Taas Paradiisis!

   
   Istusin nädalakese jällegi garaažis, viskasin kulli ja kirja. Kas Lord Howe või Magnetic Island. Sest teel Seymourist koju, sain vastuse oma tööotsimiskuulutusele, et Lord Howele vajatakse justnimelt majapidajat-ettekandjat, nii nagu olin end pakkunud. Nüüd oli järsku kaks saare pakkumist. Kui tuleb kull siis Magnetic Island, sest kulliks oli Queen ja Magnetic on Queenslandis ja kui tuleb kiri siis Lord Howe, sest seal saab rohkem palka;D Tuli kiri, esimest korda, teist korda ja kolmandat korda. Ma otsustasin, et lähen ikkagi Queenslandi, sest kui midagi nässu läheb, on seal puuviljakorjamistöid ringkonnas hulgaliselt saada ja Lord Howele lennupileti kinniplekkimine edasi tagasi tähendaks 1000 dollarist kaotust. 
   Helistasin Magneticu külalistemaja omanikule, kuid ma polnud just eriti hea jutusoone peal ja ta ei helistanud meile hiljem tagasi nagu oli lubanud. Ta oli ka ise kuidagi kahkvel, pabistas palganumbri pärast ja kes teab, mis tal seal oli. Igatahes hoidsin Lord Howega kirjavahetust soojas ja siis võtsin ette riski kalli lennupiletiga.

   Raiskasin kogu oma nädala palga uute tööriiete ja jalanõude peale ära, nii, et isegi söögiraha eelseisvaks nädalaks ei taibanud jätta. Ma tegin ka paar ülepingutust muidugi aga need olid ju poole hinnaga:) 
   Kurb uudis oli see, et pagas ei tohtinud ületada 14 kilo, mis tähendas seda, et pidin poole oma nodist garaaži jätma. Kõige kurvem oli see, et ma ei saanud ka odavat toitu kaasa osta ja saare hinnad pidid kahekordsed olema. 
   Panin kõik oma kõige raskemad riided selga ja läksin muretult oma kerge kotikesega taas reisule.

   Juba bussis, mis meid- reisijaid- kuhugi nurga taha pargitud väikelennukisse sõidutas, täheldasin halli habeme, pruuni kampsuni ja kaabuga Edgar Valtereid ja kenade naeratustega Aino Pervikuid. 
   Meile teadustati, et kogu pagas ei mahu kaasa, ja me pidime oma esmavajalikud esemed endaga kabiini võtma ja ülejäänud kotid, pakid tulevad järgmisel päeval. Mul oli hea meel, et Kristien mind oli käskinud hoolega kilosid jälgida, sest minu kott otsustati kaasa võtta.

   Ja juba lennukisse sisenedes hakkasid naised minu kohta uurima, et kes ma olen, kust ma olen ja kuhu teel. Minu kõrval istus noormees, kes mulle kohe oma aknaaluse isetekoha pakkus, et ma ikka näeksin, kui saar paistma hakkab. 
   Hakkasin kohe oma raamatut lugema, kuid peagi sai mulle selgeks, et mu naabril oli tung minuga juttu puhuda ja siitpeale algas minu tutvus saareeluga. Tuli ka välja, et minu kõrval istub elukutseline piloot, kes on saarelt pärit, kuid elab ja töötab Hong-Kongis. Ta seletas mulle ka lendamisest ja lennukitoidu ülemaitsestamise põhjusest ja terve lennureis kujunes väga meeldivaks olemiseks. Pakuti veini ja võileibu, kooke ja mooke. Ma olin heas tujus ja mulle sai enam ja enam selgeks, et sellest tuleb üks eriline kogemus. 

   Saabumisel olin muidugi saare ilust hingetu ja ma ei saanud suunurki alla ka järgmiseks hommikuks. Therese, minu tööandja, võttis mu lennujaamas vastu. Ta tahtis mulle saarel kohe ekskursiooni teha, aga pilv, mille eel me õnnekombel maanduda jõudsime, mattis saare paduvihmaga. Therese osutus väga meeldivaks inimeseks ja pooled minu hirmud, et midagi nässu võib minna, hajusid hoobilt.

