Meie härrastemaja on tühi. Siin on olnud terve nädal päris vaikne. Ei tea, kas vaikus enne tormi?
Eelmine nädal oli juba päris tihe, hommikuti teenindasin hommikusööjaid ja õhtuti õhtustajaid aga päeva peale sai tube pühitud, linu silutud. Sain ka lisatööd Summersetis, kus hakkan ome vabadel päevadel abiks käima. St Beachcomberist vabadel päevadel, teen kolm, neli tundi tööd Summersetile, aga see ei võta tükki küljest. Kella 12st olen vaba ja saan ikka kõike teha, mida siin teha annab. Ja teha annab siin paljutki.
Summerset on suurem majutaja, neil on 30 tuba ja ka alati tööd, kui mul siin väga vaikne on (meil on ainult 9 tuba), siis saan seal täisajaga käia, nagu see nädal oligi. Palka maksavad nad ka erinevatel reedetel, nii et iga reede on mul palgapäev :)
Austraallased nimetavad õhtusööki teeks ja teed tassiks. Teed saab alates kella kuuest ja tassi pakutakse alati, kui külla lähed. Täna lähen oma koguduse teeõhtule ehk siis meie keeli õhtusöögile.
Ma olen jätnud mainimata, et kui ma Seymouris elasin, siis nägin ühel öösel väga tähendusrikast und. Uni oli lühike, kuid väga selge.
"Minu ees avanes keeris ja mind imeti teisele poole. Ma imestasin, et sain vabalt hingata, ka õhk tuli kaasa. Olin mingi hetke oma sõpradega hallis pilves ja siis nägin maad suure kiirusega jalge all lähenemas, nägin kuuske ja tahtsin selle ladvast kinni haarata, et ma sodiks ei kukuks aga hoog oli nii suur, et mul ei õnnestunud haakuda aga kui maapind jalge alla tuli, asetati mind justkui hoolikalt sellele. Nüüd oli mul hirm, et kohe imetakse teiselt poolt ka mäed järgi ja need kukuvad meile kaela. Vaatasin siis kaugusesse aga mäed olid juba ilusasti paigas. Nüüd seletasin teistele, mida ma asjast arvasin: maailm on 8- kujuline ja ajas edasi liikudes satume ühest paunast kord 8 keskel olevasse ristsilma, kust siis maailm teisele poole läbi läheb. Ma teadsin ka, et mitte just kõik ei pääse sealt läbi."
Kui ma sellele unele mõtlema hakkasin, siis sai mulle kohe selgeks, et kui kaheksa on lõppmatuse tähis ja (kaheksa keskel olev) rist kristluse tundemärk, siis teisele poole pääsemiseks ehk siis igavese elu kindlustamiseks on vaja Kristuse poole pöörduda. Lisaks minu pidev muretsemine ( et kukun sodiks või mäed sajavad kaela) ja hirmud hakkasid kaduma teadmise ees, et kristlasena kantakse minu eest kõrgemalt poolt hoolt.
Mingil veidral kombel oli see eesti tüdruk, kes seal tallis enne mind töötas, endast just Billy Grahami "Rahu Jumalaga" ja Torgny Lindgreni "Mälestused" maha jätnud. Hakkasin kohe neist esimest lugema, mis osutus eriti õigeks asjaks õigel ajal. See raamat oli nagu jätk minu unenäole ja ühtlasi kinnistas minu usu. Ma olin järsku ümbersündinud.
Tagasiteel Seymourist, nagu ma juba mainisin eelnevas postituses, sain emaili, kus kutsuti mind Lord Howle, mis tähendas minu jaoks terendavat pääsemist nendest "kannatustest", mida olin paari kuu jooksul läbi katsunud. Ma teadsin, et ma olen oma patud andeks saanud ja nüüd võin ma minna edasi, ilma muredeta, rahus.
Saarel olles selgus, et minu tööandjad on juba mitmendat põlve Seitsmenda Päeva Adventistid. Kuna siin suurt teist valikut pole, siis läksin ka laupäeval kirikusse ja see sobis mulle. Kristlane on kristlane.
