Pärast Bonneyt sõitsime Kristieniga Perthi. Kolme päevane teekond viis meid läbi ajalooliste kullakaevanduslinnade, mis kõik seisavad nüüd nukralt tühjad või lihtsalt nukrad. Vaid juhuslikud eraklikud detektoritega kullaotsijad peatuvad mõne poe ees, et veidi jalga sirutada. Tee äärtes on lugematul hulgal lehmakorjuseid. Tohutud eluvaesed karjamaad kahel pool teed laiuvad metsikuina ja ligipääsmatutena mõõtmatutesse kaugustesse. Sinna on eksinud ja metsistunud erinevaid koduloomi, nagu lambad, kitsed, kassid, jänesed.
Esimese öö veedame lageda taeva all auto kastis. Juppideks võetud mootorratta tõstame koomale ja osa nodist peame põõsa alla tõstma. Auto on viimsegi piirini nodi täis topitud. Teeme väikse põõsatule, tuul tõuseb ja tuli möllab, avastan, et väike kange naps annab mu parmupilli keelekesele kena mineku.
Esimese öö veedame lageda taeva all auto kastis. Juppideks võetud mootorratta tõstame koomale ja osa nodist peame põõsa alla tõstma. Auto on viimsegi piirini nodi täis topitud. Teeme väikse põõsatule, tuul tõuseb ja tuli möllab, avastan, et väike kange naps annab mu parmupilli keelekesele kena mineku.
Teise päeva õhtuks jõudsime Kristieni eelmisesse töökohta, kust meid ühe tema töökaaslase koju öömajale saadeti. Perenaine oli ise kaevanduse majutusasutuses tööl ja meie tema poja ja perekonna võõrustada.
See oli päris šokeeriv kogemus. Pereema nimelt ootas kohtuotsust, millega tema lapsehooldusõigus võis käest kukkuda. Ta oli vahele võetud kilose kanepikotiga. Ta kutsus oma lapsi litsideks ja ropendas päris rajult nende kuuldes. Kõige väiksem, kahe-kolme aastane poiss, kes poolpaljalt ringi jooksis, ronis mulle vahepeal vaid sooja saamiseks sülle. Ta oli eriti võluv laps.
Ema jäi varsti aga päris jokki ja vajus diivanile lääpa. Lapsed hakkasid mult paluma, et kas ma saaksin neile süüa teha ja siis ma avastasin, et võibolla on neil hoopis aeg voodisse minna ja proovisin neid siis magama saata. Kui ma poisi silmnäo sooja veega üle tõmbasin, siis õde imestas, et laps paistab päris puhas. Olin päris mures, et millega need lapsed iga päev elama harjunud on. Õnneks isa oli päris tore mees, pani oma lapsed magama.
Ma sain aru, et sellel naisel oli raske. Ta tundus olema muidu mõistlik inimene, aga miski reetis, et ta on harjunud olema kriitikatules, et kõik juba ammu suhtuvad temasse, kui viimasesse luuserisse. Vanaemal oli igal juhul kõik valmis, et lapselapsed tema juurde koliksid. Meie magamistoaks saigi siis roosa nukke täis tuba, mis oli mõeldud 5 aastasele tüdrukule. Väga hirmutav eeskuju. Järgmisel hommikul lahkusime vara.
Perthis ostsime kohe telgi ja õhkmadratsi ja valmistusime eluks karavanipargis. Oli küll jahe, kuid see-eest kuuma dušši võimalus ja ikkagi "vaid" 35 dollarit öö. Kristieni plaan oli oma nodi jaoks hoiuruum rentida, auto kindlustusse remonti anda ja siis Sydneysse ema juurde lennata, et oma raha mitte Perthi ülikalli majutuse peale ära kulutada ja siis naastes oma mootorratas kokku monteerida ja maha müüa, et oleks, mille eest veits reisida, enne, kui uue töö otsime. Jep,10 päevaks Sydneysse lennata on odavam, kui majutuse plekkimine Perthis.
Kuna mul on aga Perthis tuttavaid, siis jäin Kristienit sinna ootama. Külastasin oma lemmikuid paiku ja püüdsin iga päev jõuda Alekiga
malet mängima. Alek ja mina saime päris headeks sõpradeks. Käisime ühel laupäeval koos Fremantlis, lootusega mängude pargis suurte malenditega suurel malelaual maletantsu teha, aga kahjuks olid malendid kuhugi ära viidud. Loomulikult olid meil omad kaasas ja esimese sooja päeva puhul istusime paariks mänguks maha päikese kätte.
