkusin töölt tollel õhtul mõtetega, et kuidas ma küll sellepärast endast nii välja sain minna. Aga see puudutas mind, et ma ei saanud teistega võrdset kohtlemist. 

   Kui nt burgeri õhtu lõpuks oli järele jäänud üks kanaburger, siis seda ma loomulikult ei saanud, sest kokal oli sellele eesõigus ja seejärel Corkil, siis alles minul ja kui mulle tehti väike burger, siis oma burgeri vahele toppis Dane kaks kanarinda. Kui alles oli kaks portsu sööki, siis Dane sai terve portsu ja mina pidin poolega leppima, sest Courtney oli õnnelik poolega, kuna Dane ei pidanud sellel juhul minule tervet portsu andma. Kui nad ise külmikust karastusjooke võtsid, siis mulle ei pakutud neid kunagi. Una- pea aegu iga fish fry õhtu- pakkus mulle õhtu lõpuks pudeli õlle või mida iganes ma tahtsin.  

    A la carté õhtutel ei antud mulle magusroogi isegi proovida selleks, et osata kliendile kirjeldada, millega tegu on, kui neid koju kaasa võttes, minu eest kaenla alla varjule topiti. 

   Hiljem siis selgitati mulle, kuna olin nuttes minema läinud, et mulle ei anta rohkem süüa kaasa, kui üks toidukord ette näeb, mis on täiesti mõistetav ja õige, ma lihtsalt enda meelest hoidsin ära toidu minemaviskamist, mida minu silme all ikka ja alati sündis. Kõik see, mida ma enne võtta sain oli nagu iseeneset nii välja kujunenud, mitte, et ma juba esimesest õhtust alates oleksin omale konteineritega toitu koju vedanud, vaid aja jooksul sain aru, mis ülejäägina nii või naa pange läheb. Kui midagi nii palju üle jäi, et pererahvas seda ära ei realiseeri siis võtsin julgemalt ja kui midagi nii vähe alles oli, siis võtsin selle kõik jne. Una oli ka alati seal, kui ma omale portse tõstsin. Kuigi tõsi küll, seda heitis mulle kogu pere ette, et ma söön jube palju. Kord ühel hommikul sain aru, et olin nagu rohkem leiba võtnud, kui sobiks ja siis tehi mulle koguni kommentaar. Ise ma mõtlesin, et ma annan endast kõik, et olla väga hea töötaja ja lootsin nagu, et keegi minu suutäisi ei loe, aga see on mingi veider asi, et töökohtades, isegi kui need on armsad perefirmad, peab mingit distantsi ja reserveeritust hoidma. Edaspidi tundsin end alati veidrana seal hommikusöögi lauas, see oli päeva kõige frustreerivam hetk. Ma ei tahtnud nendega nende kuulujutte kaasa rääkida, ja kui mul midagi öelda oli, siis ei osanud nemad mind ära kuulata, liiga teistsugune maailmapilt. Nemad oma businessi sees, nii haavatavad ja nii isiklikud ja siis mina, kes ma näen neid kõrvalt läbi oma eurooplase silmade.

    Nüüd olen oma südame selle koha pealt kõvaks teinud ja mul on kama kaks, mida nad oma söögiga teevad, seda enam, et need maitsed, see menüü, on mind jubedasti ära tüüdanud. Daneil oli kohustus maksimaalselt kokku hoida ja kuna ta seda väga tõsiselt võttis, siis olin mina nagu tema vihavaenlane ja kõigi hädade allikas, sest just minusuguste eest ta kööki valvama pidigi. Ma oleksin pidanud talle ehk selgitama, et ma olen siin harjunud toitu võtma, ja see on kooskõlas sellega, mis üle jääb ja samuti sellega, et ma tunnen end õnnelikuna nõnda. Oh jah. 

   Tänaseks on nad mind aktspteerima õppinud ja eile küsis Dane, kas ma sooviksin Courtneyga töötunde jagada või tahaksin pigem vaiksetel õhtutel kodus olla. (Vaiksed õhtud tähendab seda, kui kliente registreerub alla 12ne.) Eks nad siis on hakanud mõistma, et ka minul on vaja raha teenida, mis tähendab seda, et nad on mind kui võrdväärset tunnistama hakanud. Jah, ka portsud on Daneil suuremaks läinud. Nad võtavad teisi ikka kuulda, kuid seda nad ise muidugi ei tunnista, sest kui keegi midagi llaualt tagasi saadab või kobiseb, siis ta on arvatavasti täielik debiilik. 

   Courtney ei saa ka olla minu sõber, kuna kõik tema sõbrad mind ju ei tunnista. Loomulikult vaid naiselikel põhjustel ei salli kohalikud noored naesed mind kohe mette. Arusaadavalt olen nende mänguhoovi tulnud laiama ja mulle näidati igal nurgal koht kätte. Mind liigitati juba ammu enne seda kuhugi kilda ära, kui keeg mind üldse näinud oli. See on see väikese koha värk. Paari kuu eest olin selle pärast päris maas, just pärast neid sportmänge, ma sain ainult sogase pilgu, kui võitja kätt läksin suruma. Nüüd, kui paljud neist liidritest on tagasi mandrile kooli läinud, siis ka ülejäänud on leebunud ja isegi naeratavad ja kostavad teregi. 

   Nüüd on kell 11:22 või 11:33 või 11:44 või 11:55, ma mõtlen, et ju see tähendab, et ma pean asju tegema, et ühest peab teise üle minema.

   Kui Bonk mind ennist väga tõsiselt ei võtnud, siis nüüd on ta seda meelt, et ma siia tema juurde jääks. Selle otsuse tegi ta selle järel, kui ma siia sisse kolides tema majakese puhtaks kraamisin. Siis ta sai minust sotti, et ma toon kaasa mingeid väärtusi, millest ta puudust on tundnud. Ja kui ma ikka korrutasin, et minema lähen, sest ise ta mind tõrjus, ja nt selle Byron Bay välja reklaamis, siis hakkas tal midagi minu poole hoidma. Samas sain aru, et ma pean asju tegema, sest ega keegi minust muidu aru ei saa, ega mind hinnata oska, kui ainult tegude järgi.      

   Jah, ma olen jälle mõistnud, et kogu aeg tuleb end kaitsta, oma rida ajada, sest kuradima palju on neid, kes sinu pealt tahavad midagi võita. Kes tahab sind orjastada, kes sinu üle võimutseda, kes räägib sinust padajuttu. 

   Ma pean olema julgelt see, kes olen! Kuhu kaob vahetevahel mu enesekindlus? Kuidas ma selle tagasi saan? 

   Nüüd on juba mai lõpp, ma jätkan kirjutamist, kust märtsis pooleli jäi. Mu mõtted on edasi liikunud selles suunas, kuidas olla enesekindlam.

   Üks päev kirjutas mu lapsepõlve tänavakaaslane Facebookis, et ta on "Kathy Steele koolitusel: varase lapseea traumaga täiskasvanute stabiliseerimine. Töö dissotsiatsiooni, düsregulatsiooni ja kaootilise seotusega". 

   Ma olen enda puhul täheldanud, et mul on negatiivsed mõtted enda kohta väga tihti just töötamise ajal. Ma olen täiesti ruineeritud, kui ma mingi asja oleksin võinud paremini ära lahendada. Tavaliselt just uue töö saamisega kaasnev aja kaotus on see, mis mind endast välja ajab. Kõik, mis tekitab tööandjale ebamugavust, hakkab mind häirima. Uue töö puhul ma suudan endale andestada, et ma pole mitte loll aga mul puudub ladus töörütm. Kuid ikkagi taban end negatiivsetelt mõtetelt tihedamini just tööpostil. 

