Elu/Surm/Elu

Käisin terve eelmine nädal iga päev kalal. Ilm on küll vihmane ja tuuline olnud, kuid pidin kuidagi majast välja saama ja mõtted mujale viima. 

   Tõttöelda sai kõik alguse sellest, et minu siinne võibolla ainus hingesugulane, kohalik kunstnik ja karikaturist Bonky, mu endaga kalale kaasa kutsus. Ta oli siin üks esimesi inimesi, kellega kohtusin ja siis taas juhuslikult jälle kohtusin ja kus need teised 350 inimest on, ma ei tea, mina nägin peamiselt teda. 

   Esimesel päeval läksime tema väikese mootorpaadiga North Bay ja Old Gulch'i juurde uudistama, kus tollel päeval kõige soodsamad kalastustingimused pidid olema. Kalaõnne meil paraku polnud, kuid see koht on eriti ilus ja ilma paadita on sinna päris pikk ja vaevaline tee üle mäe või piki kivist rannajoont, kus ma aga ise just paari päeva eest olin käinud, kuid siis suure tuule tõttu ei olnud mul õnnestunud näha neid imelisi vaateid, mis suurte mustade kaljude taga peitusid. 

   Me ei tahtnud alla anda ja läksime järgmine päev jälle kalale ja seekord olime edukamad, ma püüdsin kolm kala, kellest üks küll minema pääses aga millest pisut hasarti läksime ja nüüd käisime iga päev uues kohas, mis siis tuule suundi arvestades ka selle päeva kõige soodsamaks kalastuspaigaks oli. 

   Ta tutvustas mulle tõepoolest saare parimaid kala kohti ja ilusamaid aga ka ohtlikemaid kuid võluvamaid paiku ja andis ka kalmaare, mis on väga tõhus sööt. Kolmandal päeval püüdis Bonky suure kuningkala (kingfish), millest tegime koos õhtusöögiks sushit ja enamuse kalast andis ta mulle. Neljandal päeval püüdis ta ühe väikese hai ja ühe mürgiste ogadega punase kala, mis tagasi said visatud ja siis veel ühe väikese pruuni ilusa mustriga kala, mille ma hiljem praegu meie puhkemajas morsekoodi toksivatele teadlasetüüpi soomlastele annetasin, sest nad olid oma suure hobi kõrvalt unustanud tulla sööma ja neil polnud ka midagi hangitud. Ehitasid vaid antenne ja paigaldasid kaableid, et 100 signaali tunnis ikka kätte saada. On mingi jube veider hobi ikka! Ja mõelda, et nad ei tule selle reisi ajal toast väljagi, tundub naeruväärne.        

   Õige kaval on siin kalastades ära kasutada mõõnu. Kui kivim (bioherm või miski lubjakivi), millel korallid kasvavad või siis korallriff ise, paljastub, saab sellel jalutada ja nö aukudest või basseinidest, mis kivimi või korallide endite vahel laiuvad, kerge vaevaga kala püüda. Üks selliseid kohti oli Pot Holes, kus tuli otse korallidel käia (korallid ei saa kasvada kõrgemaks, kui veetase ja samas on nad väga tihedasti koos, nii, et on moodustunud peaaegu ühetasane kandev pind, mis on kohati on aga vähem või rohkem õõnes ja laine tulemisega kohiseb ja muliseb vesi otse jalge all läbi arvutute käikude). Vesi on läbipaistev ja sööda saab suurematele kaladele otse nina alla heita. Väikseid kalu peab lausa vältima, sest nad on osavad sööta konksu otsast kiiresti ära närima. 

   Nädala eest oli päikesevarjutus, siis oli üks tugevamaid mõõnu, nii ookeanis kui ka minu kristlase elus. Aga nagu öeldud, tuleb mõõna ära kasutada ja seda ma siin nüüd parasjagu praktiseerin- üritan oma sisemust lahti harutada ja vaevusi minema kihutada, nendest toitvat tõde leida. 

   

   Kui ma siia, Lord Howle saabusin, siis olin tõusuteel. Nüüd olen juba paar nädalat olnud omadega maas. Liinid on maas nii minul kui ka internetil ;D  Kõiksugu juperusi on juhtunud. 

   Esiteks jättis Kristien mu maha, siis me leppisime ära ja ta leidis kokana töö siia saarele. Kui ta aga kohale jõudis, siis hakkas kahetsema ja leidis, et kõik see pole tema jaoks ja nüüd on ta juba jälle läinud. Praegu on ta taaskord oma autoga teekonnal Lääne Austraaliasse. Ma loodan, et leiab teine siis õnne seal. Ja mina olen siin väga rahul. Tundub, et meie aeg sai ümber. 