Pärast: päikeseuimas, oma juba eaka kaaslase aeglases ja omamoodi linnulikult õrnas sammus, tundsin ma, et õhus on mingi kurb rahu. See oli mingi üksildase inimese rahutu rahu, tahtmine end avada, hoolida, midagi olulist öelda. Kui ta tavaliselt endast eriti ei räägi, avas ta mulle seekord, kes ta on. Õigupoolest, kes ta oli. Siis, kohaliku Zorrona, oli ta alati kaitsnud neid, kellele tehti ülekohut. Ta kõneles mulle oma treeningutest, mida ta täie pühendumusega igapäevaselt täitis ja, et kusagil on tal ka tütar, kellest ta midagi kaua pole kuulnud.
Ka praegu märkasin, et tal on pastakaks maskeeritud terariist taskus, ja tema olek alati löögivalmis. Ma ei mäleta enam, mida ta võitluskunstidest viljeles, aga väga linnu liikumise moodi paistis see küll, rääkimata häälitsustest, mis sinnajuurde kuulusid!
Armastus hasartmängude ja võiduajamiste vastu pole pelgalt poose elustiil, vaid veel üks meetod, kuidas oma valvsust ja mälu aktiivsena hoida. Ta rääkis, et enne, kui sul pole vähemalt 1000 dollarit ära raisata, pole mõtet hasartmängude maailma sisenema hakata, sest süsteemile pihtasaamiseks ja selle enda kasuks tööle panemiseks, vähemast ei piisa. No ei oska kommenteerida, aga hiljuti võitis ta 4000 dollarit. See, et ta Zorro oli, oli mulle ka sõnadeta selge.
Too päev tegime ilmarattal mõned tiirud üle Fremantli ja kiirustasime taas koju Northbridge'i, sest Alekil oli vaja linnud külma saabudes tuppa viia. Enne kui ta koju läks, tutvusin ka Robiga, kes on Kaasanist ja käib mõnikord Northbridges maletamas ja niisama seltsitamas. Northbridge ongi põhiline seltsielu keskus ja vaieldamatult minu lemmik piirkond.
Too teine vanaisa, Dragu, on ka alati seal, ta käib mulle taas aina peale, et ma ülikooli läheks siin ja siis endale hea töö saaksin, et ma oma elu ära ei raiskaks ja juba täiesti võimatu näib talle selgitada, et 7 aastat ülikooli on mul vaja ära unustada enne, kui jälle midagi õppida suudan. Tema ikka iga päev arvutab oma lotonumbreid ja levitab teadusuudiseid, kahetsedes, et tema omal ajal oma aega rahaks ei teinud.
Selles suhtes on tal õigus, et Perth on praegu nagu avatud aken ja kui väga tahta, siis jõuab siin kaugele.
Esimene õhtu, pärast malemängu Jugoslaavia Alexanderiga, õhtustasin oma lemmikpaigas Annalakshmis Luigel. Sinna oli kogunenud nagu ikka terve trobikond hipisid ja muud kirevat. Pidin õue istuma minema, sest sees enam laudu ei jagunud, aga kuna oli suht krõbe külm, tegin ikkagi julge otsuse ja näe, kes seal istus ja ihuüksi vitsutas! Toosama väheke joogaõpetajalikult võssakasvanud eraklik tüüp, keda silmaotsast uurisin juba eelmisel korral, kui Kristieniga seal lõunastamas olime. Tookord Kristien muidugi ei osalenud söömluses, kuid ootas kannatlikult, kuni mina oma hiigeltaldriku sisse mahutasin. (Kristien ei ole väga taimetoidu fänn, ka kala ja muud mereteemalist ta ei salli, kui on, siis sööb paljast liha või kui võimalik, siis KFC. Ma proovisin ka tema rõõmuks, kuidas Kentucky praekana maitseb aga tema muidugi vastu žesti ei teinud. Ma muidugi hoidun edaspidi ka tema lemmikutest, sest sügavpraetud toit ajab mind meeletult jooma ja viib kõik, nii hea enesetunde kui ka kerge energia minema.)
Niisiis tegin tutvust tolle erakliku tüübiga, kes osutus poolenisti prantslaseks ja poolenisti iirlaseks, tema nimi on Douglas ja tal on oma maailm. Hea on see, et ta seda maailma ka teistega jagab. Kuid kõigest järgemööda!