Minu uus perekond on nagu tõeline perekond, nad on muidugi peamiselt mu vanaemad ja emad, isad, kuid leidub ka mõni minuealine. Laupäeval minnakse alati pärast jutlust koos piknikule, mis toimub saare eri paikades ja vihmastel päevadel kellegi juures kodus.
Reedel, ehk siis täna, toimub kogunemine ja nädalalõpu pidustuste alustamine õhtusöögiga ühe perekonna juures, kes on kirikuelu juures väga tegevad. Ka Therese käib lastele laupäevahommikust ringi tegemas, kus koos lauldakse ja kunste harrastatakse.
Ma küpsetasin just ülepanni kooke, sest on kombeks, et kõik toovad midagi einelauale panemiseks. Söögid on enamasti taimsed aga tuuakse ka kala ja mune. Eelmine kord saingi ühe rannalinnu mune proovida, mis olid väga maitsvad. Kahjuks on looduskaitse nende noppimise keelanud, kuid kohalikud on neid alati söönud ja tundub, et söövad ka edaspidi. Neid linde on siin randadel väga palju, veel enam, et lind ju muneb uued munad, kui puudu tuleb. No, kas see nüüd on patt või pole?
Piknikud ja õhtusöögid on alati toitude poolest rikkalikud. Siin on kalameestelt värsked kalad, mis on küll marineeritud, küll küpsetatud; põllumeestelt jams, maguskartul, taro ja muud juurikad ja mugulad. Perenaistelt munad, salatid ja kõiksugustest kaunviljadest tehtud kotletid ja käkid, riisirullid, koogid, tordid, küpsised.
Hea on see, et kõiki ühendab üks suur asi ja kuidagi väga hea on alati koos olla. Teineteist kuulatakse hoolega ja toetatakse ja jagatakse kõike head ja häid mälestusi ja pakutakse ka abi oma võimaluste raames.
Tecasa, kes päritolult on fiji, pakkus mulle vaba aja veetmiseks oma kodu ja kutsub mind ka Fijile kaasa, kui nad oma abikaasaga sinna puhkusele lähevad. Tema kinkis mulle ka King James Holy Bible'i.
Alati satub kirikusse ka külalisi, eelmine laupäev jutlustas üks kõnepidaja Sydneist, üle-eelmine laupäev olid muusikud Tasmaaniast, kes saarel oma mesinädalaid veetsid ja alati on seal kohal Püha Vaim, sest inimesed on kuidagi vagusad ja alandlikud. Jutlused on tuntavalt saarerahvapärased. Lugusid jutustatakse tuues näiteks äraeksinud paadimeest või muus mereteemalises võtmes.
Mul on väga hea meel, et mind on omaks võetud ja mind kutsutakse alati kõigile koosviibimistele. Teisipäeviti on veel üks koosviibimine, mis toimub preester Chappy (see on hüüdnimi) juures, kes on siia sisse toodud jutlustaja.
Veider on nüüd suhelda mitteusklike inimestega. Kuulan ikka raadio ööülikooli ja lausa talumatu on jälgida kellegi mitteuskliku loenguid. Lektor on kahkvel ja kaotsis ja tegeleb mingite eikuhugiviivate teemadega. Terviku vältimine ja jonnakas omapäi kõndimine, tuhandeid aastaid kogutud tarkuse eiramine.
Ka kogesin, nagu üks kristlane kohe võib kogeda, et meie maailmade vahel laiutab mõõtmatu kuristik. Kohe leidus neid, kes tulid mind maha tegema. Väga üleolevalt leiavad mõned, et mina olen nüüd oma hinge maha müünud, kusjuures nad ise on omadega täiesti kadunud mehed. Eriti raske on olnud mul noorte inimestega suhelda, sest ma pole nede jaoks piisavalt cool ja lärmakas.
Aga kõige raskem on muidugi iseenda sees seda kuristikku katsuda- polaarsus on normaalsus, mis teeb olemise vahel kohutavalt piinavaks. Keegi pole täiuslik.