   Therese on nagu ema Theresa, ta muretses mulle kõik kõige parema esmaseks ja pikemaks äraolemiseks, ning tõi ka spinatit ja mune, mida tal omast käest võtta. Lisaks, kuna mu majake on otse avokaadopuu all, ulatas ta mulle sületäie avokaadosid. Ma olin väga tänulik, sest mul oli täpselt 16 dollarit ja 35 senti taskus, mille eest poest paki kaerahelbeid, võid ja hapukoort, soola sain osta.

   Tööle pidin hakkama alles järgmise päeva õhtul, mis tähendas seda, et sain rahulikult ümbrusega tutvuda ja sisse elada. Esimesel päeval jalutasin koralliriifil Nedi rannas ja olin väga üllatunud, kui palju erinevaid suuri ja väikseid, läbipaistvaid ja värvilisi kalu ja karpe ja koralle siin leidub. Suured kalad ujuvad su ümber ja norivad vaikides süüa. Kingfish ja Parrotfish on siin kuulsaimad. 
   Teisel päeval tegin mitmetunnise jalutuskäigu üle mägede. Siinne loodus on nii sarnane Lääne-Eesti loodusega. Kohtasin kassiristikut, raunjalgu, habesamblikku ja paljusid teisi taimi, mille nime ma ei tea, aga mis nii tuttavad tundusid. Sama kivim, samad taimed, isegi õhk oli sama lõhnaga. Sarnased madalad taimed üleval mägedes nagu kadakad või muud põõsad. Tuttava linnu laul kostus kõrvu ja pea märkasin, et musträstas on põõsa all ja toksib avokaadot. Papakoisid, keda mujal Austraalias igal pool kohtab, siin polegi. On just sellised linnud nagu meil Eestis. Muttonbird meenutab ka mingit rannalindu ja palju on vuti-suguseid ja tihase sarnaseid. Kujutan ette, et Muhumaa oli kunagi just sellise türkiisja laguuniga korallisaar nagu Lord Howe praegu. Lisaks metstaimedele on siin ka kõik meie potitaimed. Palmiistandused toodavad justnimelt seemneid Euroopa hotellide dekoreerimiseks. Põõsa all on need suurelehelised vahedega läikivad ja kuldvunts on teeäärtes nagu umbrohi.

   Appi, homme hommikul pean kahele külalisele hommikusööki tegema. Ma peaks hoopis magama, aga siin heietan taimedest nagu Uku Masing. 

   Ma võtsin endale ülesandeks hommikusööki teha, sest mis see siis ikka ära pole muna praadida ja perenaine lahkesti pakkus ka seda otsa, sest ega mul siiani palju tööd pole olnud. See tähendab praegu muidugi seda, et ma enne teenima ei hakka, kuni hooaeg käima ei lähe.
   Aga nad ei võta mult senikaua renti ka. Söögiga on kah nii, et nälga pole ma küll kannatanud, kuidagi satuvad mu ukse taha porgandid ja läätsed, kõrvits ja tangud, munad ja ürdid jne. Kui õhtul restos ettekandja olen, siis saan ka koka a la carte roogi. Kuid restorani päevad on ainult K, N, L, P. Viiel päeval olen hommikusöögi juures tööl ja saan ka palukese. Aga mis eriti lahe, hommikul algab tööpäev koos tee- ja kohvijoomisega, mille ümber siis kõiki saare asju arutatakse ja alles siis minnakse rahulikult toimetusi tegema. 