Istusime algul väljas ja tee ning magusa jaoks leidsime juba sees suure laua, kuhu järsku veel kuskilt kolm noormeest juurde tilkusid. Üks nendest- Ian Kanadast- tuli lauda oma sõbra Mattiga Douglase pärast ja siis ilmus veel üks noormees Kanadast: Gabe, kes silmnähtavalt lisandus seltskonnaga ainult sellepärast, et mina seal olin. Seltskond oli väga huvitava laenguga ja me lobisesime ja tutvusime kuni restorani sulgemiseni ja siis läksime veel mitmesse kohta edasi.
Sanjeev oli mulle organiseerinud majutuse oma tuttava induperekonna juures, tundsin harjumuspäraselt väheke muret, et kuidas kodused suhtuvad, et ma ööseks linna jään, aga nemad pole ju Ian ja Georgina, küll nad mõistavad.
Ma mängisin Douglasega, kui teised olid juba lahkunud, meie viimases istumiskohas "The Moon" malet ja vaatasin kella: viimane buss oli kahtlemata läinud. Sain õnneks tema poole ööbimisvõimaluse kutse. Peadselt hakkasimegi südalinnast lahkuma, et üht linnale parimat vaatepunkt tšekkida ja siis seal lähistel ööbida.
Ahhaa! Loomulikult kujunes meie jalutuskäik pikemaks ja pikemaks ja nii pikaks, et ma olin läbikülmunud ja üleväsinud, kuid Douglas aina näitas mulle uusi kohti. Me viibisime ka Kuningate pargi ööseks suletud alal, kus pimedas kõikvõimlaikke atraktsioone külastasime ja sinnajuurde igast mölafilosoofiat ajasime. Mulle sai selgeks, et mu kaaslane on omamoodi eriline. Ta on juba 36, aga nagu väike süütu poisike. Laps minus haakus temaga üli hästi ja meil oli väga lõbus, kuid kui me olime memoriaali igavese tule ulakushoos veesõjaga kustutanud ja ta seda nelja paiku öösel taas süüdata tahtis, siis olin ma natuke mures, sest olin juba külmunud ja vässu. Selleks pidime me temapoole minema ja siis ka veel tagasi tulema, et tulemasin ja muud vajalikud instrumendid haarata. Ma vaidlesin temaga terve tee, et jääme siis ikka koju, kuid asjata, tal oli idee fix, kujutles, et kui ta põleva paberipommi gaasikahurite poole viskab, siis käib kõva lahvatus, sest gaasi haisu oli kõikjal. Ja mina pidin seda loomulikult filmima. Nonii, läksime tema poole, ta korter asus mingis sotsiaalmajas, tal oli kaks tuba ja kööginurk, dušširuum. Ta jalutas oma päris räpaks, kuid meeldivalt minimalistlikus, askeetlikus poissmehe elamus saabastega ringi ja ei hoidunud ka üle oma aseme käimast, otse vastupidi, ta lausa keksis kingadega oma asemel nagu tõeline tõukoer, kes omale mugavaimat kohta otsib, ja voolis erutusega ajalehest paberipommi.
Õues oli nullilähedane temperatuur, kuid tema rõduaknad ja uksed olid kõik avali. Rõdult avanes meeletu vaade öisele Perthile. Ma ei kujutanud ette, kuidas on võimalik mul seal ööbida, aga ma pole ka kõige suurem printsess hernel nii, et ma väga ei muretsenud.
Ma sain temalt sooje riideid lisaks ja pidin ikkagi kogu selle asjanduse kaasa tegema. Gaasikahurid muidugi ei täitunud meie ootuseid. Lahvatust põleva paberipalli heitmisel ei toimunud. Et taaskord mälestustuli läita, tuli Douglasel jalavarjud maha riisuda ja gaasikahureid ümbritsevasse basseini sisse jalutada. Ta tegi seda õnnetuse kombel allatuult ja tulelont tõmbas õrnalt üle tema punasehabemelisest nöolapist. Siis mängis ta ühte oma digeridoodest ja õpetas ka mulle, kuidas ringhingamist teha.
Kodus voltis ta lahti mulle külalisaseme, mis oli täiesti uus ja puhas ja leidis ka väikese soojapuhuri ning keetis mingit imeteed. Mul oli hea meel ja eriline tunne, sest kahtlemata on see tüüp Perthi üks kõige vaimsemaid ja zenilikeimaid persoone.
Järgmisel hommikul kinkis ta mulle sõbrapaela. Hiljem, pärast lõunasööki läksime kumbki oma teed.