   Esiteks on minus kahtlus, kas ma olen ikka piisavalt rahuldav töötaja, et ma ei aja oma tööandjaid kuidagi närvi või nii, sest ma tean, et nad arutavad minu liigutuste kiiruse ja otstarbekuse üle, kus iganes, kes iganes. Eelnev kriitika on mind kasvatanud, kuid on ka sisse ajanud kahtluse ussi, mis mind aina painab, kas ma olen ikka nüüd kõlbulik. 

   Sama teema on minu purunenud armastusega, see valdkond on täis hirmusid ja pettumusi, haigetsaamist. Selline tunne, et kui ma mingis uues asjas, kus kõik positiivselt kulgeb, end ühe isikuna tunnetan, siis armastuses olen keegi, kes on kuhugi valesse kohta sattunud, kus on kannatus, ja siis ei taha end seotuna pigem nähagi.

   Ma olen elus endast mingite jamade tõttu justkui kilde kaotanud. Ma pole enam see lendav, rõõmus olend, vaid hirmudest vormitud, peksasaanud koer. Koertest on mul ka kahju, kellelt on võetud igaveseks omale iseseisev söögi hankimine, oma söögiaegade valimine jne. See inimrass osakb loomi ainult orjastada. Ja kui naine on loodus, siis on ka naised löögi all.

   Mul oli üks koolivend, kes peale sõjaväes saadud alandusi kokutama hakkas. Ilmekas näide! 

   Miks toob elu endaga kaasa nii palju halbu kogemusi? Selliseid, mis sind eluks ajaks katkiseks teevad! Miks inimesed üksteisele seda kõike teevad? Halb kogemus justnimelt inimestega. Ma pole kohanud mingit vaimu või tonti, mida lapsepõlves ehk kõige hirmsamaks juhtumiks pidasin. Need on halvad inimesed meie ümber, need lollid, isekad, mugavad, egoistlikud, ahned inimesed, kes inimhingest osakesi minema ehmatavad. Nagu Clarissa Pincola Estes ehk kirjutaks: kui mingid hingeosakesed on varajases lapsepõlves minema peletatud, siis ei suuda see inimene võibolla kunagi oma elus initsiatiivi võtta, et midagi korda saata.            

   On mai lõpp, saar on peaaegu tühjaks jooksnud. Keegi mainis, et rotid on lahkunud uppuvalt laevalt. Nädala eest lõppes mul töö ka Blue Lagoonis, kuigi paari nädala pärast hakkame Bonkiga tegema renoveerivaid värvimistöid, pole seda kuigi palju. Bonk peseb praegu juba nädal aega jutti tekke ja voodikatteid. Vihma sajab ja tuuled on kõvad, päris nõme on tal nende tekkidega siin mässata. Mina muidugi aitan neid kokku voltida, nii nagu juba kuid iga päev olen aidanud linu voltida, et oma üür sellega kaelast ära saada. Betty ja Desmund (Bonki vanemad) on ka väga lahked, iga kord kui väljas söömas käime, siis teevad nad kõik söögid ja joogid välja, tuues põhjuseks, et ma ikka alati aitan. 

   Mõned kohad jäävad siin avatuks ka talvekuudel.

Tohu wa-bohu

   Kas teie teadsite, et tohuvapohu polegi eestikeelne vaid heebreakeelne väljend, mis tähendab vormitust ja tühjust. Mulle tuli see täieliku üllatusena, kui ma oma sabbati kooli töövihikut täitsin ja järsku inglisekeelsest tekstis loen, et tohu vabohu oli seal, kuhu Jumal hakkas maailma looma. Vaat' kus! Tohuvapohu on ülemaailmselt tunnustatud! 

   Ma pole ammu kirjutanud. Palju on juhtunud. Christmas Carols ehk Jõulukontsert, Aastavahetus, Granti- mu kaastöölise lahkumine, Bonky tütred saabusid, paadireis Balls Püramiidi juurde ja tagasi tulles ringi tegemine ümber saare, osalemine "kalkuni jooksus", mis on iga teatud neljapäevane bowlingu võistlus, kus võitja viib koju kalkuni või siis kana, kuid mida ma loomulikult võita ei saanud, sest see oli mu teine kord üldse palle veeretada ja veel mõni pidune radio shack ja juukselõikus küla kõige kurikuulsama Bosniast pärit juuksuri juures, samuti ka tutvus uue koka Hilary'ga ning ka tema ärasaatmine ja praeguse koka Deani tervitamine, palju suhtlemist sama aasta lastega kui minagi ja Piibli uurimine, kõike seda aga kroonimas puhkuste aja kiire tempo, kui külalistemaja on täis ja palju on hommikusööjaid ja nüüd ka palju õhtustajaid, sest uus kokk Dean on hea vana, kes on tagasi peretütre Cortney'ga, et enne Euroopa reisi väheke raha säästa ja pere seltsis aega veeta.  

   Paar nädalat polnud siin tervel saarel netti, mis tähendas seda, et blogikirjutamine nihkus, kuigi tahtsin Marina kirja üles riputada varsti pärast seda, kui selle sain. Ma ei tea, mis sa sellest arvad, aga mulle tundus see nii loogiline jätk minu blogile. Andeks, emps!

   Piibel oli poolteist kuud teel ja jõuluüllatusena tuli sealt vahelt ka siis see kiri välja, mida oli lõbus lugeda:D Ema kirjutab mõnusalt mahlakalt ja vahel esineb ka Kanade vanamoelist keelepruuki, kuid miski värk sarnanes, kas siis nägemisviisis või terviku loomises minu enda kirjutistega.       

   Mu noorem õde, Ester, tuuseldab nüüd ringi Ladina-Ameerikas ja Mann oli ka mõnda aega Austrias Mirjamil külas, kust nüüd aga juba tagasi. Tundub, et senikaua, kui mul netti polnud, ei juhtunud just palju ka virtuaalmaailmas- pühad ja vaikus- või siis olidki kõik kuhugi teel. 

   Ja kui ma neti taas poole jaanuari paiku sain, siis imestasin, et osad inimesed saatsid veel jõulukaarte ja tehti jõuluvana nalju, justkui olekski kogu maailm koos minuga olnud netiajaaugus; mul oli ka vaid ainult 5 uut sõnumit postkastis- paari nädala peale! 

   Aastavahetusel olin tööl. Meil oli välja kuulutatud pidulikum Aastavahetuse Buffet (nagu ka jõuluõhtul Jõulubuffet), maksusmusega 65 dollarit nägu, kuhu siis võis end, kes iganes kirja panna. Pakuti kalkunit, sinki, kõiksugi kartuleid, salateid ja tervituseks mereande. Mõlemal õhtul polnud maja küll täis aga siiski oli tööd palju ja ise sain alles aastavahetuse traditsioonilise lõkke äärde vahetult enne uue aasta tulekut. Mingit ilutulestikku ei eksisteerinud, keskööl süüdati suur lõke, mille ümber Vana Asustuse (Old Settlement)  lähedale rannale, oli kogunenud oma pooltuhat saarlast, turisti. 

   Pärast suurt ristmusitamist ja kõigile Happy New Year soovimist, löntsib massist kuskil pool, mööda pikka sirget Lagooni teed väljaveninud rongkäiguna klubisse, kus enamus nooremast rahvast üritab tantsupõrandal plärisevatest kõlaritest väljakohiseva disko saatel midagi tantsimise sarnast läbi viia, sest muusika meenutas tõesti pigem mingit raginat ja lärmi. Enamasti kõik pidulised (peamiselt 16 aastased ja nende unised emad, isad, kes on majast välja aetud, et lastel oleks ka õigus jalga klubisse tõsta; vaesed vanemad istuvad kainelt oma korralikes nukukleidikestes kusagil tantsuplatsi ääres toolil ja passivad närviliselt, millal kell kukub, et siis oma purjus lapsed koju viia) on mingis seletamatus ekshalteeritud (jah üsna teismelises) meeleolus.