   Üleeile käisime Piimamehe juures, kus käe lehmalüpsiga valgeks sain ja kust siis eilsega kokku juba kuus liitrit piima ära tarisin. Keetsin sellest juba indiapärast kodujuustu ja kostitasin täna omakorda Piimameest. Ta ise pakkus mulle piima, kui kuulis, et ma hetkel osta ei saa ja ütles, et too milline nõu tahes, ja ta täidab selle. Ma olin jällegi nii sillas. Milline piim! Ma olen mustast piimaga teest täiesti sõltuvuses. Ei saa õhtuti und ka enam.        

   Perenaine on väga aktiivselt mulle igasuguseid asju tutvustanud. Näituseks oma aeda, kui kuulis, et ma olen varem aeda pidanud ja pakkus ka võimalust mul oma peenar teha. Siis küsib ta oma tuttavatelt kalameestelt, kas nad võtaksid mind kaasa kalale, kui ma kalastamisest juttu tegin. Ta on mulle pakkunud ja vabaks kasutamiseks andnud kõike, mida vajan ja rohkemgi! Perenaine on tegelikult tegeliku perenaise tütar. Vanem perenaine Una on samuti väga meeldiv. Ta teeb külalistele ise küpsiseid, ta on suurepärane kokk ja ka kogu selle koha vaim. 

   Külalistemaja-restoran Beachcomber Lodge ise on keskmisest peenem ja kallim hotell. Natuke meenutab neid Pärnu härrastemajasid.
   Iga päev on toateenindus ja kõik klanitakse alati viimse kübemeni puhtaks. Minuga koos töötab üks geist noormees, kes on kuulu järgi eriline pedant. Tema isiklik tuba on iga päev peenelt poleeritud ja voodi volditud. Minu tuppa ei saja keegi sisse, nagu Seymouris ikka juhtus, kõik koputavad viisakalt. Üleüldse on siin parim koht ka ise viisakaks muutumisel. Praktiseerin innuga kombekat kõnelust ehk püüan oma sisemist metslast ohjata;D Siin pole kuskile põgeneda ka, kui margi täis teen. Ühesõnaga, olen lõpuks sellises kohas, mis mulle palju õpetab ja annab. Pingevaba õhkkond on selle koha kvaliteet.

   Jep, kui Bonneys näris kogu väsinud kollektiivi mingi esilolev piinav võltslus, hoides kinni inimeste pärisolemise ja ühisolemise avaldumise ilu, siis siin on need asjad klaarid: kõik mis on, on aus ja tõeline.

  Ah-jaa, kas teie teadsite, et lennukitoit topitakse igasuguseid maitsetugevdajaid täis, sest kõrguses muutub inimesel maitmismeel nõrgemaks. Seetõttu siis ka hilisemad kõhuprobleemid.

Väike seiklus Seymouris.

   Tere taas Wyongist.

   Käisin vahepeal 1000 km kaugusel ühes väikses linnas Melbourne'i lähedal hobusetallis tööl. Olin juba kuu aega oma garaažis istunud ja NSW pinda läbi neti töökuulutuste portaalide kobestanud, ja seda sinnamaale üsna tulutult, kuni mulle meenus mu tuttava eesti tüdruku antud kontakt tema tööandjalt Victoria osariigis. Mõtlesin, et kui siin ei näkka, siis tuleb uude kohta minna. Saingi manageriga kohe jutud sinnamaale ja koti pakitud ning sõitsin järgmisel päeval kohale. Nad võtsivad vahel ka ilma kogemuseta inimesi tööle, ju see neile siis sobis.