Oleksin temaga meelsasti veel aega veetnud, kuid meeste- ja naistevaheline sõprus ei ole lihtsalt võimalik, sellele sain taaskord kinnitust. Kui ta teada sai, et mul on peika, siis ütles ta mulle, et kui ma sind süüa ei saa, siis ma ei taha sind. Ja kõik oligi läbi. Muidugi ei kujutanud ma ette temaga mingeid suhteid, kuigi mul oli temaga huvitav koos olla ja see pani mind tõsiselt mõtlema, mida ma suhtest üldse otsin.
Kristien tuli minu ellu peroodil, kui ma olin väga üksi ja tema tegi mu enesetunde kodusemaks ja turvalisemaks. Ta on ka sellel lainel, millest mina praegu huvitatud olen: raha koguda ja ringi reisida.
Perthis sai ikka iga päev mingit pulli aga lõpuks väsisin sellest meeletult ära, sest ikka ja jälle tuli sama välja: poisid tahavad sulle ikka lõpeks ligi pääseda.
Siis tulidki head uudised, et Kristieni emal olid tasuta edasi-tagasi lennupiletid ja ma võisin juba järgmisel päeval lennata Sydneysse.
Mul oli kindel plaan, et kui tagasi tulen, siis teen Northbridges suure sünnipäevapeo ja siis tutvustan Kristienile Alekit ja siis mängime malet ja nii vahva saab olema.
Sydney oli teistsugune, mägine ja kõik liiklus käis üles-alla, aega kulus rohkem ja vahemaad olid pikemad. Ikka veel oli ilm pärsi jahe, aga Kristieni eluruumiks oli, nagu ühel poissmehel ikka, kes oma emaga elab, garaaž. Telgist garaaži polnudki nii trastiline üle kolida. Värske õhk pealekaubaks.
Sydney ise jäi Kristieni ema majast 70 km kaugusele ja sinna me eriti ei sattunud. Ühel päeval tegime tripi linna, kus siis kunstimuuseume külastasime. Paaril korral käisime Wyongi lähedal metsas ühte koobast otsimas, kuhu keegi hull või mine tea, muistne egptlane, hieroglüüfe oli graveerinud. Loodus on siin lopsakam ja õhk niiskem.
Miskit suurt ei toimunud. Plaanid olid pärast auto kättesaamist Perthist siia sõita ja siis veelgi puhkust pikendada ja ema aidata maja värvimisel.
Lendasime tagasi Perthi, taas ööbisime karavanipargis ja minu sünnipäeva veetsime taaskord kodinaid taga ajades ja telki üles pannes kusagil kõrvalistel linnaaladel. Mu kõige suurejoonelisem moment oli auto aknast šampa korgi lahtipäästmine, põhjakeeratud raadio taustaks mängimas: "I want you so bad, it's driving me mad!".
Me panime mootorratta kokku, pesime puhtaks, ostsime õlid ja bensiinid jne, kõik kokku võttis mingi nädala, kõige muu kolimise ja asjaajamisega. Ja siis avastas Kris, et mootorratas teeb mingit veidrat häält ja ta ei saa seda selle hinnaga müüa, mida oli lootnud. Seega otsustas ta ratta taas lahti võtta ja autosse pakkida ja kõik oma mured Sydneys ära lahendada, sest ka auto oli karantiiremondi järel ikkagi ebarahuldav. Me elasime alguses Freematle'i karavanipargis, kuid nüüd enne minekut peaaegu veel ühe nädala Leschenaultia järve äärses metsapargis, kus öö oli vaid 8 dollarit nägu. Olime seal, et välja mõelda, mida siis õigupoolest peale hakata. Mina polnud väga kindel, kas ma tahan omale nii pikka pausi tööst võtta ja taas Sydneysse minna, sest Sydney oli tõesti väga ülerahvastatud ja jättis mingil moel mahajäetud meeleolu mulje.
Aga siis ikka otsustasin, et lähen teen selle reisi kaasa ja vaatan, mis saab. Teekond oli pikk ja pikalt ei leidunud miskit muud kui põõsaid kahel pool teed. Kõige paremini tunnengi ma end nende põõsaste keskel. Kõik need pooltühjad väikesed ja ülikalli bensiiniga linnakesed, mida teepeal põgusalt külastasime, jätsid mind täiesti külmaks. Suuremad linnad polnud ka midagi erilist. Üks ilus pankrannik oli enne Lõuna-Austraalia piiri.
Iga päev pool tundi enne, kui täiesti pimedaks läks, leidsime teeäärse parkimiskoha ja panime telgi püsti, siis tegime gaasipõletil õhtusöögi ja vajusime unne, et päikesetõusul järjekordsed 800-900 rataste alla võtta. Mõnikord sain ka lõket teha ja oma parmupilli näppida. Üldiselt nautisin seda sõitvat elustiili. Kokku sõitsime 4000 km maha.