   "Paremik" suundub pärast kella kahte öösel edasi Ned's beachile, mis on peamine öine peopaik noortele, sest jääb elumajade kuuldeulatusest välja. Asjalikumad poisid on juba ranna varjualuse elektrikilbi kallal ja ühendavad muusikaseadmeid vooluvõrku. Bonk on oma tütarde juurde koju läinud, mina liitun aga noortega ja tantsin varavalgeni. 

   Enne päikesetõusu seame sammud paari hea sõbraga (tõeline paremik) poolde Malabari mäkke, et ühe suurema palja kaljunuki otsast päikest tervitada. Nedsile päikesetõus ei paista: päris kõrge mägi on ees ja kui juba nii kõrgele ronida, et üle selle vaadata, siis paistab ka meeletu veteväli, millel tõusva päikese värvid ja varjud plekiselt vonklevad- just säärasest vaatest on F. Gehry saanud Guggenheimile inspiratsiooni! 

   Enne veel, kui pean hommikusööki tegema minema- sest tuli välja, et mulle lubatud vabal hommikul on ikkagi hommikusööjad ja ma pidin ainukese töötajana (sest Grant oli meile jõulude ajal oma järjekordse triki visanud ja joomise tõttu tööle mitte ilmunud, mille tagajärjena ta pärast kuut teenistusaastat lahti lasti) neid teenindama- teen mõned kiiremad tantsusammud all Ned's'il. 

   Ma olin juba õhtul osadele külalistele lubanud, et tulen hommikul otse karjamaalt, ei vaheta isegi riideid ja teenindan neid ka hommikusöögi lauas. Nii see oligi. Muidugimõista pidin öö jooksul hoiduma alkoholist, tegin omale vaid ühe kange kohvi Bailysega, enne, kui pikale teekonnale asusin. 

  Oli küll väheke pikaldane see mõtlemine aga palju ei erinenud hommikusest unisusest, mõned noad ja kahvlik kukkusid käest, aga ma olen neid ka muul ajal meister pillama. Una kutsub mind seetõttu vahel hellitavalt Dropsy'ks (Pillaja?). 

   Ah jaa, miks ma selle kõik ette võtsin! Ma küsisin mingil eelneval päeval, et mida siin siis vana aasta õhtul tehakse ja üks Sry Lanka noormees, kes siin klubi baaris töötab, seletas mulle, et tavaliselt kogunetakse paar tundi enne uut aastat kellegi sepa juurde koju (kust ka mina siiski läbi jõudsin jalutada), siis minnakse koos Bon Fire (lõkke) juurde, siis on tantsud klubis, siis noored Ned's'ile ja paremik läheb karjamaale päikesetõusu vaatama. Nii ma siis võtsin selle omale pähe ja tahtsin just nii oma öö veeta, kuid sellest, mis edasi tuleb, ei olnud mul küll mingit aimu... 

   Pärast paaritunnist tööpäeva istusin väsimust trotsides ja päeva kaunidusest jõudu saades ratta selga ja sõitsin Old Settlement'i randa, kuhu unetud pidulised olla edasi suundunud ja keda kõva muusika tõttu ka eriti raske polnud mändide alt üles leida. 

   Siis läks mul pidu alles lahti! Lõpuks! ma ei pea tööle minema, nüüd võin rahus puhata- pidutseda! Üle mitme nädala, või isegi üle kuu, kui vaba päeva nägin. Lonksasin pudelist rummi ja hommikuses imelises päikesevalguses tundus maailm nii õnnestunud. 

   Poisid olid pool unes- pool ärkvel, simad pahupidi. Käis võitlus päikeseprillide pärast. Seal olid ka mu bossi pojad, kes on 17 ja 19 aastased ja kes on väga head tondid, üks neist on tõusev supermodell ja teine on lihtsalt muhe kuju. Supermodellis on midagi Deppilikku ja ta kasutab seda ka kavalalt ära, lõbustades muuseas seda jäänukseltskonda- neid viimaseid vappraid- totrate nö juhuslike poosidega, kord vedeledes alkoholist närbunud endise pornostaari kaisus, kord keskplaanis laia kaarega urineerides, ise üle õla kiigates, kas ikka vaatavad jne.   

    

   Hakkasin ühe teise poisiga, kes alati tantsijana pidudel ette astub, võistlema, kuid ma olin tema jaoks liiga agressiivne ja ma solvasin teda tahtmatult oma jõulisusega ja meie võistlus jäi katki. Hiljem tahtsin temaga ka tantsida aga vajusin vist liiga ära. Ma lihtsalt vaatasin, et ilge kolge neh, teeks vähe kukepoksi aga krt tuli välja: peris õrnuke teine.

   Aga seal oli ka üks pikkade blondide juustega üleküla kena poiss, selline ideaalanatoomiline nähtus, kes on ka mitte just ebaõnnestunud Bonky tütre poissõber, ja tema pakkus end siis võitluskunstideks välja, kuna ma vist kõvasti kuulutasin, et tahan maadelda. Me hakkasimegi kähmlema. Olin nüüd väheke mures, et see murrab mu pooleks ja hakkasin juba peaaegu kahetsema aga esimesest kontaktist saan aru, et kuigi poisil on rohkem jõudu, tunnen, et ta ei saa mind seljale panna ja minu tugevus seisneb selles, et mul on pikem vastupidavus või siis tahtejõud või energia koondamise võime või midagi..., ja mõne aja pärast oli ta selili. Siis tuli veel üks sell, kes tahtis proovida- kihlvedusi tehti juba minu kasuks- ja me jäime pärast energilist show'd auga viiki. Nüüd olin järsku mingil erilisel positsioonil ja lebasin puude vilus noormeeste keskel ja rääkisin neile muinasjuttude sügavusest ja nad kõik kuulasid mind. 

   Kuid see pole tähtis, tähtis on see, et toimus midagi, mida saab nimetada päris suhtlemiseks. Inimesed kipuvad ikka muidu mingit koorukit välja pakkuma, kes sinuga suhtlusesse asutatakse ja see on üks jube õnnetus. Ma tavaliselt hakkan sellistes vaakuvates olukordades, headel võimalustel muidugi, poisse peksma, sest tundub, et neid on vaja esmalt füüsiliselt avada ja siis alles hakkavad nad sinuga ka avatult rääkima. Uneskõndijad tuleb kõik üles peksta! No kuidagi peab ju tähelepanu püüdma:D Ma ikka otsin omale suhtluskaaslaseid ja miks mitte ka loomingulisi partnereid. 

   Koju läksin kahe paiku päeval ja kolme ajal kustusin voodisse, kuue paiku hakkasin oma sõbrale Bonkyle kaualubatud õhtusööki tegema ja kümne ajal olin taas voodis, et eesolevaks tööpäevaks end välja puhata. 

   Meile oli pühade eel uus kokk tulnud ja esimest korda oma tööliskarjääri jooksul tajusin, et olen oma kaastöölisega kannatamatu. Alguses arvasin, et nüüd olen Granti haiguse pärinud, kes alati pärast oma BIG NIGHT'i (suurt ööd ehk raskesse joobesse tõmbamist), minu peale kergesti ärritus ja puberteetikust plika kombel vinguma kukkus. Aga läks aega mööda ja ma tajusin, et kokk tegi ka vana perenaise kannatamatuks- see oli selgemõtteline frustratsioon! Noor kokk kahtles kõiges, mida ta tegi ja palus kõigilt, et tema eest mõeldakse ja ka otsuseid langetatakse. Ta küsis isegi, kui mitu tundi ta töötas, kui ta alustas 8, tegi pausi kell 1 ja lõpetas kell 9. Me pidime lisaks oma asjadele ka tema asjadele mõtlema ja seda on isegi lapse puhul tüütu taluda. 