   Teiseks on veider asi selle minevikuga, kui on rohkem ruumi, aega, õhku, hakkavad mingid lahendamata asjad üles tulema. Terve mu keha on nagu pinge all ja mõte ei jookse. Kõik tuleb raske vaevaga ja kala ei näkka. 

   Ka selle suure tralli ajal, mis Kristien siin ülemöödunud nädala jooksul mulle korraldas, olid mul kogu aeg numbrid kannul. Iga hetk, kui kella vaatasin, oli see 11:11 või 1:11 ja siis saabus ka 11 november. See kõik toimus siis, kui Lord Howe'l ja üldse kogu Austraalias oli üks kõige suuremaid pidustusi- Melbourne CUP, mis on siis eelkõige hobuste võiduajamise, kihlvedude ja siis kleitide, kübarate, ülikondade ehk enesenäitamise, tantsude, uhke lõunasöögi ja rohke alkoholi üritus. Kõiksuguseid kiusatusi kihises mu ümber ja soodsad Kristuses taevatõstvad hoovused vahetusid kerglaste keeristega, mis hakkasid mind paradiisi saarest eemale, tundmatuse merre kiskuma. Ikka veel näen iga öö unes merd.  

   Ma olin värske kristlane ja väga kindel, et ma enam alkoholi ei tarbi, kuid selles surra-murras, mis oli Kristieniga kaasnenud, olin väheke kaotsis ja otsustasin võtta leevendava klaasikese. Klaasikesest sai aga kohe teine ja märkamatult kolmas ja siis tuli pudel osta ja siis teel baarist lauda sai veel shot viina tehtud ja kuna mul ka veel kõigile külalistele mõeldud tasuta klaas šampust oli välja võtmata, siis läks ka see peagi loosi. Päike polnu veel loojunud, kui inimesed oli puru purjus ja enamik juba koju ää lännud. 

   Mina gruuvisin veel terve õhtu hoogsalt tantsuplatsil, mõni kord maha prantsatades, ja tegin kõigist hulgaliselt fotosid. Kõik inimesed on võõrad, miski ei meenuta mulle kodu ja levikat ja sellist lõbu, nagu ma eesti rahvaga tundnud olen. Või olen ma sellist laadi lõbust äkki välja kasvanud? Jah, see pole enam minu jaoks, see ei ole edasiminek, see on tagasikukkumine!

   Järgmine päev oli mul päris habras olemine. Katsin hommikusöögilaua ja teenindasin sööjaid üsna rahuldavalt, aga kui ma põrandate pesemise ja tualeti koristamiseni jõudsin, siis pidin vahepeal maoloputust tegema, mis õnneks kuidagi omanikele märkamatuks jäi. Magasin päevaund ja õhtul restoranis töötades, tundsin ikka veel, kuidas mürgid veres hoovasid. 

   Veider oli see, et sellel päeval tundsin end füüsiliselt nagu naisterahvas, sest tavaliselt on mu liigutused üsna jõulised ja nurgelised, kuid nüüd hoidsin õrnalt taldrikut ja tegin jõuetuid liigutusi mopiga. Ma olin vana perenaisega võrreldes nagu tigu, kellest vanaema mööda tuhises.

   Ma ei julgenud veel fotosid mitu päeva hiljemgi vaadata. Kui ma siis lõpuks neid vaatasin, sain selgelt aru, et alkohol ei ole üldse minu jaoks, ma olin nagu keegi teine, see, kes ma üldse olla ei taha: praaliv ja peatamatu.

   Ma hakkasin end peagi süüdistama, et olen end taas alla vedanud, et miks ma teen seda, mille kohta ma tean, et see mulle head ei too. Therese ja Willow, kui minu kõige lähedasemad õed, olid too päev, kes rannas ja kes metsas kaduma läinud lehma taga ajamas, ei nemad läinud sinna, kus patukotid kogunevad. Eriti siin saarel, kus kõik kohe kõigile teada on. 

   Ma ei kannata inimesi, kes end teiste kulul lõbustada lubavad ja selliseid sattus mulle järgnevatel päevadel piisavalt palju ette, mis kõik mulle ainult sellest kõneles, et paras sulle, Anna, loll. Loomulikult arvasid kõik, et ma olen tolle mehega ka maganud, kellega tantsisin.    