   Esiteks, kui sulastele mõeldud maja uksest sisse astusin, pidin oma šokiseisundit varjama, maja oli räämas, räpane ja valitses täielik korralagedus. Teiseks oli mulle ettenähtud voodi lounge'i sisse seatud, kus kõik einestavad ja muidu vaba aega veedavad. Läksin esimesel ööl suht heitunult oma külma voodisse ja külmetasin terve öö. Temperatuur langes õhtuti veel nullilähedale ja teinekord esines ka härmatist, kui Sydneys aga juba meie mõistes suvine kliima käes oli. 
   Õnneks ei pidanud ma kohe järgmisel hommikul tööle minema ja sain natuke reisiväsimust välja magada. 
   Hoomikul, kui teised töölt oma puhkepausile tulid, sest siin algab tööpäev 5.00, olin mina suure hooga kööki koristama hakanud ja tasahilju tegin nüüd vihjeid, et kui ma siin korra majja loon, siis peate seda ka hoidma. Mul oli suht ebameeldiv olla selles rollis, kes tuleb ja hakkab nende elukommete peale näpuga näitama, kuid ma pidin selle sammu ette võtma, et end kuidagi koduselt tunda. 
   Ma olin teistest tüdrukutest keskelt läbi 10 aastat vanem ja ma sain aru, et keegi mulle vastu vaidlema ei hakka, kui ma mõistlikult asjale lähenen. 
   Samal õhtul tegi indust jockey (see, kes hobuseid võidu ajab) tervele perele süüa ja makarone ja sousti lendas hoogsalt üle köögi igas suunas. Kõik jätsid oma taldrikud lauale ja pakendid vedelema. Ma hoidsin vägisi ärritust tagasi ja hakkasin juba lootust kaotama, et siin üldse kuidagi teisiti võib. No mis sa teed ära, kui elad koos lastega, kelle järel  aina kummarda ja nopi, ei saa ju end lihtsalt siniseks vihastada kogu aeg. Loobusin terveks päevaks sellest mõttest, et korda peab hoidma ja alles oli ka piisavalt korda, et ma end veel normaalselt tunda võisin. Mõtlesin, et see on mulle tõsine väljakutse välisele üldsegi mitte tähelepanu pöörata.

   Töö oli raske ja minu ülesandeks sai vaid sõnnikuloopimine ja sööda etteandmine. Samal päeval minuga tuli sinna ka teine uus tüdruk ja tekkis selline oluord, et tööd polnud enam piisavalt, et täita vajalikud töötunnid. Ma ei saanud ükski päev oma täiskoormust kirja. Olin väga üllatunud, kui komandal päeval veel üks uus tüdruk saabus. 
   
   Majas arenesid asjad vaikselt ümber tuliste teemade: respekt korra ja magavate inimeste ees. Keegi ei hoidnud end tagasi, kui ma magasin ja ometigi teadsid kõik, kui raske on ilma päevase uneta õhtune vahetus vastu võtta. Iga päev aeti mind suure naeru ja kilkamisega vahetult pärast seda üles, kui olin uinunud. Ma käratasin siis pahuralt neile peale ja üks norra tüdruk, kelle järgi või veeuputus võiks tulla, soovitas mulle lahkesti kõrvatroppe.
   Ma tundsin end nagu viimane tropp aga nende plikadega maid jagada ma ei viitsinud. 

   Mul oli kuuendal päeval viimane tööpäev enne ettenähtud poolt ja ühte tervet vaba päeva. Selleks ajaks olin juba sõnnikuharki jõuetusest käest pillamas ja esimest korda oli mul hea meel, et varem töölt minama sain, kuigi imestasin, et omanikke absoluutselt ei koti, et sa oled end kell 4.30 üles ajanud ja tööle ilmunud ja pärast kolme tundi saadetakse sind nokkoffi. 
   
   Vabal päeval läksin karjamaade vahele jalutama ja jõudsin välja väikese ojakeseni, kus mõnusalt üksisnduses oma päeva veetsin. Nägin palju loomi ja linde ja ühtesid tõuke, kes veidralt kobaras edasi liikusid. Järgmisel hommikul oli mul selline tunne, et ma ei võta enam kunagi seda harki pihku ja helistasin Kristienile, et kas ta ei tahaks minuga koos mingit uut tööd kuskile otsida ja talle oligi parasjagu tulnud pakkumine Queenslandi Magnetic Isalndile, kus ühte külalistemajja vajati paarikest, kes siis kogu kupatuse eest hoolt kannaks. Mina oleksin teinud majapidamistöid ja tema vastanud telefonidele ja teinud arvuti tööd ja kokanud. Palju vaba aega pidi olema palmide all pikutada. Tõeline working holiday ots. 