   Kliendid pidid tema kahkluste tõttu kohati koguni 2 tundi oma sööki ootama. Mina olin siis see, kes pidi neile otsa vaatama ja neilt kannatlikkust nuruma, ise sealjuures aegajalt õue sügavalt sisse- ja väljahingama joostes. 

   Aga Hilary, too kahtlev kokk, uuris välja, millal toimuvad jooga tunnid ja tänu temale käin ma taas joogas. No vähemalt täna on mul veel võimalik klassis osaleda, sest superuus kokk Dean tahab teisipäeva õhtuti restorani avatud hoida, et mitte neljapäeval Humpty Micks'i odava pizzaõhtuga konkureerida. 

   See tähendab muidugi, et mul avaneb võimalus Bonkyga neljapäevastest bowlingu õhtutest osa võtta. Aga jooga oli küll eriti kasulik, kahju, kui enam võimalust ei tule. Hea saun ja jooga on täitsa sarnase toimega.

   Üks päev puhusin oma roosa õhkmadratsi täis ja me Hilaryga solberdasime mõlemad rinnakuti madratsile toetudes üle laguuni Jänese saarele. Lagoon pole kuigi sügav ja aeg- ajalt sukeldusime mu ujumisprillidega selle enamasti suht vaesesse põhja, et sealt tähepiltidega meremune korjata. Ta oli nagu väike laps, kelle mänguhimulised silmad otsisid nähtustele tähendusi. See, kuidas ta muinasjutumerre sukeldus võlus mind väga, kuid samas muutis ka vastandlikult lapsevanemlikuks. Tagasiteel oli väike vastulaine ja meie edasijõudvus oli vaevaline. Õnneks möödus meist üks kanuu, mille omanik mulle oma lestad laenas ja mis meid võibolla poole kiiremini sellest juba tunde kestnud seiklusest välja tõi. Tol päeval ületasin oma hirmud ookeaniga (või vähemalt selle laguuniga) seotud teadmatuse ees, nüüd tean täpselt, mida seal kohata võib ja ühtäkki suutsin rahulikult hingates ujuda.

   Üks eriti võimas elamus oli Balls Püramiidi külastamine. Püramiid olla maailma kõige kõrgem veest iseseisvalt väljaulatuv kivi. Püramiidi ümber on veel teisigi väiksemaid, kuid kunstilisi kaljurahne, millest üks oli täpselt nagu aborigeeni mehe pea, kes rahulikult Püramiidi valvas- linnud peast mõtetena lendamas. 

   Ma vihastasin oma fotoka peale, sest see ei suutnud püüda kinni seda suurust ja neid troopilisi linde, kes "kivi" ümber keerlesid ja neid värve ja varje, mis erinevate nurkade all kivikamakale eri ilmeid manasid- tegi meele mustaks. Peab siinset loodust ikka joonistama hakkama! 

   Nägin ka delfiine ja lendkalu, tagasiteel ka kõiki saare soppe ja vaateid iga nurga alt. Ahmisin kõige sügavamat sinist ja kõige puhtamat türkiisi! 

   Bonk andis mulle ka mõned surfimise tunnid, sain juba maitse suhu aga päris püsti ma veel ei tõusnud, aga! ajasin end põlvile, millega esiotsa väga rahul olen. 

   Ilmad on olnud tormiselt tuulised ja mandriaustraalias möllavad tulekahjud ja Queenslandis uputab. 

   Suri saare üks austatuim ja olulisim naisfiguure tädi Thelma. Ta oli siin ühe suure perekonna pea ja meie kirikus üks positiivsemaid ja helgemaid tegelasi. Veider on see, et ta nägi mind unes enne seda, kui ta mind päriselt näinud oli. Ise ta arvas, et ehk sellepärast, et tulen samast piirkonnast, kust tema esiemagi, ehk siis Norrast. Temas oli nii tohutu intelligentsus ja õrnus, headus- iga kohtumine temaga oli väga eriline. Tema mees, Gower, on kohalik mehhaanik, kelle käest olen käinud piima ostmas. Neil on neli tütart: Willow, Roslyn, Gay ja Nelly ja Therese kui ka Bonk on nende nõod. 

   Homme on matused. Bonk koristabki hetkel vana Thompsonite surnuaeda, sest Thelma ei soovinud uuele surnuaiale minna, ütles, et tema sinna linnu (muttonbird) kisa keskele ei taha, soovis oma vanaisa kõrvale.

   Hetkel siis ajan siin oma teise aasta viisa asju ja ootan juhtnööre edasiseks tegevuseks. Iga hetk peaks saabuma kiri, kus öeldakse mulle, kus ma oma tervisetõendi saan vormistada. Loodan väga, et ma selle kõige pärast Sydneysse ei pea lendama, mis aga rohkem kui tõenäoline! 

   

Tere Anna.

2. nov. hakkasin õhtul pimedas Ljuuda juurde sõitma vett tooma. Päeval oli toodud killustikku. Mega-auto jäi Kuke juures mudasse kinni ja kild koorem pandi maha valesse kohta, mitte sinna, kuhu päris mudaauk oli tekkinud, suve vihmade ja edasi-tagasi traavinud liivaautode, töömeesteautode, kopatraktori ja puutõstuktraktori tõttu. Tauno ajas killu teele laiali aga üsna suvakalt. Mõtlesin, et küll ma laupäeval seda asja silun ja parandan, aga praegu võtan ratta käekõrva, Kuke juures istun peale, aga nii kui ma peale istusin, tegi ratas mudaviguri ja kadus alt kui keravälk. Küljealune porilomp tundus päris külm ja püstiajamiseks pidin end veidi rullima, vasak jalg ei tahtnud toetada, sest koss jäi täpselt pedaali alla. K****i p***e! Ma ei tea, kuidas püsti sain. Tundsin, et labajalg polnud enam endine. Õnneks jäid käsi ja õlg terveks. Vasak külg ihuni märg ja paksu lobriga kaetud, istusin ikkagi sadulasse ja väntasin Ljuuda korterisse, kus parasjagu käis insuldi tagajärjel parema poole halvatusega Sulevi hooldamine. Seisin nede esikus nagu mudatümikas. Peale väikest vähkremist riiete ja tossudega (Ljuuda viskas kõik mu riided pesumasinasse), saime kööki maha istuda (viin, kartul, kapsas, tee, kilu) ja elektromagnet aparaadiga mu jalakest ravida. 
   
   Pühapäeval viis Sven mu linna, esmaspäeval pandi kips ja anti kargud. Praegu kargutan. Umbes 11. või 12 võin kipsi ära võtta. Pöia liigeses on mõningane mõra. 

     OSS 
          OLI 
                SIIN
                     Je
                       Je!  :)

   Esmaspäeva hommikuti tasub traumapunktis käia koos diktofoniga. Need on imeliselt hingekosutavad lood, mida kuuled registratuuri järjekorras. 

   4. nov. oli Andrese sünnipäev ja meid kutsuti sinna, aga samal ajal kavatses Ester- H. korraldada Endlas koosistumise*, mis oli eriliselt mõeldud just vanaemale. Vanaema oli ka siis siin ja Mann tuli Tartust ja Liis oli koos Seebuga ja Silver ja Oskar ja lõpuks tuli keegi Estri ja Silveri ( e. Silvesteri) tuttav Eero. Siis me jõime valget veini ja punast ka. Mõlemad olid head. Sõime salatit ja kartulit, sipelgapesa, kommi, Liisi küpsiseid. Teed jõime ka kogu aeg see sai otsa ja jälle tehti. Lõpuks läksid vanaema ja Estri meeled härdaks ja nad nutsid veidi. Asi oli nii, et Ester tegi vanaemale kaela massaaži ja tunded tegid oma töö. Aga veel lõpuks jõudis ka Renee Võidust tagasi koos veiniga, mis oli tõesti hea.