Külastasime Adelaidis ka Shane'i ja tema hollandlasest naist, kes ka kunagi Bonneys olid kohtunud. Shane oli parasjagu asju pakkimas ja kolimas üles Queenslandi.
Nüüd oleme juba kuu aega siin Wyongis olnud. Kristieni auto läks taas remonti ja enne seda saime mootorratta maha müüdud, Kristien putitas seda väheke ja sai ilusti korda. Kogu aeg on olnud mingid takistused, miks me pole saanud tööd otsida ja siis kui midagi head ka silmapiiril on olnud, siis pole asi edasi arenenud. Mul on juba tänaseks siuke tunne, et see oli ikkagi viga siia tulla, sest tõesti, siin on palju keerulisem tööd leida ja olen ka äralõigatud linna keskusest.
Nädal aega tagasi käisin Beverly Hillsi piirkonnas ühte tattoo poe pakkumist kaemas. Omanik Shane otsis sinna kedagi nagu õpilaseks. Ma pidin talle oma joonistusi saatma ja siis proovisin ka juba valmis disaine lihtsalt maha kopeerida läbi valguslaua, et üldse aimu saada, mida üks tattoo kavand endast kujutab ja mulle hakkas kõik see hullupööra meeldima ja ma uskusin, et see on see minu asi nüüd, mida võiksin täie pühendumusega teha.
Läksin tohutute lootustega teise linnaotsa kohale ja mitte just kõige suuremaks üllatuseks leidsin omaniku salongist ületee asuvas õllekas. See pidigi tema office olema. Tüüp tundus selline ohutu aga visa hing olema, kes on muidugi läbi ja lõhki mottorrattur. Siinsed tattoo salongid kuuluvadki harley vendadele ja viimne kui üks piirkond on tugevasti valvatud, et mingit konkurentsi ei tekiks ja päris sagedad on ka nende gängidevahelised arveteõiendamised.
Ma tegin aralt aga julgelt juttu aga see kõik tundus Shane'il mööda külgi maha jooksvat. Tal olid hoopis omad mõtted peas! Ta leidis, et ta väga tahaks, et minusugune seksikas beibe tema salongis töötaks ja kutsus mind lahkelt õllele. Mina leidsin muidugi, et kui minu seksikus mulle selle töö tagab, siis ma ka selle peal väheke liugu lasen ja läksin kõigi tema ideedega kaasa. Mulle üldiselt meeldib selline väheke karm elustiil ja ma ei kartnud sugugi, et midagi kohatut võiks juhtuda. Vastupidi mulle meeldis, et keegi mulle oma maailma avab.
Esmalt viis ta mu ühte nö kenasse kohta, kus siis lihtsalt vabamalt rääkida. See koht oli mingi spordiklubi, kus siis veel kolmed, neljad õlled tegime ja päris kindlasti mõlemad leidsime, et võiksime koos tööd teha küll. Siis pidime veel mingite poistega teises lauas mõned õlled tegema, sest ta on nagu mingis mõttes seal kohalik kunn ja tal on oma nö õukond.
Siis pidime juba tükk aega sööma minema, mul oli vaid hommikusöök hinge all ja õlu hakkas kergesti sees korisema, kuid veel enne seda, pidi ta mulle ühe õlle välja tegema ühes peenemas klubis, kus oli ka elav muusika. Päev oli juba õhtusse jõudnud. Õnneks sain ta niikaugele, et ta sõidutas mu peagi mingisse oma lemmikbistroosse, kus siis friikaid ja mereande pakuti ja enne sulgemist sain ikka lõpuks kõhu täis.
Ma olin üllatavalt kaine, kuid mu partner oli juba natuke pehme ja mul oli tunne, et ta ei taha mind tegelikult täna minna lasta, kutsus aina järgmistele pidudele ja pakkus ööbimist ja ma olin mures, et kuidas ma nüüd talitan, sest osalt tundus mulle oluline jääda ja teisalt see oleks olnud kindel riid Kristieniga.
Ma vaatasin kella ja ma mõistsin, et ma olen liiga purjus, et kaks kolm tundi rongis loksuda ja on ka juba liiga ohtlik üksi minema hakata, eriti kui Kristienilt oli alles 5 päeva tagasi rahakott ära võetud, kusjuures ta hiljem end kuskil kõrvaltänavast uimasena maast leidis, ja ma otsustasin Shane'i küllakutsele jaatavalt vastata.