   Ma läksin vaba päeva hommikul oma oodatavat kirja managerilt küsima ja omanik tuli minu juurde. Ta teatas mulle, et ta ei vaja minu teeneid enam, kuna mul puudub hobustega kogemus ja mu inglise keel pole eriti hea;D ja et ma võiksin mil iganes lahkuda. Ta pakkus mulle ka oma naabrite tallis tööd, kuid mind ei huvitanud enam see piirkond. Mind ootas Queensland!

   Omanikule oli väga raske meelepärane olla. Nad ei lubanud mind hobuste ligi, sest paljud, kes tulid sinna eelneva hobuse kogemuseta, olid end lasknud nö vigastada, et kompensatsiooni vaba raha saada. See kõik oli väga jäik, kuidas nad minusse suhtusid. Olid eelarvamustega ja nägid vigu, mida ma polnud teinud. Mulle meenus üks kehv kogemus eestist, kus ma vahetuse vanemale mingit endist töötajat meenutasin, kes oli olnud väga võlts inimene ja kes mind temast lahus ei saanud vaadata. 
   Indudest jockeid olid aga väga minu poolt. Nad nägid, et ma teen tõsiselt tööd ja ei mõistnud omanike muret, sest kuidas sa ikka kogemust saad, kui sind hobeste ligigi ei lasta. Ma ise arvasin, et nad võtsid rohkem tüdrukuid tööle, kui neil vaja oli, et siis valida, kes nagu sobivam on. Kui mul poleks uut pakkumist ees olnud, oleksin ma kindalsti omanikuga vaidlusesse asunud, sest lepingus oli prooviajaks märgitud kaks kuud ja ühe nädalaga pole võimalik oma ülemust 100 protsendiliselt rahuldada. 

   Ma sain hobustega väga hästi hakkama, inimestega on raske hakkama saada.

   Ühel päeval küürisin ma ka vannitoa puhtaks, kus sain oma koristaja ametit taas praktiseerda, tundisn sellest tööst isegi puudust, see andis mulle lausa meelerahu. Vannituba polnud vist kunagi koristatud, oraanžikad-pruunikad seinad, tuli välja, olid originaalis siiski valged. Kõik, mis ma korda tegin tehti aga järgmisel hetkel lagaseks ja keegi ei hoolinud. Või siiski, üks indupoiss sai minult inspiratsiooni ja koristas oma toa kuhjad kokku isegi kahel korral. Ja see teine uus tüdruk hakkas omal vaba tahtel nõusid pesema, kuid teised tüdrukud ei liigutanud eales lillegi, kõik, mis käest kukkus, sinna jäi.
   
   Loodus oli seal ka igava võitu ja kõik neli aastaaega võisid ühe päeva jooksul suvalises järjekorras ilmuda. Ma tundsin esimesest hetkest, et sinna kauaks ei jää, kuid, et nõnna ruttu sealt tulema sain, oli küll üllatav. 
   Kui seda ühte indupoissi seal poleks olnud, oleks mu sealviibimine väga inetuks kujunenud, ta seletas mulle palju hobuste ja ka oma kultuuri kohta, kuid kõige enam, oli ta lihtsalt üks väga heasüdamlik ja toetav inimene. 

   Sõitsin taas 1000 km, läbi Canberra siia Wyongi ja nüüd olen paar päeva kõigest sellest välja maganud. Kaotasin seal kõik raske õgimistööga juurdevõetud kilod, mis nüüd taas ruttu üles korjata tuleb, sest varsti on räme palavus ja kui midagi välja higistada ka pole, siis mis minust saab!!! 

   Ahjaa, hobusetallis varitsesid seemneid kakaduud ja papakoid ja üldse oli maja ümber väga palju kirevaid linde, keegi blue wren, galah ja mingid tuvi sugulased.