   Siin, meie Endlas on ikka toredaid koosviibimisi olnud, on igasugu inimesi käinud ja nüüd siis on ka väike Seebukene juures. 
   (vahepeal helistas Valentina ja teatas, et on Nisuka tee peal mutta kinni jäänud ja tahtis Tauno numbrit, eks näe, mis saab. Pimedas ja mudas ukerdada, seda saab ikka viimasel ajal)

   23:31  06.11 2012 Endla korter on nüüd suur ja tühi. Renee pole veel Pedast tulnud. Maandab kusagil stresse. Oskar pole veel magama läinud. Vaatasime koos rõvedat pede-filmi, mille tegid Borati autorid. Reklaamide ajal näitab Oskar mulle, kuidas tuleb karkudega kaugust hüpata. 
   Nüüd tuli Renee ja on paras poiss. Oskar pakub talle ananassi, aga Renee ei taha ananassi.

   Oskar nägi sind täna unes, ütles, et Anna oli väga ilus (loodame, et see ei tähenda halba). Mina nägin sind eile unes, mingi külmutatud liha sulatamine käis. Sa üritasid suuri külmutatud veise liha känakaid sulatada sulalumega. Ei tea jah...

   7. nov. Kord ja kaos, vorst on maos. Paos ja laos.
Obama võit.
   Neska helistas ja ütles, et üks hipide vanasõna kõlab nii: kas elu mängida või mängides elada? Kõlab Alliksaarelikult.

   See sügis on olnud actionirikas. Silvester saagisid ja lõhkusid ja ladusid. Vahepeal ilmutas end Mann. 
   Töömees siiberdas ringi. Kopp tasandas maad. Vihma sadas kord rokem, siis vähem, kord lumega pooleks, siis puhta lumena. Rotte, hiiri, mügrisid jt närilisi oli palju. Mürki söödi ohtralt.

   Kõmsi poes näen tihti Eppu ja Kristat, mõlemad kiidavad sind ja su kirjutamist. Küsivad, et millal saab järjejutu järge lugeda. 
   Hea oli lugeda sinu viimast blogi, kus sa saare loodust kirjeldasid. Ma lugesin seda Annikile ette. Anniki läks magistratuuri ja tal on paras tamp peal. Täna öösel oli ta meil külas (9.11.), sai lobiseda ja kooki süüa. Hommikul panid kõik minema, mina jäin karkusid klõbistama ja telefonikõnesid vastu võtma. Neskaga võib rääkida, millest tahes, ikka kisub vaimulikuks. Neska ütles, et sa oled nunn visionär, et nüüd äkitselt sai see asi tal selgeks. Sa näed pikki ja müstilisi unenägusid, mis viivad meid kaugete aegade taha või ette.

   Varsti läheb Piibel Paradiisisaare poole teele. Mu kirjake seal vahel. Selle õhukese paberi ostsime Manniga koos Emma kaltsukast, enne kui ta Kreekasse läks. Iga kord kui Mann Endlasse tuleb, on tal uus nägu. Üks päev oli ta väike laps- umbes 2-4 a., eile oli about 80ne. Kord on ta lummavalt peenike, kord hirmuäratavalt kondine. (Vene ajal oli üks tomatisort "Continental Red", rahvapäraselt "Kondine Reet").

   Mu laual on lahti raamat "Ma olen raamat" autorid Viivi Luik ja Hedi Rosma. 
Viivi Luik: ""Jääl liugle, surelik, kuid ära seisma jää..." See rida seisab Jean Paul Sartre'i "Sõnades" kuid pole Sartre'i kirjutatud. Võib olla ei oleks selles reas mingit saladust ega maagiat, kui Sartre polek seda oma käega üles kirjutanud. Kui ta poleks selle rea juures mõtelnud midagi, mida meie ei tea. Sellest peale, kui ma seda rida lugesin, olen tajunud elu kui liuglemist üle mustendavate jääväljade, üle noore õhukese jää, mis paindub, kuid ei murdu. Jää ei murdu seni, kuni sa ei löö kartma, kuni sa muretult liugled, kuni sa seisma ei jää. Kohe kui jääd seisma, kukud argipäeva KURISTIKKU." 

   Törts kirjandust vahelduseks. Sel aastal lugesin igasugi häid kirjanikke ( Dovlatov, Dostojevski, Vonnegut, Dürrenmat jne) nende hulgas ka Sartre "Sõnad" ja peale seda Luike. Mind üllatas, et ka Luik need värsiread välja tõstis. Seal unes, kus sa külmutatud liha sulatasid, seal oli ka palju jääd ja sa kühveldasid poolsulanud jääputru paljaste kätega ja kandsid seda lihakamakate peale. Mõne ürgveise omad vist.

   Lõpetuseks üks Kauri nali. Meeli küsib Kaurilt: " Kuidas kuninganna välja näeb?" Kaur: "Ta vaatab aknast välja." Teine nali ka. Raul Kaurile: " Ära roni seal, sa võid kukkuda!" Kaur: "Ei või, ema ei luba". 

   Oli tore sulle kirjutada. Me kõik räägime sust alatasa ja mõtleme su peale ja saadame sulle peeneid ja kalleid mõttelõngu.
   

Tšau.
Marina

* Ester ja Silver lendasid ühe otsa piletiga 15. nov. Columbiasse.

Elu nagu veerevatel kuulidel...

   Mingi aeg tagasi oli mul jällegi veider unenägu: 

Mu isa korraldas meie Sireli tn aias iga-aastast kunstifestivali, kus peamiselt tema tudengid ja lapsed oma installatsioone üles sättisid. Festivali kontseptsioon seisenes selles, et iga aasta pidi sama töö üles panema, millega festivalile olid tulnud. Mina polnud veel oma tööd kunagi esitlenud ja keegi soovitas mulle pilkavalt, et ma peaks ehitama ühe värava ja selle ees ingli kostüümis seisma. 

   Ma olen tõesti viimasel aja tahtnud palju inglit mängida, kuid samal ajal on mingi õel osa minust end hakanud teistest paremaks pidama. Nüüd pidin oma okkalise nimbuse alla neelama, nagu üks mu vana tuttav siinjuures väljenduks, ja maa peale tulema, ma olen kõigest inimene ja inimesed on ekslikud. 

   

   Igaljuhul olen oma telje jälle üles leidnud ja ilmad on ilusad.

   Eelmine nädal oli valgetes kostüümides värvilisi kuule veeretavate meeste nädal, ehk siis üle Austraalialine Bowling Tournament. See on üsna erinev sellest bowlingust, millega mina varem kokku olen puutunud. Siin nimetatakse meie bowlingut Ten Pin'iks ja Bowlingut mängitakse madalal murul, reeglid sarnanevad aga hoopis jääkeegliga. 

   Minu sõber Bonk on selles mängus kõva tegija ja ma käisin terve nädal peale tööd seal kaasa elamas. Kohal olid ka Austraalia parimad, need kes Austraaliat maailmas esindavad. Nemad loomulikult noppisid kõik medalid. 

   Kogu üritust kroonis suur ühtusöök ja trofeede jagamine. Bonk sai ära märgitud kui kauaaegne parim mängija. Muidu mängitakse kolmeses meeskonnas, kus kaks on peamised veeretajad ja üks on kapten, kes siis lõppseisu ajal mängu sekkub. Kokku on ühes mängus kuus osalist ja igal ühel on kolm kuuli, millega siis väikesele valgele kuulile kõige lähemale tuleb saada, kuid kuulid ei veere otse, nende trajektoor on kaarjas, mis teeb asja omamoodi keeruliseks kuid ka veetlevaks. Kaptenid kihutavad küll lõpuks kuulid sirgjoones valge palli poole, siis on kiirus see, mis neid kaari joonistamast takistab. Väga britilik mäng. 