Ma võisin seda tüüpi usaldada ja hea oli, et ma tema kodu üle vaatasin, sest me olime oma intervjuuga jõudnud sinnamaale, et ta oli mulle oma mingi miljonärist sõbra kaudu ettekandja töö hankinud, et ma saaks nö jalad alla ja vaikselt alustada tema tattoo salongis õpingutega ja senikaua, kuni mul oma kohta pole, võin temapool elada. Kogu see plaan tundus töötavat, kuni ma siis tema elamise üle vaatasin ja siis tuli välja, et ma peaksin tema pool elutoas hakkama elama ja ma ei kujutanud ette, et ma nüüd Kristieni juurest tema poole sujuvalt üle koliksin. Ühesõnaga ta tahtis mind siiski liiga palju lihtsatl omale naiseks ja seda ma nüüd jällegi välja kannatada ei kavatsenud.
Enne, kui me temapoole ära vajusime, tegime veel mõned lasud tequiilat samas õllekas, kust poole kolme ajal alustasime ja siis rääkis ta mull ka, et on Ned Kelly järeltulija.
Kuid ma tean nüüd, mida ma tegema pean, et kunagi tätoveerijana tööd saada! Joonista, joonista, joonista!!! Ja kui ma ka kuhugi maakolkasse töö saan, siis ma tean, mida ma vabadel momentidel tegema pean!
Kristien oli muidugi öö magamata ja pöördes, aga selline ma joba olen ja teen mis pähe kargab ja homme sõidan ma hoopis Melbourni külje alla Seymouri linna, et oma uut ametit täitma hakata.
Ma sain temalt sooje riideid lisaks ja pidin ikkagi kogu selle asjanduse kaasa tegema. Gaasikahurid muidugi ei täitunud meie ootuseid. Lahvatust põleva paberipalli heitmisel ei toimunud. Et taaskord mälestustuli läita, tuli Douglasel jalavarjud maha riisuda ja gaasikahureid ümbritsevasse basseini sisse jalutada. Ta tegi seda õnnetuse kombel allatuult ja tulelont tõmbas õrnalt üle tema punasehabemelisest nöolapist. Siis mängis ta ühte oma digeridoodest ja õpetas ka mulle, kuidas ringhingamist teha.
Kodus voltis ta lahti mulle külalisaseme, mis oli täiesti uus ja puhas ja leidis ka väikese soojapuhuri ning keetis mingit imeteed. Mul oli hea meel ja eriline tunne, sest kahtlemata on see tüüp Perthi üks kõige vaimsemaid ja zenilikeimaid persoone.
Järgmisel hommikul kinkis ta mulle sõbrapaela. Hiljem, pärast lõunasööki läksime kumbki oma teed.
Oleksin temaga meelsasti veel aega veetnud, kuid meeste- ja naistevaheline sõprus ei ole lihtsalt võimalik, sellele sain taaskord kinnitust. Kui ta teada sai, et mul on peika, siis ütles ta mulle, et kui ma sind süüa ei saa, siis ma ei taha sind. Ja kõik oligi läbi. Muidugi ei kujutanud ma ette temaga mingeid suhteid, kuigi mul oli temaga huvitav koos olla ja see pani mind tõsiselt mõtlema, mida ma suhtest üldse otsin.
Kristien tuli minu ellu peroodil, kui ma olin väga üksi ja tema tegi mu enesetunde kodusemaks ja turvalisemaks. Ta on ka sellel lainel, millest mina praegu huvitatud olen: raha koguda ja ringi reisida.
Perthis sai ikka iga päev mingit pulli aga lõpuks väsisin sellest meeletult ära, sest ikka ja jälle tuli sama välja: poisid tahavad sulle ikka lõpeks ligi pääseda.
Siis tulidki head uudised, et Kristieni emal olid tasuta edasi-tagasi lennupiletid ja ma võisin juba järgmisel päeval lennata Sydneysse.
Mul oli kindel plaan, et kui tagasi tulen, siis teen Northbridges suure sünnipäevapeo ja siis tutvustan Kristienile Alekit ja siis mängime malet ja nii vahva saab olema.
Sydney oli teistsugune, mägine ja kõik liiklus käis üles-alla, aega kulus rohkem ja vahemaad olid pikemad. Ikka veel oli ilm pärsi jahe, aga Kristieni eluruumiks oli, nagu ühel poissmehel ikka, kes oma emaga elab, garaaž. Telgist garaaži polnudki nii trastiline üle kolida. Värske õhk pealekaubaks.