   See on nagu halb uni, kus imelises paradiisis ringi hõljuv ingel teab, et puu tagant roomab kohe välja koletis, kes tal tiivad seljast rebib. Või nagu palavik, mille hallutsinatsioonides see rahulik ühemõõtmeline vaikus iga hetk oma pidevuse kaotab ja siis kogu pildi pea peale keerab. 

   Ma tegin pattu. Ma pidin nüüd end peitma ja ma olin segaduses. Ja ometi olid ju numbrid mind hoiatanud. Aga patuga on ikka nii, et seda ei oska kartagi, leiab kohe igasugu põhjendusi, miks ikka kiusatusele järele anda. Muidugi olin ma selle purjus ja edeva rahvasumma keskel kaotsis, see, et Kristien mitte millegagi siin rahul polnud, ei olnud ju minu probleem, kuigi see häiris mind omajagu ja nõudis kannatlikkust, et selle kõigega kokku elada, aga, et sellest põhjus leida, et end kaotada, lõdvaks lasta, tähelepanuta jätta, teiste sõnadega: kogu oma senitehtud pingutused ja oma kättevõideldud teeots käest visata, seda ei suuda ma endale andestada. Minu au läks kaduma, minu püüd kõrgemate väärtuste poole sai nullitud. Pühendumus katkes.              

   Nägin unes kaske, mis meie Sireli tänava hoovis põõsaste keskel kasvas. See oli üks tähtsamaid puid minu lapsepõlves. Kõrge ja üsna jäme kask, mille ühele oksale oli vanaisa kinnitanud väga hea kiige. Heaks muutsid selle kiige pikad ketid, mille otsa oli poltidega kinnitatud pruunikaspunaseks värvitud raske lauajupp. Selle kiigega sai päris head hoogu teha. Enamus lapsi ei julgenudki seda kõige suuremat välja kannatada. Mina olin tavaliselt hootegija, sest olin juba lapsena päris tugev ja ka osav, mida sellise kiige juures vaja läks. Hooandja pidi sujuvalt kiige kinni püüdma, selle lauajupi seljast haarama ja koos sellega õhku tõusma, et siis oma keharaskusega kiik taas ette lükata. Kiikumine oli eriline nauding, mis võttis seest õõnsaks ja tenikord kui karuselli tegime, siis ajas ka pea sassi. 

   Seal unes oli see kask vanaks jäänud, ma vaatlesin selle juuri ja tüve, tundus et üraskitest puretud koore all oli juba pehkinud puit. Silmitsesin nüüd nukrusega edasi, kuni nägin mingit valget vaksapikkust võsu, siis teist, mis oli hele-heleroheline. Põõstaste lämmatavas pimeduses oli uus elu tärganud. 

   Mõtlesin hommikul, et kõik käibki üles- alla, ikka ja jälle ja nüüd siis käib natuke alla. Mulle meenus ka Clarissa Pincola Estese "Naised, kes jooksevad huntidega" raamatus sadu kordi toonitatud Elu/Surm/ Elu kujund ja ühe mulle väga kalli inimese lohutussõnad, mis mind tookord innustasid, enne, kui ma kristlasena uuesti sündisin, siis kui olin tundnud, et ma olen end täielikult hävitanud, kui ma olin nii põhjas, et enam põhjemas olla ei saa. Ta ütes, et Anna, sina oled ju nagu fööniks, sina tõused taas tuhast. Aga enne tõusmist tuleb pinda tuhaga väetada, tuhaga, mis on saadud mahapõlemisest.    

   Ma olen sinuga armas laps, kui sul on paha, siis see on ainult märguandeks, et miski, mida sa teed, ei ole kooskõlas sinu südamega. Kui karusellist läheb süda pakas, siis ära keeruta enam. 

   Aga, kas ma saan andeks ka seekord? Kas iga kord? Kas ükskord kannad sa mu maha, sest sa enam ei usalda mind? Kas mul on võimalik kõik kaardid ära kasutada ja siis ongi kööga? Kui palju üks süda välja kannatab?  

   Niisama vaevaline on surmast taas välja roomata nagu ühel pimeduses tärganud võrsel on end jõudu taeva poole läbi murda. Kas ta kuivab, või külmub või lömastatakse vana tüve kukkudes? Tuleb leida tee, et end segavatest faktoritest vabastada, kuid kõigepealt on vaja neile jälile saada. 

   Millele ma annan elu? Milleleeeeeeeeee??????????????????????????????????????????????????????????

Kas ma annan aru!?!

   Hingan sügavalt. Ütlen endale: stop, ära tee, lase minna, ole niisama.  Kus mu telg on? Kõik algab jälle otsast peale. Kus mu telg on?