   Peale õhtusööki toimus ka väike kaklus, sest pingelise nädala lõpuks tuli natuke paksuks läinud verd välja lasta. Kõik mängurid tarbivad keegeldades päris tublides kogustes õltsi ja üks rohkem alkoholihaige ei suutnud päeva lõpuks enam kombekuse piire pidada. 

   Mul oli kokkuvõttes väga tore õhtu. Käisin lõpuks- peale kahte kuud saarel- kohalike noorte ainust pleissi kaemas, kus üks vana hipi Blaz, oma raadio-stuudiot peab. Igal neljapäeval on Radio Shack kella poole kümnest ühe, kaheni lahti, kuigi ametlikult peaks vist vaid kaheteistkümneni olema. Ruumi ühes nurgas, muu tehnika, trummide ja plaadiriiulite vahele mahutatud külmikus, hoiavad kõik peolised oma kaasatoodud alkofoli ja suitsu võib sees ka teha.

   Ma polnud ammu musitseerinud ja lendasin nö otsejoones või siis väikese kaarega trummidele peale ja ei lõpetanud enne, kui pidu lukku pandi. Mu sõrmed on siiani sinised ja pisut paistes:D  

   Punker on tihedalt täis joonistatud ja helendab neoonpiltidest. Hiljem, teel koju, leidsin teeäärest helendavaid seeni, mis on Lord Howe üheks tuntud harulduseks. 

     Üks luuletus, mille siin ühel vihmasel pärastlõunal meisterdasin:

Mu ribid on akna taga

vihmas kokku sulanud

ribajate palmi lehtedega.

Vaatan läbi ribikaardinate

korrastatud triipude,

mis on juba palmidega põimunud.

Ma hingan aeglaselt

ja mu rinnakorvis koriseb soe vihmavesi.

Üks noor naine möödub aknast

ja lausub:

"No! You have to be kidding me!"

Ma ärkan ja olen hetkeks segaduses-

kus ma olen? Ikka veel külas? 

Elu/Surm/Elu

Käisin terve eelmine nädal iga päev kalal. Ilm on küll vihmane ja tuuline olnud, kuid pidin kuidagi majast välja saama ja mõtted mujale viima. 

   Tõttöelda sai kõik alguse sellest, et minu siinne võibolla ainus hingesugulane, kohalik kunstnik ja karikaturist Bonky, mu endaga kalale kaasa kutsus. Ta oli siin üks esimesi inimesi, kellega kohtusin ja siis taas juhuslikult jälle kohtusin ja kus need teised 350 inimest on, ma ei tea, mina nägin peamiselt teda. 

   Esimesel päeval läksime tema väikese mootorpaadiga North Bay ja Old Gulch'i juurde uudistama, kus tollel päeval kõige soodsamad kalastustingimused pidid olema. Kalaõnne meil paraku polnud, kuid see koht on eriti ilus ja ilma paadita on sinna päris pikk ja vaevaline tee üle mäe või piki kivist rannajoont, kus ma aga ise just paari päeva eest olin käinud, kuid siis suure tuule tõttu ei olnud mul õnnestunud näha neid imelisi vaateid, mis suurte mustade kaljude taga peitusid. 

   Me ei tahtnud alla anda ja läksime järgmine päev jälle kalale ja seekord olime edukamad, ma püüdsin kolm kala, kellest üks küll minema pääses aga millest pisut hasarti läksime ja nüüd käisime iga päev uues kohas, mis siis tuule suundi arvestades ka selle päeva kõige soodsamaks kalastuspaigaks oli. 

   Ta tutvustas mulle tõepoolest saare parimaid kala kohti ja ilusamaid aga ka ohtlikemaid kuid võluvamaid paiku ja andis ka kalmaare, mis on väga tõhus sööt. Kolmandal päeval püüdis Bonky suure kuningkala (kingfish), millest tegime koos õhtusöögiks sushit ja enamuse kalast andis ta mulle. Neljandal päeval püüdis ta ühe väikese hai ja ühe mürgiste ogadega punase kala, mis tagasi said visatud ja siis veel ühe väikese pruuni ilusa mustriga kala, mille ma hiljem praegu meie puhkemajas morsekoodi toksivatele teadlasetüüpi soomlastele annetasin, sest nad olid oma suure hobi kõrvalt unustanud tulla sööma ja neil polnud ka midagi hangitud. Ehitasid vaid antenne ja paigaldasid kaableid, et 100 signaali tunnis ikka kätte saada. On mingi jube veider hobi ikka! Ja mõelda, et nad ei tule selle reisi ajal toast väljagi, tundub naeruväärne.        

   Õige kaval on siin kalastades ära kasutada mõõnu. Kui kivim (bioherm või miski lubjakivi), millel korallid kasvavad või siis korallriff ise, paljastub, saab sellel jalutada ja nö aukudest või basseinidest, mis kivimi või korallide endite vahel laiuvad, kerge vaevaga kala püüda. Üks selliseid kohti oli Pot Holes, kus tuli otse korallidel käia (korallid ei saa kasvada kõrgemaks, kui veetase ja samas on nad väga tihedasti koos, nii, et on moodustunud peaaegu ühetasane kandev pind, mis on kohati on aga vähem või rohkem õõnes ja laine tulemisega kohiseb ja muliseb vesi otse jalge all läbi arvutute käikude). Vesi on läbipaistev ja sööda saab suurematele kaladele otse nina alla heita. Väikseid kalu peab lausa vältima, sest nad on osavad sööta konksu otsast kiiresti ära närima. 

   Nädala eest oli päikesevarjutus, siis oli üks tugevamaid mõõnu, nii ookeanis kui ka minu kristlase elus. Aga nagu öeldud, tuleb mõõna ära kasutada ja seda ma siin nüüd parasjagu praktiseerin- üritan oma sisemust lahti harutada ja vaevusi minema kihutada, nendest toitvat tõde leida. 

   

   Kui ma siia, Lord Howle saabusin, siis olin tõusuteel. Nüüd olen juba paar nädalat olnud omadega maas. Liinid on maas nii minul kui ka internetil ;D  Kõiksugu juperusi on juhtunud. 

   Esiteks jättis Kristien mu maha, siis me leppisime ära ja ta leidis kokana töö siia saarele. Kui ta aga kohale jõudis, siis hakkas kahetsema ja leidis, et kõik see pole tema jaoks ja nüüd on ta juba jälle läinud. Praegu on ta taaskord oma autoga teekonnal Lääne Austraaliasse. Ma loodan, et leiab teine siis õnne seal. Ja mina olen siin väga rahul. Tundub, et meie aeg sai ümber. 

   Teiseks on veider asi selle minevikuga, kui on rohkem ruumi, aega, õhku, hakkavad mingid lahendamata asjad üles tulema. Terve mu keha on nagu pinge all ja mõte ei jookse. Kõik tuleb raske vaevaga ja kala ei näkka. 

   Ka selle suure tralli ajal, mis Kristien siin ülemöödunud nädala jooksul mulle korraldas, olid mul kogu aeg numbrid kannul. Iga hetk, kui kella vaatasin, oli see 11:11 või 1:11 ja siis saabus ka 11 november. See kõik toimus siis, kui Lord Howe'l ja üldse kogu Austraalias oli üks kõige suuremaid pidustusi- Melbourne CUP, mis on siis eelkõige hobuste võiduajamise, kihlvedude ja siis kleitide, kübarate, ülikondade ehk enesenäitamise, tantsude, uhke lõunasöögi ja rohke alkoholi üritus. Kõiksuguseid kiusatusi kihises mu ümber ja soodsad Kristuses taevatõstvad hoovused vahetusid kerglaste keeristega, mis hakkasid mind paradiisi saarest eemale, tundmatuse merre kiskuma. Ikka veel näen iga öö unes merd.  