Sydney ise jäi Kristieni ema majast 70 km kaugusele ja sinna me eriti ei sattunud. Ühel päeval tegime tripi linna, kus siis kunstimuuseume külastasime. Paaril korral käisime Wyongi lähedal metsas ühte koobast otsimas, kuhu keegi hull või mine tea, muistne egptlane, hieroglüüfe oli graveerinud. Loodus on siin lopsakam ja õhk niiskem.
Miskit suurt ei toimunud. Plaanid olid pärast auto kättesaamist Perthist siia sõita ja siis veelgi puhkust pikendada ja ema aidata maja värvimisel.
Lendasime tagasi Perthi, taas ööbisime karavanipargis ja minu sünnipäeva veetsime taaskord kodinaid taga ajades ja telki üles pannes kusagil kõrvalistel linnaaladel. Mu kõige suurejoonelisem moment oli auto aknast šampa korgi lahtipäästmine, põhjakeeratud raadio taustaks mängimas: "I want you so bad, it's driving me mad!".
Me panime mootorratta kokku, pesime puhtaks, ostsime õlid ja bensiinid jne, kõik kokku võttis mingi nädala, kõige muu kolimise ja asjaajamisega. Ja siis avastas Kris, et mootorratas teeb mingit veidrat häält ja ta ei saa seda selle hinnaga müüa, mida oli lootnud. Seega otsustas ta ratta taas lahti võtta ja autosse pakkida ja kõik oma mured Sydneys ära lahendada, sest ka auto oli karantiiremondi järel ikkagi ebarahuldav. Me elasime alguses Freematle'i karavanipargis, kuid nüüd enne minekut peaaegu veel ühe nädala Leschenaultia järve äärses metsapargis, kus öö oli vaid 8 dollarit nägu. Olime seal, et välja mõelda, mida siis õigupoolest peale hakata. Mina polnud väga kindel, kas ma tahan omale nii pikka pausi tööst võtta ja taas Sydneysse minna, sest Sydney oli tõesti väga ülerahvastatud ja jättis mingil moel mahajäetud meeleolu mulje.
Aga siis ikka otsustasin, et lähen teen selle reisi kaasa ja vaatan, mis saab. Teekond oli pikk ja pikalt ei leidunud miskit muud kui põõsaid kahel pool teed. Kõige paremini tunnengi ma end nende põõsaste keskel. Kõik need pooltühjad väikesed ja ülikalli bensiiniga linnakesed, mida teepeal põgusalt külastasime, jätsid mind täiesti külmaks. Suuremad linnad polnud ka midagi erilist. Üks ilus pankrannik oli enne Lõuna-Austraalia piiri.
Iga päev pool tundi enne, kui täiesti pimedaks läks, leidsime teeäärse parkimiskoha ja panime telgi püsti, siis tegime gaasipõletil õhtusöögi ja vajusime unne, et päikesetõusul järjekordsed 800-900 rataste alla võtta. Mõnikord sain ka lõket teha ja oma parmupilli näppida. Üldiselt nautisin seda sõitvat elustiili. Kokku sõitsime 4000 km maha.
Külastasime Adelaidis ka Shane'i ja tema hollandlasest naist, kes ka kunagi Bonneys olid kohtunud. Shane oli parasjagu asju pakkimas ja kolimas üles Queenslandi.
Nüüd oleme juba kuu aega siin Wyongis olnud. Kristieni auto läks taas remonti ja enne seda saime mootorratta maha müüdud, Kristien putitas seda väheke ja sai ilusti korda. Kogu aeg on olnud mingid takistused, miks me pole saanud tööd otsida ja siis kui midagi head ka silmapiiril on olnud, siis pole asi edasi arenenud. Mul on juba tänaseks siuke tunne, et see oli ikkagi viga siia tulla, sest tõesti, siin on palju keerulisem tööd leida ja olen ka äralõigatud linna keskusest.
Nädal aega tagasi käisin Beverly Hillsi piirkonnas ühte tattoo poe pakkumist kaemas. Omanik Shane otsis sinna kedagi nagu õpilaseks. Ma pidin talle oma joonistusi saatma ja siis proovisin ka juba valmis disaine lihtsalt maha kopeerida läbi valguslaua, et üldse aimu saada, mida üks tattoo kavand endast kujutab ja mulle hakkas kõik see hullupööra meeldima ja ma uskusin, et see on see minu asi nüüd, mida võiksin täie pühendumusega teha.