   Ma olin värske kristlane ja väga kindel, et ma enam alkoholi ei tarbi, kuid selles surra-murras, mis oli Kristieniga kaasnenud, olin väheke kaotsis ja otsustasin võtta leevendava klaasikese. Klaasikesest sai aga kohe teine ja märkamatult kolmas ja siis tuli pudel osta ja siis teel baarist lauda sai veel shot viina tehtud ja kuna mul ka veel kõigile külalistele mõeldud tasuta klaas šampust oli välja võtmata, siis läks ka see peagi loosi. Päike polnu veel loojunud, kui inimesed oli puru purjus ja enamik juba koju ää lännud. 

   Mina gruuvisin veel terve õhtu hoogsalt tantsuplatsil, mõni kord maha prantsatades, ja tegin kõigist hulgaliselt fotosid. Kõik inimesed on võõrad, miski ei meenuta mulle kodu ja levikat ja sellist lõbu, nagu ma eesti rahvaga tundnud olen. Või olen ma sellist laadi lõbust äkki välja kasvanud? Jah, see pole enam minu jaoks, see ei ole edasiminek, see on tagasikukkumine!

   Järgmine päev oli mul päris habras olemine. Katsin hommikusöögilaua ja teenindasin sööjaid üsna rahuldavalt, aga kui ma põrandate pesemise ja tualeti koristamiseni jõudsin, siis pidin vahepeal maoloputust tegema, mis õnneks kuidagi omanikele märkamatuks jäi. Magasin päevaund ja õhtul restoranis töötades, tundsin ikka veel, kuidas mürgid veres hoovasid. 

   Veider oli see, et sellel päeval tundsin end füüsiliselt nagu naisterahvas, sest tavaliselt on mu liigutused üsna jõulised ja nurgelised, kuid nüüd hoidsin õrnalt taldrikut ja tegin jõuetuid liigutusi mopiga. Ma olin vana perenaisega võrreldes nagu tigu, kellest vanaema mööda tuhises.

   Ma ei julgenud veel fotosid mitu päeva hiljemgi vaadata. Kui ma siis lõpuks neid vaatasin, sain selgelt aru, et alkohol ei ole üldse minu jaoks, ma olin nagu keegi teine, see, kes ma üldse olla ei taha: praaliv ja peatamatu.

   Ma hakkasin end peagi süüdistama, et olen end taas alla vedanud, et miks ma teen seda, mille kohta ma tean, et see mulle head ei too. Therese ja Willow, kui minu kõige lähedasemad õed, olid too päev, kes rannas ja kes metsas kaduma läinud lehma taga ajamas, ei nemad läinud sinna, kus patukotid kogunevad. Eriti siin saarel, kus kõik kohe kõigile teada on. 

   Ma ei kannata inimesi, kes end teiste kulul lõbustada lubavad ja selliseid sattus mulle järgnevatel päevadel piisavalt palju ette, mis kõik mulle ainult sellest kõneles, et paras sulle, Anna, loll. Loomulikult arvasid kõik, et ma olen tolle mehega ka maganud, kellega tantsisin.    

   See on nagu halb uni, kus imelises paradiisis ringi hõljuv ingel teab, et puu tagant roomab kohe välja koletis, kes tal tiivad seljast rebib. Või nagu palavik, mille hallutsinatsioonides see rahulik ühemõõtmeline vaikus iga hetk oma pidevuse kaotab ja siis kogu pildi pea peale keerab. 

   Ma tegin pattu. Ma pidin nüüd end peitma ja ma olin segaduses. Ja ometi olid ju numbrid mind hoiatanud. Aga patuga on ikka nii, et seda ei oska kartagi, leiab kohe igasugu põhjendusi, miks ikka kiusatusele järele anda. Muidugi olin ma selle purjus ja edeva rahvasumma keskel kaotsis, see, et Kristien mitte millegagi siin rahul polnud, ei olnud ju minu probleem, kuigi see häiris mind omajagu ja nõudis kannatlikkust, et selle kõigega kokku elada, aga, et sellest põhjus leida, et end kaotada, lõdvaks lasta, tähelepanuta jätta, teiste sõnadega: kogu oma senitehtud pingutused ja oma kättevõideldud teeots käest visata, seda ei suuda ma endale andestada. Minu au läks kaduma, minu püüd kõrgemate väärtuste poole sai nullitud. Pühendumus katkes.              

   Nägin unes kaske, mis meie Sireli tänava hoovis põõsaste keskel kasvas. See oli üks tähtsamaid puid minu lapsepõlves. Kõrge ja üsna jäme kask, mille ühele oksale oli vanaisa kinnitanud väga hea kiige. Heaks muutsid selle kiige pikad ketid, mille otsa oli poltidega kinnitatud pruunikaspunaseks värvitud raske lauajupp. Selle kiigega sai päris head hoogu teha. Enamus lapsi ei julgenudki seda kõige suuremat välja kannatada. Mina olin tavaliselt hootegija, sest olin juba lapsena päris tugev ja ka osav, mida sellise kiige juures vaja läks. Hooandja pidi sujuvalt kiige kinni püüdma, selle lauajupi seljast haarama ja koos sellega õhku tõusma, et siis oma keharaskusega kiik taas ette lükata. Kiikumine oli eriline nauding, mis võttis seest õõnsaks ja tenikord kui karuselli tegime, siis ajas ka pea sassi. 

   Seal unes oli see kask vanaks jäänud, ma vaatlesin selle juuri ja tüve, tundus et üraskitest puretud koore all oli juba pehkinud puit. Silmitsesin nüüd nukrusega edasi, kuni nägin mingit valget vaksapikkust võsu, siis teist, mis oli hele-heleroheline. Põõstaste lämmatavas pimeduses oli uus elu tärganud. 

   Mõtlesin hommikul, et kõik käibki üles- alla, ikka ja jälle ja nüüd siis käib natuke alla. Mulle meenus ka Clarissa Pincola Estese "Naised, kes jooksevad huntidega" raamatus sadu kordi toonitatud Elu/Surm/ Elu kujund ja ühe mulle väga kalli inimese lohutussõnad, mis mind tookord innustasid, enne, kui ma kristlasena uuesti sündisin, siis kui olin tundnud, et ma olen end täielikult hävitanud, kui ma olin nii põhjas, et enam põhjemas olla ei saa. Ta ütes, et Anna, sina oled ju nagu fööniks, sina tõused taas tuhast. Aga enne tõusmist tuleb pinda tuhaga väetada, tuhaga, mis on saadud mahapõlemisest.    

   Ma olen sinuga armas laps, kui sul on paha, siis see on ainult märguandeks, et miski, mida sa teed, ei ole kooskõlas sinu südamega. Kui karusellist läheb süda pakas, siis ära keeruta enam. 

   Aga, kas ma saan andeks ka seekord? Kas iga kord? Kas ükskord kannad sa mu maha, sest sa enam ei usalda mind? Kas mul on võimalik kõik kaardid ära kasutada ja siis ongi kööga? Kui palju üks süda välja kannatab?  

   Niisama vaevaline on surmast taas välja roomata nagu ühel pimeduses tärganud võrsel on end jõudu taeva poole läbi murda. Kas ta kuivab, või külmub või lömastatakse vana tüve kukkudes? Tuleb leida tee, et end segavatest faktoritest vabastada, kuid kõigepealt on vaja neile jälile saada. 

   Millele ma annan elu? Milleleeeeeeeeee??????????????????????????????????????????????????????????

Kas ma annan aru!?!

   Hingan sügavalt. Ütlen endale: stop, ära tee, lase minna, ole niisama.  Kus mu telg on? Kõik algab jälle otsast peale. Kus mu telg on? 

Sandy ja lein.

   Meie härrastemaja on tühi. Siin on olnud terve nädal päris vaikne. Ei tea, kas vaikus enne tormi? 
   Eelmine nädal oli juba päris tihe, hommikuti teenindasin hommikusööjaid ja õhtuti õhtustajaid aga päeva peale sai tube pühitud, linu silutud. Sain ka lisatööd Summersetis, kus hakkan ome vabadel päevadel abiks käima. St Beachcomberist vabadel päevadel, teen kolm, neli tundi tööd Summersetile, aga see ei võta tükki küljest. Kella 12st olen vaba ja saan ikka kõike teha, mida siin teha annab. Ja teha annab siin paljutki. 
   Summerset on suurem majutaja, neil on 30 tuba ja ka alati tööd, kui mul siin väga vaikne on (meil on ainult 9 tuba), siis saan seal täisajaga käia, nagu see nädal oligi. Palka maksavad nad ka erinevatel reedetel, nii et iga reede on mul palgapäev :)

   Austraallased nimetavad õhtusööki teeks ja teed tassiks. Teed saab alates kella kuuest ja tassi pakutakse alati, kui külla lähed. Täna lähen oma koguduse teeõhtule ehk siis meie keeli õhtusöögile. 
  Ma olen jätnud mainimata, et kui ma Seymouris elasin, siis nägin ühel öösel väga tähendusrikast und. Uni oli lühike, kuid väga selge. 

   "Minu ees avanes keeris ja mind imeti teisele poole. Ma imestasin, et sain vabalt hingata, ka õhk tuli kaasa. Olin mingi hetke oma sõpradega hallis pilves ja siis nägin maad suure kiirusega jalge all lähenemas, nägin kuuske ja tahtsin selle ladvast kinni haarata, et ma sodiks ei kukuks aga hoog oli nii suur, et mul ei õnnestunud haakuda aga kui maapind jalge alla tuli, asetati mind justkui hoolikalt sellele. Nüüd oli mul hirm, et kohe imetakse teiselt poolt ka mäed järgi ja need kukuvad meile kaela. Vaatasin siis kaugusesse aga mäed olid juba ilusasti paigas. Nüüd seletasin teistele, mida ma asjast arvasin: maailm on 8- kujuline ja ajas edasi liikudes satume ühest paunast kord 8 keskel olevasse ristsilma, kust siis maailm teisele poole läbi läheb. Ma teadsin ka, et mitte just kõik ei pääse sealt läbi."

   Kui ma sellele unele mõtlema hakkasin, siis sai mulle kohe selgeks, et kui kaheksa on lõppmatuse tähis ja (kaheksa keskel olev) rist kristluse tundemärk, siis teisele poole pääsemiseks ehk siis igavese elu kindlustamiseks on vaja Kristuse poole pöörduda. Lisaks minu pidev muretsemine ( et kukun sodiks või mäed sajavad kaela) ja hirmud hakkasid kaduma teadmise ees, et kristlasena kantakse minu eest kõrgemalt poolt hoolt.
   Mingil veidral kombel oli see eesti tüdruk, kes seal tallis enne mind töötas, endast just Billy Grahami "Rahu Jumalaga" ja Torgny Lindgreni "Mälestused" maha jätnud. Hakkasin kohe neist esimest lugema, mis osutus eriti õigeks asjaks õigel ajal. See raamat oli nagu jätk minu unenäole ja ühtlasi kinnistas minu usu. Ma olin järsku ümbersündinud. 

   Tagasiteel Seymourist, nagu ma juba mainisin eelnevas postituses, sain emaili, kus kutsuti mind Lord Howle, mis tähendas minu jaoks terendavat pääsemist nendest "kannatustest", mida olin paari kuu jooksul läbi katsunud. Ma teadsin, et ma olen oma patud andeks saanud ja nüüd võin ma minna edasi, ilma muredeta, rahus. 

   Saarel olles selgus, et minu tööandjad on juba mitmendat põlve Seitsmenda Päeva Adventistid. Kuna siin suurt teist valikut pole, siis läksin ka laupäeval kirikusse ja see sobis mulle. Kristlane on kristlane.

   Minu uus perekond on nagu tõeline perekond, nad on muidugi peamiselt mu vanaemad ja emad, isad, kuid leidub ka mõni minuealine. Laupäeval minnakse alati pärast jutlust koos piknikule, mis toimub saare eri paikades ja vihmastel päevadel kellegi juures kodus.    
   Reedel, ehk siis täna, toimub kogunemine ja nädalalõpu pidustuste alustamine õhtusöögiga ühe perekonna juures, kes on kirikuelu juures väga tegevad. Ka Therese käib lastele laupäevahommikust ringi tegemas, kus koos lauldakse ja kunste harrastatakse. 

   Ma küpsetasin just ülepanni kooke, sest on kombeks, et kõik toovad midagi einelauale panemiseks. Söögid on enamasti taimsed aga tuuakse ka kala ja mune. Eelmine kord saingi ühe rannalinnu mune proovida, mis olid väga maitsvad. Kahjuks on looduskaitse nende noppimise keelanud, kuid kohalikud on neid alati söönud ja tundub, et söövad ka edaspidi. Neid linde on siin randadel väga palju, veel enam, et lind ju muneb uued munad, kui puudu tuleb. No, kas see nüüd on patt või pole?

   Piknikud ja õhtusöögid on alati toitude poolest rikkalikud. Siin on kalameestelt värsked kalad, mis on küll marineeritud, küll küpsetatud; põllumeestelt jams, maguskartul, taro ja muud juurikad ja mugulad. Perenaistelt munad, salatid ja kõiksugustest kaunviljadest tehtud kotletid ja käkid, riisirullid, koogid, tordid, küpsised. 

   Hea on see, et kõiki ühendab üks suur asi ja kuidagi väga hea on alati koos olla. Teineteist kuulatakse hoolega ja toetatakse ja jagatakse kõike head ja häid mälestusi ja pakutakse ka abi oma võimaluste raames. 
   Tecasa, kes päritolult on fiji, pakkus mulle vaba aja veetmiseks oma kodu ja kutsub mind ka Fijile kaasa, kui nad oma abikaasaga sinna puhkusele lähevad. Tema kinkis mulle ka King James Holy Bible'i.

   Alati satub kirikusse ka külalisi, eelmine laupäev jutlustas üks kõnepidaja Sydneist, üle-eelmine laupäev olid muusikud Tasmaaniast, kes saarel oma mesinädalaid veetsid ja alati on seal kohal Püha Vaim, sest inimesed on kuidagi vagusad ja alandlikud. Jutlused on tuntavalt saarerahvapärased. Lugusid jutustatakse tuues näiteks äraeksinud paadimeest või muus mereteemalises võtmes. 

   Mul on väga hea meel, et mind on omaks võetud ja mind kutsutakse alati kõigile koosviibimistele. Teisipäeviti on veel üks koosviibimine, mis toimub preester Chappy (see on hüüdnimi) juures, kes on siia sisse toodud jutlustaja.

   Veider on nüüd suhelda mitteusklike inimestega. Kuulan ikka raadio ööülikooli ja lausa talumatu on jälgida kellegi mitteuskliku loenguid. Lektor on kahkvel ja kaotsis ja tegeleb mingite eikuhugiviivate teemadega. Terviku vältimine ja jonnakas omapäi kõndimine, tuhandeid aastaid kogutud tarkuse eiramine. 
   Ka kogesin, nagu üks kristlane kohe võib kogeda, et meie maailmade vahel laiutab mõõtmatu kuristik. Kohe leidus neid, kes tulid mind maha tegema. Väga üleolevalt leiavad mõned, et mina olen nüüd oma hinge maha müünud, kusjuures nad ise on omadega täiesti kadunud mehed. Eriti raske on olnud mul noorte inimestega suhelda, sest ma pole nede jaoks piisavalt cool ja lärmakas.  
   Aga kõige raskem on muidugi iseenda sees seda kuristikku katsuda- polaarsus on normaalsus, mis teeb olemise vahel kohutavalt piinavaks. Keegi pole täiuslik.