Läksin tohutute lootustega teise linnaotsa kohale ja mitte just kõige suuremaks üllatuseks leidsin omaniku salongist ületee asuvas õllekas. See pidigi tema office olema. Tüüp tundus selline ohutu aga visa hing olema, kes on muidugi läbi ja lõhki mottorrattur. Siinsed tattoo salongid kuuluvadki harley vendadele ja viimne kui üks piirkond on tugevasti valvatud, et mingit konkurentsi ei tekiks ja päris sagedad on ka nende gängidevahelised arveteõiendamised.
Ma tegin aralt aga julgelt juttu aga see kõik tundus Shane'il mööda külgi maha jooksvat. Tal olid hoopis omad mõtted peas! Ta leidis, et ta väga tahaks, et minusugune seksikas beibe tema salongis töötaks ja kutsus mind lahkelt õllele. Mina leidsin muidugi, et kui minu seksikus mulle selle töö tagab, siis ma ka selle peal väheke liugu lasen ja läksin kõigi tema ideedega kaasa. Mulle üldiselt meeldib selline väheke karm elustiil ja ma ei kartnud sugugi, et midagi kohatut võiks juhtuda. Vastupidi mulle meeldis, et keegi mulle oma maailma avab.
Esmalt viis ta mu ühte nö kenasse kohta, kus siis lihtsalt vabamalt rääkida. See koht oli mingi spordiklubi, kus siis veel kolmed, neljad õlled tegime ja päris kindlasti mõlemad leidsime, et võiksime koos tööd teha küll. Siis pidime veel mingite poistega teises lauas mõned õlled tegema, sest ta on nagu mingis mõttes seal kohalik kunn ja tal on oma nö õukond.
Siis pidime juba tükk aega sööma minema, mul oli vaid hommikusöök hinge all ja õlu hakkas kergesti sees korisema, kuid veel enne seda, pidi ta mulle ühe õlle välja tegema ühes peenemas klubis, kus oli ka elav muusika. Päev oli juba õhtusse jõudnud. Õnneks sain ta niikaugele, et ta sõidutas mu peagi mingisse oma lemmikbistroosse, kus siis friikaid ja mereande pakuti ja enne sulgemist sain ikka lõpuks kõhu täis.
Ma olin üllatavalt kaine, kuid mu partner oli juba natuke pehme ja mul oli tunne, et ta ei taha mind tegelikult täna minna lasta, kutsus aina järgmistele pidudele ja pakkus ööbimist ja ma olin mures, et kuidas ma nüüd talitan, sest osalt tundus mulle oluline jääda ja teisalt see oleks olnud kindel riid Kristieniga.
Ma vaatasin kella ja ma mõistsin, et ma olen liiga purjus, et kaks kolm tundi rongis loksuda ja on ka juba liiga ohtlik üksi minema hakata, eriti kui Kristienilt oli alles 5 päeva tagasi rahakott ära võetud, kusjuures ta hiljem end kuskil kõrvaltänavast uimasena maast leidis, ja ma otsustasin Shane'i küllakutsele jaatavalt vastata.
Ma võisin seda tüüpi usaldada ja hea oli, et ma tema kodu üle vaatasin, sest me olime oma intervjuuga jõudnud sinnamaale, et ta oli mulle oma mingi miljonärist sõbra kaudu ettekandja töö hankinud, et ma saaks nö jalad alla ja vaikselt alustada tema tattoo salongis õpingutega ja senikaua, kuni mul oma kohta pole, võin temapool elada. Kogu see plaan tundus töötavat, kuni ma siis tema elamise üle vaatasin ja siis tuli välja, et ma peaksin tema pool elutoas hakkama elama ja ma ei kujutanud ette, et ma nüüd Kristieni juurest tema poole sujuvalt üle koliksin. Ühesõnaga ta tahtis mind siiski liiga palju lihtsatl omale naiseks ja seda ma nüüd jällegi välja kannatada ei kavatsenud.
Enne, kui me temapoole ära vajusime, tegime veel mõned lasud tequiilat samas õllekas, kust poole kolme ajal alustasime ja siis rääkis ta mull ka, et on Ned Kelly järeltulija.
Kuid ma tean nüüd, mida ma tegema pean, et kunagi tätoveerijana tööd saada! Joonista, joonista, joonista!!! Ja kui ma ka kuhugi maakolkasse töö saan, siis ma tean, mida ma vabadel momentidel tegema pean!
Kristien oli muidugi öö magamata ja pöördes, aga selline ma joba olen ja teen mis pähe kargab ja homme sõidan ma hoopis Melbourni külje alla Seymouri linna, et oma uut ametit täitma hakata.
